Pikk paus võrdub pika postitusega

Kole lugu, vahepeal pole olnud kohe üldse mitte aega kribada. Püüan nüüd mõned seigad vahepealsest ajast meenutada ja päevikusse üles tähendada. Milleks pidada päevikut kui ei tee sissekandeid, eksole.
.

Ütleme nii, et elu on hullult põnevaks kiskunud ja balansseerimine muutub aina keerulisemaks:D

.

Aga enam-vähem järjekorras siis:

Veebruari keskel sai üle kolmveerand aasta taastrehvatud kunagise suure tundega, kes vahepeal mõned head aastad kodumaast eemal resideerunud ja just nüüdsama kodumaale naases. Kes teab kui kauaks, kuid mõneks ajaks vähemasti.

Ütleme nii, et temaga on alati hea lobiseda. Rohkem teemal ei peatuks.

.

Küll aga pakkus mulle suure elamuse üks seik meeste sõprusest.

Nimelt tahtsin näha mida V oma maja juures veel valmis on saanud ja pakkusin välja, et tulen läbi, viskan pilgu peale ja siis kärutame linna. Mõeldud-tehtud. Linnas parkisin auto südalinna tsooni ja läksime sööma.

Juttu jätkus ja lisaks sai kõvasti õlletatud. Mingi aeg lisandusid shotid. Ilmselgelt ei olnud me varsti enam kumbki rooli lubatavas seisundis. Küll aga oli vajadus minu auto koju saada.

.

Natuke nuputamist ja helistab V oma sõbrale. Keset ööd. Aga sõber arhitekt ja eks loomeinimene ikka pigem öövaikuses tööl.

Ok, tellitakse siis takso, mis võtab sõbra peale. Sõidavad linna, kus sõber võtab minu auto ja sõidab minu juurde. Mina taksoga sabas. Peale mind sõidetakse tagasi sõbra töö juurde ja seejärel alles lõpp-punkti V koju:D Taksoarve peale ei taha mõeldagi...

Mulle igatahes avaldas korraldus sügavat muljet:D

*****

Veebruari lõpupoole oli meil kavandatud mõningate blogijamuttide kokkutulek.

Kuna suuresti üksteisele võõraste kodanike ajagraafikute klapitamine ei ole lihtne töö, siis lõpuks saime enam-vähem kokkuleppele 20.02 õhtus. Kohale laekus meid 4: Jääraplika, Babajagaa, Nolzik ja mina.

.

Suht naljakas oli end tutvustada bloginime kaudu, ristinimi ei ütle ju selles maailmas alati miskit:D

Ütleme nii, et naerda sai üle pika aja taas südamest... Ikka päris südamest...

Ja nagu alati, sõin ma enesel kõhu küljest kukkuma. No ei oska inimene piiri pidada...

Aga jah, mõned ikka oskavad niimoodi sõnu ritta seada, et üks pirn järgneb teisele. Arumaivõi kust sellist annet osta saaks...

*****

Samal päeval sain parajalt blondi hetkega maha. Ega ma ennast tundes tegelikult väga imestagi:

.

JP says: ma ei saa aru, mingi kinniste meeste kuu on või

Sipsik says: tundub küll nii jah

JP says: õnneks see lõppeb ära varsti

Sipsik says: kust sa tead?

.

No kui blond peab olema, et aru saada, et 20.veebruaril on suur tõenäosus, et see kuu hakkab varsti lõppema ja selleks ei pea üldse mitte mingisugune raketiteadlane olema...

*****

Ühel õhtul helistas M, et "Nii, me läheme nüüd sööma, olen varsti kohal, pane end valmis". Ma siis halisen, et ma ikkagi naisterahvas ja paluks mulle 20min enese sättimiseks. 30min hiljem astun välja. Niiiiiii mina.Lobisedes sattusid teemad ka eelnevatele suhetele ja kui ma olen arvanud, et olen piisavalt seebikas elanud, siis sry, Oscar (või mida iganes seebikate eest saab) läheb talle. Nii hulluks nagu lapse lasteaiast pihtapanemine lapse pärisisa poolt, kummide vilisedes tagaajamised lasteaia juures jmt on minust õnneks kaarega mööda käinud...

