Kolmel teemal lubasin kobiseda, kuid viimast on niivõrd raske sõnastada, et kuidagi ei saa järje peale. Lisaks on ebameeldivatest asjadest niigi keeruline kribada. Kuna teema aga hinge peal, siis üritan.
.
Mure sõprussuhetega. Nii kummaline kui see ka kõlab.
.... Muutus üks vana sõber mul kummaliseks. Hakkas turtsuma ja emotsioonitsema ning ma ei saanud enam halligi aru. Ise oli sealjuures päris õnnetu moega.
Asi ei andnud rahu ja hakkasin urgitsema. Ja välja urgitsesin. Küll midagi sellist mis mind ei rõõmusta ja millele ei näe kergekujulist lahendust.
.
Nimelt ei meeldi tolle sõbra (sõber on meessoost) kaasale, et too minuga suhtleb.
Ja kõige vahvam on, et mitte sõbra kaasa ei leia mind ohtliku olevat vaid tolle sõbranna. Et järjekordselt mingisugune ussitavate naiste teema, millest ma halligi ei mõika.
.
Igatahes oli sõbranna läinud tollele kaasale (mina sõbraga tuttav kõvasti kauem kui too kaasa) kiiremas korras teatama, et sõber minuga suhtleb ja et see on põhjus üldhäireks. Krt, pandagu linnas pasunad üürgama kui ma mõne meessoo esindajaga vestlema või ühte seltskonda satun. Oleks kõigil elu lihtsam ja häire tuleks õigel ajal. Ettevaatust, kõigile võimalikele ja võimatutele meesolenditele ohtlik isend läheneb...
.
Ma olen päris häiritud ja üpris õnnetu.
Mulle väga meeldiks kui tuldaks minuga rääkima kui kellelgi on mõni kahtlus ja ma saaksin nood kahtlused hajutada. Nii, et kõik saaksid aru kui jabur teema on. Aga ei, vaja on mingeid salapakte sõlmida ja ette kujutama hakata. Ilma infot omamata.
Pagan küll, naised kohe vajavad draamat oma ellu. Kas muidu on igav?
.
Ja nüüd ongi sõber õnnetu, kuna koju ka ju probleeme ei tahaks, kuid samas on selline suhtumine ja kahtlustamine ning seitsmes surmapatus süüdistamine suhteliselt solvav. Et kas võtta vedu või mitte. Nii ta ei teagi nüüd kuidas edasi käituda. Mistõttu ka närviliseks muutunud.
Mul kohe kahju seda kõrvalt vaadata, kuid aidata ka kuidagi ei saa. Vaid sellega, et ei suhtle enam. Jabur ju?!
.
Oijahh. Aga alati on sellistel kahtlustel mingi põhjus, eksole. Seega minu soovitus - naised, hoidke oma mehi, väärtustage seda, mis teil on. Ärge võtke mehi enesestmõistetavate peenistega krediitkaartidena. Neil on samuti vajadus tähelepanu, tunnustuse ja heatujulise seltskonna järele. Kui te neid aina lüpsate, neil närve saete ja alavääristate, siis ärge imestage kui teil tekivad kahtlused ka lihtsalt sõbrannade suhtes. Sest eks ikka ole tunda kui king enese jalas pitsitab. Ja hirmul teatavasti on suured silmad. Need näevad ka seda mida pole.
Seega - oluline, et kõigil oleks koduses keskkonnas hea. Siis ei ole vaja muretseda vastassoost tuttavate pärast, kelle seltskond võib muidu ahvatlema hakata. Normaalsetes suhetes on inimestel ikka mõlemast soost sõpru ja see ei tohiks ju probleeme tekitada, kui klapid eest võtta. Või kui oma kingad mugavamaks kohendada.
.
