Tüüpiline

No äärmiselt tüüpilise minugi kassi käitumise leiad, klikates siia. Kõlarid kindasti sisse!

Lubadused/eesmärgid

Sel aastal kavatsen esimest korda elus anda endale korraldused uueks aastaks. Uusaastalubadused siis. Veidike enam organiseeritud ja süstematiseeritud elu ei tee ju halba.
Kavatsen need isegi üles kirjutada ja arenguid jälgida. Ehk saan siis lõpuks oma elu sellisesse konditsiooni nagu soovin.
Vähemalt aasta lõppedes saab siis tagasi vaadata ja analüüsida kui miski ei läinud soovikohaselt.
Eesmärgid tuleb kaardistada, muidu on kaootilisus.

Jõulumuljeid

Jõulud veetsin see aasta taas kodusaarel.
Kassiplikad on juba nii suureks kasvanud! Aga nendest veidi hiljem.

Koju sõites sain taaskord hakkama sellega, et sõitsin Ristil suurest pöörangust mööda ja kütsin Haapsalu poole. Arumaisaa. Põhjuseks oli tegelikult paks piimjas udu, mis teel rullus ning kuna kõnesid oli kuidagi palju, siis samal hetkel ohutuse huvides käed-vabad-seadme sisselülitamine. Aga no ikkagi! Sel korral õnneks taipasin eksitust kohe peale möödasõitu ja pääsesin kergelt.
Praamilesaamisega samuti probleeme polnud ning nii saingi mõistliku aja pärast turvalise kodu rüpes kõik mured unustada.

Sel korral olid ideaalilähedased jõulud. Üks asjaolu kurvastas, kuid muus mõttes oli kõik nii hea kui olla oli võimalik. Pikad pühad pere keskel, pidevalt ja palju külalisi, nalja ja naerda sai rohkem kui ma-ei-mäleta-mis-ajast-alates, golfiturniir, igaõhtune saun, sülditegu, ülimalt täppiläinud jõulukingid, pidev söömine jne jne jne. Ühesõnaga hing sai ütlemata toredasti puhata:)
Tagasi pealinna tulin alles viimasel võimalikul päeval.

Muide, kobinat ka. Kuulen pidevalt virinaid kuidas eesti mees on pelmeen ja möku ja midagi ei tee ega taipa ja üleüldse igavesed juhkamid. No mina ei tea. Mille poolest need väljamaised siis ikka paremad on? Ajavad rohkem iba kõrva? Tõde on oluline, mitte meelitamisoskus.
Et mina küll ei saa öelda, et eesti mees ei taipa ega oska üllatada. Mind tabas küll ülim üllatus, kui ühest kingipakist avastasin kevadise Pariisi-sõidu tarvis lennukipiletid.
Nimelt istusime emaga (kes pigem sõbranna kui ema ja kellega on hea vahel selliseid "tüdrukud omavahel" trippe korraldada) käesoleva aasta suvel Kuressaare kesklinnas välikohvikus ja arutasime, et tahaks istuda nii kevadises Pariisis. Siis kui pole veel turistide horde ja normaalsed linlased pole maale põgenenud. Arutlesime, et teeme ära ja panime kuupäevad paika. Uuel aastal pidime hakkama piletitega tegelema.
Minult siis ükspäev mokaotsast uuriti, et kas mul piletid lennule olemas. "Ei, veel ei ole". Sinna see jutt jäi.
Hiljem selgus, et selle peale oli helistatud mu emale, uuritud välja lennu kuupäevad ja kellaajad ja et kas kindel minek ning lennupiletid muretsetud:) Kusjuures õigel ajal, kuna selgus, et uuel aastal ei pruugigi enam pileteid olla, juba enamus lennukist välja müüdud.
Vot nii. Et ei saa öelda et eesti mees ei pane midagi tähele ja ei oska üllatada. Nad panevad tähele küll ja ka üllatavad, kuid enne tuleb nende hinge kallal kraaksumine ja "väljamaa meestega" võrdlemine lõpetada.

