Õhus on kevadet

Muutun alati eufooriliseks, kui ninas kevadet tunnen.
Ja nüüd on seda vägagi tunda. Tunne, et juba ongi ta nurga taga. Kohe-kohe astub sealt rambivalgusesse.
See on lõhn, mida tahaks endasse ahmida ning pudelikesse püüda. Esimesega saan hakkama, teine keerulisem teostada.

Ametlikult tuli kevad muidugi juba üksjagu aega tagasi. Tunne aga hakkab alles nüüd kohale jõudma.
Kevadet käisime üheskoos tervitamas Murastes K juures. Peale tööd kimasin grillsütt ostma ja edasi K juurde. Oli tarvis teha selle talve viimane lumememm ning selle kevade esimene grill.
Ütleme nii, et kohutavalt külm oli. Sama päeva lõunal isegi tuiskas veidi.
Murastes käisime vaatetornis merd ja loojuvat päikest imetlemas, misjärjel kirjutasime paberile oma soovi, mätsisime selle lumepalli sisse ning lennutasime all laiuvasse metsa. Jään nüüd siis selle täitumist ootama:)

Tagasi K juurde ja kohe soojad joogid. Ei ole see kevad midagi veel niiväga kevad... Meisterdasime hiiglasliku lumememme ning grillisime tormavas tuules liha. Jonn oli suur ja asja sai:)
Nagu ikka - sõime ja jõime ja rohkelt. Lõpuks vajus enamus rahvast kes koju, kes koikusse, üles jäime vaid mina ja K. Juttu jätkus ikka kohe kauemaks ja väga värskendav oli. Temaga on hea rääkida, mõnusalt kaine ja emotsionaalne korraga.
Magama läksime kella 5 ajal ja kell 11 otsustasin koju sõita. Kardan, et tarbitud veini arvestades võisid hommikul isegi jääknähud olla. Aga ma ei osanud sellele enne isegi mõelda mitte kui alles õhtul V-ga kohtudes, mil too mu tähelepanu sellele juhtis. Uups! Siiralt, kuna nii ei tehta.
Igatahes V-ga õlletamisest ei tulnud midagi välja, kuna ma lihtsalt ei suutnud õlletada. Selle asemel sõin. Palju, nagu alati.

*****

Viimasel ajal on meil teatud virtuaalringkondades tekkinud suuremat sorti maitseelamuste jagamine ja retseptide soovitamine. Et kusagile kindlamad jäljed maha jätta ja teema kaupa kogemusi jagada, tekitasime pliksidega rahvastikuregistrisse Orksi kommuuni, kus jagame järeleproovitud head ning kirjeldame ka nipikesi. Järgmise etapina võiks temaatilise kodulehe luua, kuigi neid on juba niigi piisavalt.

Igatahes.
Sealt sain korraliku nostalgialaksu, kuna kõikvõimalike uute ja poosede kookide kõrval mainis Liis Kass Arturi kooki (iirised maisikepikestega). Ja no aru ma ei saa miks ma seda oma paarkümmend aastat valmistanud ei ole? Üks mu suuri lemmikuid ja muudkui ostan Selverist... Kusjuures nii lihtne teha ja paned täpselt nii palju iirist kui tahad. Igal juhul on see palju maitsvam kui poe oma.
Ja nii ma siis allusin noorusmeenutustele ja keerasin ühe Arturi kokku. Ja mis on tulemus? Vähe sellest et ma seda siin kiljuma pean, olen ma selle peaaegu üksi nahka pistnud. Kogu meeletu koguse... Natuke olen suutnud ka külas käinutele sisse sööta, kuid enamus pakib end ikka minu maos.
Lähenevale suvele ja rannavormile mõeldes.... ma olen ikka öelnud, et ümar on ka vorm:D

Pildil hindavad kassid Arturid ümarat vormi