Ning jah, loomulikult peavad ka mehed suhtesse panustama ja naistega hoolivalt ringi käima jne, kuid see ei ole tänane teema. Eriti veel seetõttu, et nimetatud sõber suhtub naistesse vägagi hoolivalt. Samamoodi hoolib ta ka oma kaasast, niipalju kui mina killukestest välja seiranud olen.
.
Minu jaoks on siin häirivaim aga see, kuidas sõbrannad on nii "hoolivad", et kukuvad seletama asjadest millest halli aimugi ei ole. Ja sellega mingeid kahtlusi süstima, mistõttu saab rikutud kellegi pererahu. Mille tõttu omakorda saavad rikutud sõbrasuhted, kuna mõistlikud inimesed püüavad leida võimalusi olukorda lahendada ja kui see ei õnnestu, eks siis tuleb suhtlemisest loobuda. Suht loll seis mu meelest.
Eks näis mis saab, mina hoian igaks juhuks mõnda aega eemale. Annab aega laagerduda.
Igal juhul nõme teema.
.
Ahh, aitab küll nüüd kobinateemadest. Muidu on elu õnneks lill!
17 kommentaari:
See on nii keeruline ja mitmetahuline teema. Ma arvan, et ma olen ise umbes kõigis rollides olnud. Ma võin kihla vedada, et kunagi keskkooli ajal ma aitasin ka ussitada, ma arvan, et ma olen olnud see sõbranna, kes ei saa aru, milles teda süüdistatakse, see naine, kelle mees mingi neiuga tihtipeale suhtleb ning see sõbranna, kes selle pahaaimamatu mehe oma võrku tegelikult meelitada tahab. :S
Selles mõttes siin olukorras lihtsalt pole olemas "hõbekuuli" lahendust, peab ilmselt natuke ootama ja vaatama, et kas suhtes on kõik okoo ja usaldus paigas, sest kui on, siis ei tohiks sõbrannad mehel ega sõpsid naisel tõest mingit ohtu kujutada, aga kui seal suhtes on mingil (ajaloolisel?) põhjusel usalduseprobleemid, siis on kas kõigil väga vastik olukorra jätkudes või on võimalik kuidagi omavahel need asjad nii puust ja punaselt selgeks teha, et see tshikk vähemalt Sind oma mehe sõbrannade seast enam ei kahtlusta:$
Puhas kuld sellel teemal (kui Sa pole veel lugenud): http://sophisticat.pri.ee/pp/index.php?showimage=35
ma ka ei viitsi pikalt lahata, aga üldiselt pole minagi "just friends" teooria pooldaja.
kindlasti on erandeid, aga need pigem kinnitavad reeglit.
kui sa kellestki hoolid, siis sa ka arvestad temaga.
kahe inimese vahelises suhtes peaks olema võimalikult vähe egoismi ja altruismi.
Jap, suht nõme lugu ja tõepoolest pole sellistes olukordades lahendust varnast võtta. Sellest ka segadus ja kiun, vastasel juhul oleksin olukorra tänaseks juba lahendanud...
Ainus mida minagi olen suutnud välja mõelda, on veidi distantsilt vaadelda. Tõesti ei taha oma olemasoluga kellelegi probleeme ja eriti veel selliseid. Võehh.
Samas tekib muidugi küsimus, et miks siis ei võiks kodus minuga suhtlemisest jooksvalt täit ülevaadet anda, kuid ju siis on reaktsioonid aimatavad ja kodurahu nimel. Samas aga teise reaktsioonide pärast vanadest sõpradest loobumine tundub mulle äärmiselt jabur. A la "nüüd tulin mina ja kes mulle ei sobi, see sinu elust kadugu"...