Nüüd siis kassiplikadest.
Kasside hommikutervitus näeb välja selline - tulevad esikusse, kus lebaskleb koer. Kui koer koheselt hammastega kerget hommikunakitsust ei tee (igemed lükatakse taha ja siis esihammastega nakitsetakse kassid turjast sabani üle), siis hakatakse koera talla alt kõditama. Kuni ta nakitsema asub. Kordamööda jalutatakse siis koera hammaste alt läbi.
Natuke värskemat pildireportaazhi:

Koer poseerib esikus, üks nakitsetavatest hiilib ligi

Isa on treeninud pelglikest loomadest sülekassid. Bella isa käe all mõnulemas Ronja on eriti hull süle- ja silifänn. Ta võib tunde isa süles vingerdadaBella on minu meelest hirmus huvitava näoga. Selline mõtliku ilmega...
Piigade tõttu oli sel aastal kuusk pisike ja asetses laua peal. Aga oi kui põnev oli seda muudkui uudistada. Nagu väikesed lapsed:)

Bella on hetke kasutanud ja lauale kuuske nuusutama lipsanud
See pesupilt on puhtalt ilme pärast üles võetud:)

No kas ta pole armas?

Tõsiselt pesuga ametis...

Neil oli vist igav

Viimases "Ärapanijas" oli alljärgnev lugu. Kust kuram nad selle välja kaevasid???
Kommentaare pole vist tarvis.
Esitlen: Mulgi Prominendid


Hommikul tabas mind tõsine üllatus. Vaatasin, et maja ees parkival autol on kojamehe vahel trahvikviitung. Terve see tee, mis sinnapoole liikusin, üritasin oma peas mingisugust selgust luua. Ainus loogiline seletus oli, et ehk on Savikal ja kompaniil näpud nii põhjas, et laiendasid üleöö tasulise parkimise areaali. Kuna kesklinna tsooni piir ei asu meist väga kaugel, tundus see ainus loogiline järeldus. Et naksti ja tehtud!
Õnneks oli hoopis raadio hommikuprogrammi reklaam. Igatahes minu kiidusõnad neile tähelepanu tekitamise eest! Muudel juhtudel poleks ma kõikvõimalikus infomüras üht järjekordset reklaami märganudki:)

Jälle sai kokatud

Aina mõnusamaks muutub. Inimesed hakkavad kursustel juba korduma ja kuidagi veelgi lähedasem tunne on. Samuti võhivõõrastega kerge tutvuda, kuna ajad sama asja, müttad ja mässad seal pottide-pannide keskel, samal ajal üle teise kodaniku õla kiigates, et "mida huvitavat sina teed?":) Juhendajad on ka super ja täitsa nagu omad juba.

Jaanuaris ma kahjuks Indiapäraseid roogasid valmistama ei jõua, teine üritus samal ajal, kuid veebruaris siis järgmine teema:)

Seekord olid kavas jõuluteemaline salat verikäkiga (Oi kuidas ma jumaldan verikäkki! Verivorst on selline rasvast pungil, verikäkk oluliselt tihkem/tahkem. Ja sellest valmistatud õhukesed krõpsud - oi jumal...).

Oli hästi palju erinevat rohelist ja ka võrseid, praetud verikäki rattad, marineeritud punast sibulat ja kogu kupatus sai kaetud granaatõuna seemnetega. Minu süda jäi seekord eelroa juurde.

Põhiroaks tegime taas kala, kuna jõulude ajal nagunii üks vorsti-kapsa-süldi õgimine käib. Eestlaste suurim söömapüha ju ikkagi ning siis hea midagi kergemat vahelduseks süüa.

Teemaks lõhe, mis kaetud haugivahuga ning kastmeks krevetileem. Kõrvale kartulipudrust vormitud kujundid.