*****

Veel ühe blondi hetkega sain maha seoses autoga. Jälle. Nimelt virisen juba oma pool aastat kindlasti, et armatuuris üks pirn läbi läinud, kuna armatuur suhteliselt valgustamata ja pimedas näidikuid halb vaadata. Kõigile kaebasin oma kurba saatust kes vähegi ette jäid. Teatavasti on ju igavene ikaldus see lahtivõtmine jne.
.

Ok, kablesin siis M-ile ka nagu kord ette näeb. Mainis miskit reguleerimiskohta ja minu emotsionaalsele purskele "ega ma loll ole" järgnes sõbralik kaastunne.

Nonii, mõni aeg hiljem siis istun pimedas autos ja täiesti juhuslikult vaatan mingit kettakest. "Hmm, huvitav, mida see teeb?" mõtlen ja keeran. Ja voila, armatuur muutub silmipimestavalt valgeks. Ei mingit katkist pirni ega muud ikaldust. Järgmisel päeval M-ile asjast kribades olid silmad pehmelt öeldes häbi täis.

*****

Kokkuvõtvalt jah, nagu siin tüdrukutega on räägitud, peab igal tüdrukul olema oma elu armastus, oma juuksur, oma mehaanik, oma pritsumees (ehk siis käepärane tulekahju kustutaja;D) ja ka oma ahistaja (kellel siis samast soost, kellel erinevast). Minul ilmselgelt on viimasel ajal mehaanikut tänu oma blondidele hetkedele väga vaja olnud ja just täpselt õigel ajal ta saabuski:)

*****

23.veebruaril oli meil tööl Vabariigi aastapäeva tähistamine. Mul oli kahjuks kiire ja ei jõudnud osalema, kuid pidulik osa toimus fuajees, mis asub kohe minu ukse taga. Muljetavaldav kontsert kanti ette koos pillide ja kooriga. Kõrv kohe puhkas. Jabur oli aga siis, kui hümn kõlas. Ma ei saanud sinna midagi parata, kuid hümni kuuldes pidin ma püsti tõusma. Ennast ajas ka olukorra totrus irvitama, kuid vasu hakata ka ei suutnud. Nii ma siis seisin hümni kõlamise aja uhkes üksinduses keset kabinetti ja jõllitasin, irve suul, kuvarit:)

*****

Sama päeva õhtuks broneeris mind M, et lähme aastapäeva eeltähistama.

Ütleme nii, et õhtu kujunes üllatuslikuks. Seda isegi hoolimata sellest, et olin kaine rool... Nujah:)

*****

Järgmine hommik siis paraad Narvas. Ma ikka kohe mõnuga vaatasin masinavärgi osa. Vähe sellest, et mulle mundris mehed meeldivad (neil on selline rüht et anna olla:D), meeldivad mulle veel enam militaristlikud masinad. Kohe januse pilguga jõllitasin ja peab ütlema, et aeg on ikka kõvasti paremaks muutnud meie varustatust.

*****

Taaskord on käes aeg kus kalender on punane. Ja mina täiesti magamata. Parimatel öödel saab 6h magatud, kuna lihtsalt ei jõua koju varem. Või siis on vaja suhelda või midagi toimetada poole ööni.
.

Njah, M-iga ka kuidagi sageli nägema hakatud. Lisaks R-ile. Ja mõnele natuke veel:)

Ei teagi mis värk see nüüd on... Ma keelan endale hetkel võimalikke analüüse, kuna alates ajast mil 18-aastaselt eksabikaasaga tutvusin, olen ma kokku olnud vaba ja vallatu 5 kuud. Enne käesolevat aastavahet siis.
.

Et nagu täiesti uus ajajärk mu elus ja tuleb tunnistada, et lõbus on:) Naudin vabadust täiel rinnal koos kõigi piirangute puudumiseta ning kahtlustan, et varem või hiljem teen sellega taaskord kellelegi haiget. Sest eks lõpuks tuleb ju midagi otsustada ja ega ma väga kauaks viitsi vabaks jääda, liiga suur kaisuloom ja igapäevase läheduse vajaja selleks.
.