Njah. Ei oska teisi mättaid vaateplatvormidena kasutada, kuna ise pole never suutnud ussitamisega maha saada (liiga sinisilm selleks), samuti on mul alati olnud vastassost pärissõpru ja mu kaasadel samuti ning nende olemasolu ei ole probleem kellelegi. Inimsuhted on selleks liiga väärtuslikud, et oma auru nende vussimisele raisata mu meelest. Lisaks ei ole ma kunagi suutnud sõbrannadele öelda, kui nende mehi kusagil kellegagi kahtlaselt näinud olen, kuna pole minu asi torkida. Sellisel juhul olen sellesama mehe vestlusele kutsunud ja soovitanud pea selge hoida ja mitte teisele haiget teha.
Oh, inimesed, hoidke ümbritsevaid. Te ei tea iial kui kauaks neid teie ellu antud on.
Aga välja kiunudes hakkas parem:)
Lugesin seda soovitatud artiklit ka, Liis. Väga hästi kirjutatud ja sageli nii ongi. Tean minagi neid, kes teevad sõbranna nägu, kuid tegelikult peavad enda omandiks.
Siin aga soovitaks inimestele tarkust vahet teha. Kes kujutab ohtu ja kes mitte. Ja kumma poole pealt üldse. Need asjad on alati sigrimigrid, kuid selle tõttu oleks siiski eriti nõme sõpradest loobuda. Eriti nõme. Ja kurb, et inimestel puudub enesekindlus paarisuhetes, et pidevalt peab midagi kartma. Milleks ometi...
Nii raske on keerata (iga kord) uus leht ja alustada sinisilmset usaldamist? Eriti kui need, kes on tulihingeliselt põrutanud, et "ma ei peta ja selle töökaaslasega pole meil mitte midagi, jumal küll", hiljem tunnistavad, et mõned (vahe)korrad juhtusid ikka. :(
Aga see aitaks küll, minu meelest, kui rääkida, et millest te rääkisite. Sest ma olen viimasel ajal nii palju kuulnud, kuidas naised ütlevad, et "füüsilise petmise ma suudaks andestada, aga vaimsel tasandil - hingesugulase leidmist, kui ta enam minu poole oma rõõmude ja murede jagamiseks ei pöördu vaid selle teise poole - see lõikaks palju sügavamale".
Niisiis on oluline sellel härrasmehel teha väga selgeks oma naisele, et too on välja valitud ja tema on nimelt nr.1 ning et tuttavaid naisterahvaid või meesterahvaid kohtleb ta "selles mõttes" täiesti aseksuaalselt ja sõbratasandil ning neist pole talle mitte mingisugust ohtu ja et on oluline suhtes ikkagi üksteist usaldada.
Kui see jätkub aga pikemat aega ja hakkab härrasmeest juba häirima, siis tuleks see näitsik panna fakti ette, et kas too usaldab teda või minnakse lahku? See noormees tusatses õigusega ja Sinul on täielik õigus selles mõttes, et see võib päris räigelt solvav olla ju, kui enda arvates täitsa korrektselt käitunut süüdistatakse mingites surmapattudes. :(
Ojee, tuttav teema. Võin sind rõõmustada, et see ilmselt ei lõpe mitte iialgi, sest hoolimata lähenevast poolsajandi juubelist on endiselt olemas naisi, kes mind märgates oma kalli kaasa teisele poole teed tirivad. Kuigi ausalt öeldes polnud ma ka kolmkümmend aastat tagasi mingi meesteõgija. Nad ei ole piisavalt isuäratavad.
Mõtisklesin veel siin teemale ja tuli heureka hetk. Mul nimelt on tunne, et kardetakse äkki kõiki vallalisi? Et kui juba vallaline, siis meestejahil ja kui juba minu mehega suhtleb, siis järelikult tahab endale krabada.
No halloo, noh. Enamus mehi jätab mind isiklikult suht jahedaks, hoolimata sellest kui soojal toonil ma nendega suhtlen. See on sõbraga suhtlemise toon. Kui ma aga kedagi tegelikult ka tahan, on pilt väga teine ja seda saavad tundma vaid vähesed. Omad kriteeriumid ja sry, enamus neile ei vasta.