Ei pea vist korrutamagi, et mulle taas väga maitses;)

Kusjuures, seekord võtsin end käsile ja tegelesin hiigelsuure lõhe fileerimisega. Seni on mu elus kuidagi kirjutamata reegel olnud, et kaladega mässavad alati mehed. Püüavad, puhastavad, fileerivad. Valmistamine toimub nii kuis juhtub. Ma vahel püüan, nüüd ka õppisin fileerimise ära. Puhastamine pole endiselt minu teema. Kohe ei saa neid lõikuda.

Magustoiduks oli klassikaline shokolaadivaht:)

Salat

Kala pilk

Lõhe on kaetud haugivahuga, valmis ahju minema

Krevetileeme tegemiseks kasutati ära ka kreveti koorikud. Tegi leeme veelgi rohkem krevetimaitseliseks (hiljem muidugi kurnati ja sisse pandi puhastatud krevetid)

Sellised nägid kartulid välja ahjus olles...

...ja sellised küpsenud kujul. Väga lõbusad:)

Tibake geograafiat

Vana Hipi bloog sisaldas viidet sellisele toredale (veidi harivalegi) ajaviitele.

Kahju et kaart nii väike on, siis kiirusega suhteliselt raske täppi sättida. Enamus ülimalt tuttavaid asukohti läheb ikka nii 40-100 kilomeetriga mööda. Mõne paiga puhul olen isegi mandriga eksinud! Häbi! Lähimad punktid olid 2, 6 ja 12 kilomeetrit mööda, õnneks teismetes on teisigi, kuid ikkagi võiks kaart suurem olla!

No ei saa üle 10. leveli kuidagi! Ikka panen vähemalt ühe suuremat sorti lolluse sisse, mis punkte piisavaks ei lase kujuneda:)

3 teemat postituses, pealkirjast rääkimata

Läksime E.-ga Mmuah'i einestama, et seal nüüd mõnda aega juba pakutakse ka sushit ja proovime siis ära.

Valik oli tõepoolest suur. Samuti eksootilisemaid maitseelamusi.

Üllatavaks osutus aga teenindus. Olen seal alati kohanud suurepärast teenindamist, kuid seekord läks küll asi veidike veidraks.
Ok, nii kui lauda istusime, nii oli ettekandja kohal. Me polnud jõudnud isegi menüüsse pilku heita. Kui tellimiseks valmis olime, ei osanud ta küsimustele vastata ja hilisema tuvastuse kohaselt andis vahepeal ikka väga-väga valet infot. Ja kui miskit öelda ei osanud, vastas lihtsalt "ma ei tea". Korduvalt. E. siis mainis, et "äkki lähete ja küsite kelleltki kes teab?". Arusaadav ju, et eriti kui algaja oled, ei tea kõike. Siis vabandad ja lähed uurid, mitte ei seisa nagu sammas ega poeta "ma ei tea". Krt, ma ka ei tea, kuid tahan teada. Oleks me siis temalt füüsikavalemeid uurinud - me küsisime kõigest menüü kohta täpsustusi. Me tõesti ise ei tea. Meie töö on muu.

See selleks. Peale pikka ootamist (vähemalt värske sushi, eks) saime sööma hakata ja väga maitsev oli!

Edasi tahtsime tellida magustoitu. Oi jummel kui kaua me ootama pidime et ta meid märkaks! Viiplesime menüüga, lehvitasime - ei midagi. Meie lähedale tulid istuma kaks naist. Istusid ja ootasid. Ja istusid ja ootasid. Ja kui nad enam oodata ei jaksanud, lahkusid. Tuli üks mees. Istus ja ootas. Ja istus ja ootas. Lahkus, kuna ilmselgelt oli ootamine asjatu. Veidi eemal oli üks kannatlik vanahärra. Istus ja ootas. Ja istus ja ootas. Ja istus ja ootas veel. Lõpuks sai oma kohvi. Arvan, et pooletunnise ootamise järel. Valetan, pooletunnise ootamise järel sai ta võimaluse kohvi küsida. Millal ta seda lonksata sai, seda ma enam ei fikseerinud.