Küll aga olen ma kõigil osapooltel kategooriliselt ära keelanud võimaliku armumise ja kui seda ei suudeta, siis igal juhul tunnetest rääkimise. See seaks mind kohe piiridesse ja tõenäoliselt paneksin kapjade plagisedes põgenema. Et kui vähegi suudetakse, siis võtaks mõnda aega vabalt... Kevad ja suvi ees ja puha... Kuigi jah, hiljemalt sügiseks kavatsen miskit ära otsustada, pimeduse saabudes on hea kaissu pugeda. Aga mine tea, v-o võtan end kokku ja otsustan ka varem:) Või lükkub edasi... Samas on alati võimalus, et kõigil saab mu sabakeerutamisest siiber ja lähevad oma teed. Siis saan mina vastu näppe hoopistükkis. Eks siis imen käppa, mis muud:)
.

Lisaks on alati oht, et keelan küll ära, kuid siis mingi hetk vaatan, et näe, ei räägitagi midagi, ei astutagi mingeid samme ja kriipsutan kandidaadi maha. Ehk siin on siis tegu naisterahva keeruka mõttemaailmaga. Sellisega, millest ma ise ka täpselt aru ei saa:)
.

Ahh, segane teema ja pole võimalik korralikult sõnastada. Järelikult polegi vaja sellest rohkem kirjutada. Kõik läheb nii nagu peab nagunii.

*****

Veebruari viimasel neljapäeval pakkisin kohvri ja sõitsime tüdrukutega Ruootsimaale šoppama. Meid oli 6 ja nalja sai rohkem kui rubla eest. Ega sellest rääkida/kirjutada eriti saa, kuna eks kõik ole rohkem selline inside joke. Aga igal juhul oli väga lõbus:DDD
.

Mina nägin viimaste aastate jooksul just selle reisi ajal välja kaunim kui kunagi enne. Tahtsin kehastuda Angelina Jolie'ks ja sain enesele megahuuled. Ühelt poolt küll tiba rohkem, kuid efekt oli vägev. Tõsine musisuu nägin välja oma nii umbes 20ne ohatisega. Lisaks oli miski viirus naha vahel, mistõttu silmad olid konstantselt niisked ja nina tursunud ning umbes. Kõike oli näos kuidagi liiiiiiiga palju. Nina, huuli, niiskeid silmi...
.

Naerda ja rääkida ei saanud, siis ohatised plahvatasid ja sünnitasid enese kõrvale muudkui uusi. Teised aga üldse ei arvestanud selle faktiga ja ajasid ikka sellist loba, mille tõttu suu kõrvuni kiskus ja ohatiste prõksumine keset naerumuginat vaid vaikselt ägisema võttis. Ehh, rohtu jälle peale ja taas numbri võrra suuremate huultega täiskäigul edasi.
.

Õhtusöögil nägime Barack ja Michelle Obamat. No täielikud koopiad, noh! See pilt magustoidu leti kõrvalt jääb mind küllap pikaks ajaks saatma:)

Viimane öö laeval kiskus pööraseks kätte. Viibisime tantsulkal kuni selle lõpuni (bändi lõpetades keerutasime ikka veel oma vastleitud kavaleridega tühjal põrandal ringi) ja edasi suundusime laeva ööklubisse. Siiani olen sealt ukse vahelt kaks korda sisse vaadanud ja mõlemal korral selg ees taganenud, seekord oli aga rahvas üllatavalt täiskasvanud ja pidu võttis päris pöörased tuurid. Vihtusime tunde hingeunustavalt non-stop tantsida kuni leidsime, et peame ühe leeduka eest põgenema, kes juba numbri järjekindla nuiamiseni jõudis. Ja eks vanadus hiilis kontidesse ka lõpuks. Häbi tunnistada, kuid põgenesime, kuigi sell oli päris hea tantsukaaslane. Ei ajanud liigselt ligi ja oli igati viisaka suhtumisega. Küll aga kippus vahepeal armukadedaks minema:DDD

.