Lisaks on vallalise elu liiga fun selleks et end mingitesse päitsetesse lasta aheldada nüüd ja kohe. Aega on selle kiire asjaga.
Küll aga ei saa seda teada nood paanikas kaasad, seda küll. Ja mina ei viitsi enam maailma päästa ja teisi poputada, seega las iga paar saab ise oma suhetega hakkama. Mina võin vaid eemale hoida, kuid kui ikka sõber väga tahab minuga sõbrustada, siis sry, ei ole minu mure kuidas nende peremudelisse see sobitub. Saavad ise hakkama, täiskasvanud inimesed. Mida vähem mina torgin ja abikätt pakun, seda rahulikumalt vast kulgeb.
Ja veelkord - naised, olge enesekindlamad! Ärge kujutage ette et kõik teie kallist kaasat tahavad, kuna see paneb mehegi seda arvama. Kas seda tahategi?
Minu moto meetega suhtlemisel - mehed on nagu ketikoerad: lase nad piisavalt pika keti otsas olla, nii et ei teki poomistunnet ja nad leiavad, et ega sel kuuri taga polegi elu huvitavam, peab ikka kodu lähedal püsima ja kodu valvama. Relvad on ju selgelt naiste endi käes...
nalja nabani:D
aga tegelt, kallid daamid, on küsimus "müümises" ja "ostmises". kui on ikka oht, et kaasa ei taha enam hästi osta, siis on ehk targem müügistrateegia üle vaadata. ja väike vihje - ussitamine, näägutamine ja muidu jauramine ei tee "müüdavat" kraami sugugi ahvatlevamaks.
krt, kui teie mees muutub ühel päeval jube nõmedaks, kas teil süveneb soov teda omada? ja siis hakkab teid lisaks veel kord päevas klohmima, kas siis tuleb suisa giga-armastus peale...
ma ei oleks selles nii kindel.
minua arvamus on , et tihtipeale on tõeliseks probleemiks just see "vallalisus". Olen mõlemas staatuses olnud ja kohati on lausa hirmnaljakas kuidas paarisuhtesse sattund "sõbrannad" enam ei julge kutsuda ühtegi "vallalist" naist oma seltskonda, vaid ainult "paare". Et mine tea mida sellised naiskütid kokku võivad keerata. See-eest aga "vallalisi" mehi "paaride" seltskonda kutsutakse ülima hea meelega. Olen kahjuks sel põhjusel nii mõnestki nö tuttav-sõbranna suhtlemisest loobunud, kuna minu paaristaatus ei olnud vastav neile. Ja samas, kui ise olin koos kellegiga, siis just nimelt kutsusin alati ka oma vallalisi sõbrannasi seltskonda. Ega neil mingit nakkavat haigust küljes pole ju!
see nn sõpruse avastamine võib olla ka sellest tingitud, et meestele meeldib käia "sõbra juures õlut joomas" samas tegelt ise ajavad nn heade tuttavatega ringi. mida peaks siis naine uskuma, seda velt mis mees räägib või seda mis tegelikkuses välja tuleb....oled kindel, et sus sõber 100% oma muret avaldas.....
Nõup, ei ole kindel, kuna mina ju kõrval ei seisa ja pealtkuulamisseadmeid ei kasuta. Seega see mis nende kodus toimub, on täiesti nende endi teema. Ja tegelikult minusse ju ei puutu.
Küll aga olen ma piisavalt kõrvalt näinud MIKS mehed hakkavad "sõbra juures õllel käima". Seda hirmlihtsal põhjusel - kodurahu. Kui kas samal teemal või mingite muude teemade assotsiatsioonina on mehel sageli põhjendatud hirm naise reaktsiooni ees, mistõttu lihtsam on hämada või lausa valetada. Mis on loomulikult väga vale, kuid mõneti saan aru. Ja visaku esimene kivi see kes ise süüta...
