3 teemat postituses, pealkirjast rääkimata

Läksime E.-ga Mmuah'i einestama, et seal nüüd mõnda aega juba pakutakse ka sushit ja proovime siis ära.

Valik oli tõepoolest suur. Samuti eksootilisemaid maitseelamusi.

Üllatavaks osutus aga teenindus. Olen seal alati kohanud suurepärast teenindamist, kuid seekord läks küll asi veidike veidraks.
Ok, nii kui lauda istusime, nii oli ettekandja kohal. Me polnud jõudnud isegi menüüsse pilku heita. Kui tellimiseks valmis olime, ei osanud ta küsimustele vastata ja hilisema tuvastuse kohaselt andis vahepeal ikka väga-väga valet infot. Ja kui miskit öelda ei osanud, vastas lihtsalt "ma ei tea". Korduvalt. E. siis mainis, et "äkki lähete ja küsite kelleltki kes teab?". Arusaadav ju, et eriti kui algaja oled, ei tea kõike. Siis vabandad ja lähed uurid, mitte ei seisa nagu sammas ega poeta "ma ei tea". Krt, ma ka ei tea, kuid tahan teada. Oleks me siis temalt füüsikavalemeid uurinud - me küsisime kõigest menüü kohta täpsustusi. Me tõesti ise ei tea. Meie töö on muu.

See selleks. Peale pikka ootamist (vähemalt värske sushi, eks) saime sööma hakata ja väga maitsev oli!

Edasi tahtsime tellida magustoitu. Oi jummel kui kaua me ootama pidime et ta meid märkaks! Viiplesime menüüga, lehvitasime - ei midagi. Meie lähedale tulid istuma kaks naist. Istusid ja ootasid. Ja istusid ja ootasid. Ja kui nad enam oodata ei jaksanud, lahkusid. Tuli üks mees. Istus ja ootas. Ja istus ja ootas. Lahkus, kuna ilmselgelt oli ootamine asjatu. Veidi eemal oli üks kannatlik vanahärra. Istus ja ootas. Ja istus ja ootas. Ja istus ja ootas veel. Lõpuks sai oma kohvi. Arvan, et pooletunnise ootamise järel. Valetan, pooletunnise ootamise järel sai ta võimaluse kohvi küsida. Millal ta seda lonksata sai, seda ma enam ei fikseerinud.

Aga kui lõpuks saime tellimuse esitatud, olime ka meie olukorras - istu ja oota. Crème Brulée'd ei valmistata vastalt, see võetakse külmikust. Paistab, et külmik asus kusagil väga kaugel. Peale pikka-pikka-pikka ootamist saime selle lõpuks kätte. Väga maitsev oli.

Kuna toit osutus maitsvaks, siis sinna tasub veel tagasi minna. Kui aga sama teenindaja satub meie lauda, siis usun, et palume teist tüdrukut meie tellimusega tegeleda. Kõlab küll julmalt, kuid päris nii need asjad ka ikka ei käi. Õnn, et meil oli aega ja kannatust. Oleks võinud ka mitte olla.

*

Mulle on tekkinud kinnisidee valgest mantlist. Kas ikka oleks otstarbekas? Samas on enamus päevast pime ja kui mitte pime, siis hall ja hea meelega tooks natuke helgeid värve oma ellu. Punast on juba niigi palju ja sellest vaikselt küllastus. Siiras valge? Tundub mulle endalegi kiiksuga mõttena, kuid lahti sest mõttest kah ei saa...

*

Käisin vaatamas filmi Elizabeth - Kuldne Ajastu (Elizabeth, the Golden Age).

Ei oska ikka veel arusaadavalt kirjeldada. Mõtlema pani. Seda ei tee just paljud filmid. Enamasti kaob emotsioon kinost väljudes. Seekord aga vaikisime. Pea oli nii mõtteid täis.

Mis on õige? Kuidas peaks käituma? Keda usaldama? Kas usaldama? Tohutult tugev naine. Ja tohutult õnnetu naine. Või kas ikka oli?

Kohutav, kui ei olegi võimalik endale inimlikke tundeid avalikult lubada. Sest sa lihtsalt ei tea, kas sinu suhtes ollakse siiras või on lähedus eesmärgistatud. Ja sina nõrgestud. Ja oled haavatav. Ja kuna sina oled ka sinu riik, siis kas saad endale seda lubada? Ei saa, kui hoolid. Kuhu tõmmata piirid? Kus jookseb inimlikkuse ja kuninglikkuse vaheline joon? Kas seda üldse on? Miks seda peaks olema?

Võehh! Liiga palju küsimusi.

Näiteks filmi ajal arvasin, et Mary Stuartil pea maharaiumine oli suur viga. Kuna tegelikult ei otsustanud ju olukorda kuninganna. Ta lasi lõppeks end mõjutada. Olles marionetiks hoopis suuremas mängus. Ja Mary Stuart? Troonilt tõugatud kuninganna? Ka tema osutus kõigest marionetiks, mitte mingisuguseks oluliseks jõuks. Säh sulle kujuteldavat võimu.

Samas - kui poleks provokatsioonile allutud ja Mary elama jäänud, siis poleks Hispaania Armaada niipea rünnanud. Ja oleks ehk tugevnetud veelgi. Ja siis poleks toimunud seda, mida me ajalooõpikutest mäletame. Mis on milleks hea - neid vastuseid ei tea vist kunagi.

Erinevaid elulugusid lugedes on alati peategelasest võimalik aru saada. Ja tema vaenlased on pahad. Loed vaenlase elust - ka seal on omad põhjused, omad motiivid. Ei saa suhtuda nii, et üks on hea ja teine halb. Kõigel on omad sügavamad juured. Juured, millest meie ei pruugigi aru saada. Kuni me ei süvene.

Aga näitlejatöö oli ülikõva. ÜLIKÕVA! Cate Blanchett suudab selliseid pealtnäha külmasid ja ülitugevaid isiksusi nii hästi välja mängida, et ma kohe ei või. Kui vaid kujutada ette ruumi täis kaameraid, mikreid, valgustajaid ja kõiksugu inimesi ning seal keskel sa siis annad suures plaanis aimu sellest, mida su tegelaskuju oma kivistunud ilme taga tegelikult läbi elab. Kõik need tundevarjud silmades, mahavaikitud emotsioonid huulekurdudes, murenoodid lauba varjus. Hämmastav. Sisemist tugevat emotsiooni sellises olustikus mängida ei ole kohe kindlasti lihtne. Minu sügav imetlus.

Njah, miskit pole teha, mul on nõrkus ajalooliste suurkujude suhtes. Nad on kõik andnud nii olulise panuse meie tänapäeva kujunemisse...

Et kes mulle raamatuid kinkida tahab, siis teab mis osakondi piiluda:)