Edasi istusime JP-ga kajutis ja pr.M lebas keset koridori. Väsimus ja naljatuju. Ja hämmastav mis elu käis 9.teki koridorides kell 5 öösel! Kes kalpsas pesuväel korduvalt kahe kajuti vahet, kes tuli pr.M-i eest vaat et kaameleid pakkuma (iisraellane), kes suhtles meiega lõbusalt ja kes piidles niisama. Igal juhul tõsine elu käis.

Oijahh, seltskond oli super ja reis meeldejääv:D

*****

Ükspäev käisime E-ga sushit söömas. Ta nüüd viimast kuud rase ja paraja õhupalli alla neelanud. Kogu aeg on teatud, et tuleb poiss, nüüd alles aga 3D UH-ga selgus, et siiski plika:D

.

Tal see neelatud õhupall muudkui mürgeldab sees, nii et kõht lehvib mitmes suunas ja mingid kohad punduvad täiesti selgelt. Ma siis ka katsusin seda õhupalli ja selle peale anti mulle konkreetselt kannaga peopessa! Ma läksin kohe elevile:D

Pilt kusagilt interneedusest pärit:

Titelainel jätkame.

.

Käisin ka tutvumas pisikese preiliga, kes minust tädi tegi. Tuli teine 2ndl enne arvestatud aega ja nagu torpeedo... - veed tulid ära, valusid ei kuskil, igaks juhuks haiglasse libasid kontrollima, seal selgus, et juba 5cm avatud ja kohe sünnitustuppa. Enamuse aega said noored olla kahekesi, ainult lõpuks kutsus vend ämmaka kohale. 3h jõudsid valud kesta ja juba oligi tirts käes.

.

Kanaarilinnu häält teeb:D Piiksub:DDD

.

Jama oli see, et vabasid perepalateid ei olnud ja esimeseks ööks pidi vend koju koti peale minema. Õnneks järgmisel päeval said juba kõik koos olla.

.

Piiga on minu moodi:D:D:D (kõneleb uhke tädi). Ehk siis selline nagu mina sündides: tume, pikad juuksed, pikad ülisaledad jäsemed ja nöpsnina:D

.

Ajaks, kui mina neid vaatama läksin, oli kaal juba 2,8 peale kukkunud, kuid sealt edasi algas tõus ja nüüdseks on noor pere kodus. Laupäeval tulevad ka vanemad ja vanaema siia, eks siis läheme vaatame kanaarilinnu koduses keskkonnas kah üle.

.

Ja pühapäeval läheme A tütre katsikule, kes sai täna juba kuu aega vanaks:) Tuleb tittede nädalavahetus...

*****

Möödunud reedel lõbustas M mu "üksildast olemist" sellega, et võttis kaasa ühele sünnipäevale. Ja laupäeval oma sõprade juurde saunaõhtule. Irvitada sai taaskord nii, et kõhulihased trenni enam ei vaja.

.

Mõlemast paigast sain tulema vastu hommikut, sauna-retkelt lausa kell 5... No raske arvata kui palju ma magada jõudnud olen:) Eriti kuna laupäev ja pühapäev olid koolipäevad kah veel.

.

Hakkab selline igiliikuri tunne tekkima juba. Loodetavasti tervis ikka peab vastu, kuigi see va neetud köha, mis haigusperioodist jäänud, ei taha kuidagi üle minna...

*****

R on ka hea naljamees. Ema ikka südamest naerab teemat.

Nimelt ta aeg-ajalt teatab, et broneerib mu juurde aja ja tuleb mingi filmiga. Et vaataks koos. Ja loomulikult toidukotiga, minu juurde muidu pole mõtet tulla:D Ta meie ligi 4 aastaga selle suurepäraselt selgeks saanud:D
Küsib ema, et millega R siis seekord tuli? "Praelihaga", teatan. Selle peale pidi ema omaenda kõõksatuste kätte lämbuma:) Aga R sai tunnustatud kui minu hästi tundja:D Ja tõepoolest, jänesetoiduga ärge mind narrima tulge, eksole...