Ehk siis enamasti on kõigel põhjus, olgu see siis õige või vale käitumine, kuid siiski põhjusega. Valetamisrõõmu pärast valetamine on äärmuslik ja diagnoositav haigusena, neid kodanikke aga kõvasti vähemuses.
Kas üldse teab keegi kedagi kes on 100% aus? Ei ühtegi hädavalet ega rääkimatajätmist? Mina ühte tean, minu sügavalt usklik vanatädi. Kuid tema pole end ka maisega ega meestega kunagi koormanud, mine tea, see ehk muutnuks seisu.
Ma lihtsalt loodan, et mul kunagi enam sarnaseid olukordi ette ei tule, kuid kahjuks peab selleks valmis olema. Eriti jabur ja äärmuslik on muidugi eespoolkirjeldatud vallaliste vs paarikeste omavaheline läbikäimine...
Edaspidi mõtlen, et peab vist sõprussuhete tekkimisel või juhul kui sõber naist vahetab, paluma ennast koheselt tutvustada, et siis näevad et ohutu. Kui oht aga peas kinni, siis ei aita see ka mitte.
Oehh, mind vist põletatakse nüüd kui nõida:DDD Samas on kogu teemakäsitlus praegu ühest nurgast vaadatud, naise rolli ma siin käsitleda ei saa, kuna isikut ei tunne. Olen vaid kuulnud, et tark, sihikindel ja ilus naine, kuid tutvustatud ei ole. Kindlasti on temal just nii reageerimiseks omad põhjused, kuid needki ei puutu minusse. Mina saan kirjeldada vaid enda ja selle sõbra vahelisi emotsioone, ei muud. Kui tekib kunagi teema teistpidiselt, eks siis käsitlen teise mätta otsast. Praegu aga pole mul seda mätast kusagilt võtta ja oletama ma ei hakka.
Sipsik - tark, ilus ja sihikindel naine võibki arvata juhuslikult tekkinud tuttavatest sedasi, kuna kõik oli ilus, tore ja lilleline ja ühel päeval enam ei olnud - mees oli nagu ära vahetatud .... siis hakkabki selline naine arvama teatuid asju, kui mees ka selleks põhjust annab
Kahjuks ei tea ma kommenteerida kuidas neil kodus asjad ja kas on muutusi toimunud või naine ongi seda tüüpi, kuid kui minu tagasihoidlik isik peaks olema muutumise põhjustajaks ja mees kui äravahetatud, siis on pehmelt öeldes pees.
Ma siiski loodan siiralt, et seal kodus asjad nii ei ole. Minusse ei maksa armuda, see toob vaid õnnetust.
Kas sa tahad ise selle mehega suhet? Miks olla tagaplaanil?
Tagaplaanil? Ma küll ei leia et sõprus oleks kuidagi tagaplaanil...
See on lihtsalt erinev paarisuhtest. Ja kas peaks iga meessoo esindajaga kohe suhet tahtma?
Eiei, ma valin alati pikalt ja põhjalikult, mistõttu suhted kestavadki palju aastaid. Sest valin alati parima. Kõik asjad lihtsalt ei ole igavesed:)
Aga praegu tahan ma vaba olla. Pole seda pea kunagi kogeda saanud ja kavatsen veel mõnda aega nautida. Ja ma ei kavatse lasta end kellelgi niipea ära kodustada.
Kui just suurt lainet peale ei tule ja sassi ei kammi muidugi:)
aga sisimas võiks olla kanditaat? Või jääb see ühepoolseks romantikaks?
Enese arvates ma just vastasin viimases kommentaaris küsimusele:D
Ja üleüldse on teema viimane kurv olnud täitsa teises suunas algselt mõeldule. Siin juba nagu eeldatakse, et sõbral minu vastu mingid muud tunded peale sõpruse. Minule teadaolevalt tal neid ei ole või siis oskab ta ülihästi neid varjata.
Postita kommentaar