Aga kui lõpuks saime tellimuse esitatud, olime ka meie olukorras - istu ja oota. Crème Brulée'd ei valmistata vastalt, see võetakse külmikust. Paistab, et külmik asus kusagil väga kaugel. Peale pikka-pikka-pikka ootamist saime selle lõpuks kätte. Väga maitsev oli.

Kuna toit osutus maitsvaks, siis sinna tasub veel tagasi minna. Kui aga sama teenindaja satub meie lauda, siis usun, et palume teist tüdrukut meie tellimusega tegeleda. Kõlab küll julmalt, kuid päris nii need asjad ka ikka ei käi. Õnn, et meil oli aega ja kannatust. Oleks võinud ka mitte olla.

*

Mulle on tekkinud kinnisidee valgest mantlist. Kas ikka oleks otstarbekas? Samas on enamus päevast pime ja kui mitte pime, siis hall ja hea meelega tooks natuke helgeid värve oma ellu. Punast on juba niigi palju ja sellest vaikselt küllastus. Siiras valge? Tundub mulle endalegi kiiksuga mõttena, kuid lahti sest mõttest kah ei saa...

*

Käisin vaatamas filmi Elizabeth - Kuldne Ajastu (Elizabeth, the Golden Age).

Ei oska ikka veel arusaadavalt kirjeldada. Mõtlema pani. Seda ei tee just paljud filmid. Enamasti kaob emotsioon kinost väljudes. Seekord aga vaikisime. Pea oli nii mõtteid täis.

Mis on õige? Kuidas peaks käituma? Keda usaldama? Kas usaldama? Tohutult tugev naine. Ja tohutult õnnetu naine. Või kas ikka oli?

Kohutav, kui ei olegi võimalik endale inimlikke tundeid avalikult lubada. Sest sa lihtsalt ei tea, kas sinu suhtes ollakse siiras või on lähedus eesmärgistatud. Ja sina nõrgestud. Ja oled haavatav. Ja kuna sina oled ka sinu riik, siis kas saad endale seda lubada? Ei saa, kui hoolid. Kuhu tõmmata piirid? Kus jookseb inimlikkuse ja kuninglikkuse vaheline joon? Kas seda üldse on? Miks seda peaks olema?

Võehh! Liiga palju küsimusi.

Näiteks filmi ajal arvasin, et Mary Stuartil pea maharaiumine oli suur viga. Kuna tegelikult ei otsustanud ju olukorda kuninganna. Ta lasi lõppeks end mõjutada. Olles marionetiks hoopis suuremas mängus. Ja Mary Stuart? Troonilt tõugatud kuninganna? Ka tema osutus kõigest marionetiks, mitte mingisuguseks oluliseks jõuks. Säh sulle kujuteldavat võimu.

Samas - kui poleks provokatsioonile allutud ja Mary elama jäänud, siis poleks Hispaania Armaada niipea rünnanud. Ja oleks ehk tugevnetud veelgi. Ja siis poleks toimunud seda, mida me ajalooõpikutest mäletame. Mis on milleks hea - neid vastuseid ei tea vist kunagi.

Erinevaid elulugusid lugedes on alati peategelasest võimalik aru saada. Ja tema vaenlased on pahad. Loed vaenlase elust - ka seal on omad põhjused, omad motiivid. Ei saa suhtuda nii, et üks on hea ja teine halb. Kõigel on omad sügavamad juured. Juured, millest meie ei pruugigi aru saada. Kuni me ei süvene.

Aga näitlejatöö oli ülikõva. ÜLIKÕVA! Cate Blanchett suudab selliseid pealtnäha külmasid ja ülitugevaid isiksusi nii hästi välja mängida, et ma kohe ei või. Kui vaid kujutada ette ruumi täis kaameraid, mikreid, valgustajaid ja kõiksugu inimesi ning seal keskel sa siis annad suures plaanis aimu sellest, mida su tegelaskuju oma kivistunud ilme taga tegelikult läbi elab. Kõik need tundevarjud silmades, mahavaikitud emotsioonid huulekurdudes, murenoodid lauba varjus. Hämmastav. Sisemist tugevat emotsiooni sellises olustikus mängida ei ole kohe kindlasti lihtne. Minu sügav imetlus.