.

R-iga kakleme viimasel ajal ka kino teemal (ta ise väidab et üldse ei kakle, teema lihtsalt settub). Mõtleme kinno minna, kuid valida tahab ta, nagu alati, endale sobivat filmi. Minul aga üks film mida raudpoint näha tahan ("Ta pole sinust eriti huvitatud"). Tema jonnib, et mingi tobe suhetevärk. Ei ole tobe, eluline, aus ja naljakas on. Ja mina tahan näha. Ükskord juba käntseldasime kokkuleppele mittejõudmise tõttu kinoaja, vaatab mis edasi saab.

.

Pagan küll, meie kooselu ajal alati vaatasime filme mida tema valis. Ma üldse ei kobisenud. Nüüd tahan, et vaataks korra ka seda mida mina tahan. Siis võib jälle tema valida.

.

Ükspäev helistabki: "Tead, ma siin mõtlesin selle kino peale". Mina, et jess, lõpuks ometi saab korda! "Ma vaatasin, et tuleb kohe varsti üks film, mis sulle raudselt meeldiks. Mine loe selle kohta kodukalt". Sossssdi.... Kogu eufooraiõhk väljus. Pagan küll, ma tahan just seda filmi vaadata, muud võib ka vaadata, kuid seda tahan esimesena näha! Nii ka ütlesin.

.

Veel paar päeva hiljem siis helistab ja teatab: "Ok, kui sa tahad niiväga seda näha, eks siis vaatame". Mehed ja nende juhtmed, ma ütlen! Aga hea et pärale jõudis:)

.

Lisaks plaanisime Uuspõllu "Ürgmeest" vaatama minna, kuid kui kuupäeva valmis valisime (paar päeva peale kuupäevade avaldamist), olid piletid kõik viimseni igale etendusele välja müüdud. Maaaaasendav! Loodetavasti neid lisandub veel. Liiga populaarne selleks et sahtlisse kopitama panna. Ja MaSu ajal hea koht teenimiseks ju.

*****

Teate, ma igatsen puhast maapinda. Ilma lume ja jääta. Ma ei suuda enam madalajalgsena ringi koperdada, ma vajan kontsadel tippimist. Aga lume ja jääga ma ei julge enam. Peale seda, kui puusas ühe lihase ära tõmbasin ja aastaid valu taluma pidin.

.

Õnneks välja vaadates on aina paljulubavam. Ei ole enam kaugel aeg, mil saab mantlihõlmade lehvides ringi tuuseldada ja selja taas sirgu lükata, kuna ei pea enam nuuskurkoera kombel otsima lume all varjuvat jääd.

*****Pange keegi mulle aru pähe.

Ma kaalun täiesti tõsiselt Scoutsrännakule minemist. See tähendab märsti lõpus "toredate" ilmade ja pinnasega Pakri poolsaarel 30-kilomeetrist rännakut koos mitmesaja sõjaväelase/muu eriteenistujaga. Lisaks mingi osa vapraid tsiviile.

.

Kuna mul teenistusrelva pole, pean ma selga võtma 15kg-se seljakoti (u. 1/4 minu kaalust), mida kaalutakse nii stardis kui finišis.

.

Kardan et pongestan end seal lolliks, kuna mitte kuidagi ei tahaks viimasena finišeeruda ju... Aga arvestades tõika, et aastaid pole ma enam mitte mingisugust trenni teinud ja liikumine piirdub hetkedega mil suudan auto koju jätta ja bussiga minna, siis... Vormi ei saa isegi mitte olematuks nimetada, pigem sinna kuskile miinuspoolele...

Ja siis kibelen rännakule tüüpidega, kes jooksevad igapäevaselt ringi, liivakott seljas...

Aina ebanormaalsem see idee mulle tundub. Mispärast siis ometi süda sellest aru ei saa?

*****

Oi kui pikk postitus sai!