Kanastunud aju

Nonii, kanaaju kannab uhkelt ette oma tänase poeskäigu.

Olles väsinud, poes tunglevatest inimestest (mind ikka veel hämmastab kaubanduskeskustes sibliva kodanikkonna rohkus surutise ajal, kuigi majanduse taastamiseks on see vast vajalik) südamepõhjani tüdinenud (oli vaja kingitus osta ja olin sunnitud poodi minema, mis teha) ja näljast tigedaks muutumas, suundusin toidupoodi söögikraami ja muud vajalikku ostma.

Valisin ka soojade pagaritoodete letist suupärast, et kohe rooli jõudes närima hakata. Koduni ei oleks kuidagi kannatanud.

Niisiis, valin vajaliku ja laon kassalindile. Maksan. Seejärel suundun lillepoodi ja mossitan seal hea jupp aega, kuna enamus lilli on kas igavad või lihtsalt närtsimas. Ei taha jama ostma hakata ja plaanin veel kusagile lillelasse jõuda. Hetkel kummitab peas vaid soov autosse jõuda ja sööma hakata.

..... eeee...... aga kus mu toidukott siis on? Vaatan ühte kätt - ei ole. Vaatan teist kätt - siin ka ei ole. Mitte millestki ei saa aru. Natuke segaduses mõtisklemist, misjärel on selge, et peale kauba eest tasumist olin lihtsalt minema jalutanud...

Einohjah... Ok, igaks juhuks jalutan kassaderivi veelkord läbi, kuid loomulikult seal minu tavaari enam ripakil ei ole.

Tigedaks kah ei suutnud saada, liiga jabur oli. Totter irve näol, suundusin tagasi poodi. Täpselt samad tooted uuesti korvi ja jälle kassasse. Seekord jälgisin hoolega, et asjad ka kotti topiks ja koti kaasa võtaks.

Vähemasti sain roolis mõnuga hambad singi-juustu pikukesse lüüa. Nii ma siis kimasin daami kombel, sai hambus, mööda linna.

Vanadus hakkab iga päevaga ühe enam tunda andma, mis teha:)