Njah, miskit pole teha, mul on nõrkus ajalooliste suurkujude suhtes. Nad on kõik andnud nii olulise panuse meie tänapäeva kujunemisse...

Et kes mulle raamatuid kinkida tahab, siis teab mis osakondi piiluda:)

Jessssss!!!

Kõik, kes mõnda aega mu blogi lugenud, on kursis minu suhtumisega muusikasse. Ja sellesse, kuidas ma ei ole võimeline aru saama lauludest, millel ei ole mingisugust sisu. Vaid vingerdav liha. Ok, see liha võib küll superilus olla, kuid siiski sisutu. Minu maitsele siis.
Viimasel ajal on mu põhikriitika alla sattunud Rihanna lugu "Umbrella" (Vihmavari). Kus siis ilus näitsik kinunub: vihmavari-vari-vari jne. Teate ju küll:


Nüüd aga avastasin enda suureks rõõmuks Vanilla Sky variandi nimetatud loost. Ja midagi pole teha - lugu võiks isegi kuulatav olla! Ja otse loomulikult sümpatiseerib mulle see paroodia:) Jess, poisid! 12 points!

Hallolluse rakendamisest

Paar päeva tagasi käisin foorumil, kuhu olime kutsunud rääkima Rain Lõhmuse.

Siiamaani vajavad seal räägitud teemad seedimist.

Loomulikult on erinevatel inimestel erinevad arvamused ning nägemused maailmamajanduse edasistest arengutest, kui eks Lõhmuse nupp ikka üksjagu nokkima peaks. Ta küll korduvalt rõhutas, et need on puhtalt tema isiklikud arvamused, kuid mõtlemis- ja seedimisainet jagub ikka üksjagu. Eriti selles osas, kuidas mõnekümne aasta pärast on tõenäoliselt kõik väga teistpidi. Seni vankrit vedanud riigid on vahetanud/vahetamas kohad nii mõnegi sellisega, millele tavainimene ei oskagi niiväga mõelda. Loomulikult teavad arenguid ja suundumusi majandusala spetsid, kuid meil teistel on ju ikka mingi oma harjumuspärane maailmapilt ja millegi kardinaalselt teistsuguse kujutlemine tundub võõras. Inimelu ei ole lihtsalt piisavalt pikk. Ajalugu saab ju näha, tulevikku kujutleda on keerulisem.

Eks see sissekanne ongi siin põhiliselt selleks, et tulevikus hea meelde tuletada millal mis aimdusteni jõutud sai. Ja mis osutus tõeks, mis naljanumbriks.

Ohh, oleks vaid pappi mida väljapoole meie konnatiiki investeerida. Konnatiigis kõige lollikindlam tundub jaekaubandus, kuna inimesed tarbima ei hakka vähem enivei. Kuni suurt krahhi kuskilt tulemas pole, senikaua nodi, nipsasjakeste ja hea-parema tarbimine jääb.

Minule isiklikult on tekitanud murekortsukesi laubale Kaubamaja aktsia, mis viimase aasta lõikes millegipärast pole nii käitunud nagu oleks lootnud, kuid eelduste kohaselt see nii ei jää. See mure sai ka investeerimisspetsilt kinnitust:) Kõik nõuab lihtsalt natuke aega.

Foorumil sai kinnitust ka kahtlustus, et järjekordselt ajakirjandus keerutab tolmu üles. Seal, kus probleemi polegi. Liiga kollane on meie igasugune meedia. Nii majandus kui poliitika kui igasugused "olulised" uudised.

Njah, väääga palju vajab veel seedimist. Eks seedib siis oma olematu hallollusega. Enne lõplikku dementsust võiks ju püüda teda tibakenegi rakendada.