Pilt pärit aadressilt blog.tisain.eu Sain enesele kauaigatsetud raamaturiiuli.
Lõpuks ometi vabanesin 9-st suurest kastist, mis mu kitsukeses elamises ruumi kinni hoidsid.
Lahtipakkimine on mulle ikka suurt naudingut valmistanud. Tõeliselt värskendav on leida kõigele oma koht.
Kindlasti mängib selles naudingus oma rolli mu haiglaslik süsteemsus. Ausõna, ma ei viitsi õrnalt ka koristada nii, et kõik pidevalt läigiks, kuid igal asjal peab olema oma koht. Isegi kui neid kohti pidevalt muudan, siis oma kindel koht peab olema. Oma loogika, oma süsteem. Kui ei ole just kolimisaegset kastilaviini, siis tean vist iga asja kohta täpselt öelda kus too asub. Alati.
Et siis jah – armastan paigutamist. Riided ja raamatud annavad selleks ju kohe erilise mängumaa ja nii ma siin poole ööni taaskord mõnuga möllasin.
Kastidest avastasin igasugu huvitavat. Näiteks olen ikka armastanud päevikut pidada ning eriti naermaajavad on täna teismeea sissekanded. Armumised, südamevalu...
Lüües ühe päeviku suvalisest kohast lahti, torkab mulle silmakoopasse sissekanne ühe tänaseks enam-vähem unustatud noormehe kohta, kui too mind kohvikus istudes tõsiselt silmitseb ning vaikselt lausub: „Mõned tüdrukud on sellised, keda tahaks väga hoida...“.
Püha taevas kus see pilk ja väljaütlemine mind tookord raputasid! Ja täna ma vaevalt mäletan säärast seika... Ohh siiras, sulnis noorus:)
Lõpuks ometi vabanesin 9-st suurest kastist, mis mu kitsukeses elamises ruumi kinni hoidsid.
Lahtipakkimine on mulle ikka suurt naudingut valmistanud. Tõeliselt värskendav on leida kõigele oma koht.
Kindlasti mängib selles naudingus oma rolli mu haiglaslik süsteemsus. Ausõna, ma ei viitsi õrnalt ka koristada nii, et kõik pidevalt läigiks, kuid igal asjal peab olema oma koht. Isegi kui neid kohti pidevalt muudan, siis oma kindel koht peab olema. Oma loogika, oma süsteem. Kui ei ole just kolimisaegset kastilaviini, siis tean vist iga asja kohta täpselt öelda kus too asub. Alati.
Et siis jah – armastan paigutamist. Riided ja raamatud annavad selleks ju kohe erilise mängumaa ja nii ma siin poole ööni taaskord mõnuga möllasin.
Kastidest avastasin igasugu huvitavat. Näiteks olen ikka armastanud päevikut pidada ning eriti naermaajavad on täna teismeea sissekanded. Armumised, südamevalu...Lüües ühe päeviku suvalisest kohast lahti, torkab mulle silmakoopasse sissekanne ühe tänaseks enam-vähem unustatud noormehe kohta, kui too mind kohvikus istudes tõsiselt silmitseb ning vaikselt lausub: „Mõned tüdrukud on sellised, keda tahaks väga hoida...“.
Püha taevas kus see pilk ja väljaütlemine mind tookord raputasid! Ja täna ma vaevalt mäletan säärast seika... Ohh siiras, sulnis noorus:)
Mis omakorda meenutab hiljutist üllatus-ehmatust.
Enne jõule potsatas ükspäev mu meilikasti kiri, mis algas nii: „Olen keegi, keda sa väga ammu kohtasid aga kes mäletab sind surmani!!!“
???
Vaatan siis saatjat ja kassanäe – noorpõlvest, nii umbes 17-18 aasta tagusest ajast pärineb. Efku kindlasti mäletab noormees V-d, kes naaberkülla suvitama oli saabunud ja kui kutsikas mul sabas käis. Algul sai suheldud, kuna miks mitte niisama suhelda, kuid lõpuks hakkas ära tüütama. Liiga palju sai teist ja lisaks oli mu süda tollal juba hõivatud kellegagi, kes kaugel. Mul vaja igatseda ja siis too ei lase, eksole.
Tegin selle vea, et ööbisin temaga kord lakas. No ei lasknud kuidagi lahti ja kui õhtuti tuppa läksin, jäi akna alla istuma ja ootama mil uinun/tule kustutan. Hea, et serenaadi ei laulnud (võib-olla üritas ka, ei mäleta). Mul aga raske uinuda kui tean, et jahedal augustiööl keegi akna all seisab, pea kuklas.
Nii ma siis andsin lubaduse temaga koos üks öö magada, kui lubab vastukaaluks, et peale seda ei tee enam selliseid trikke. Tuppa ma aga noormeest tuua ei tahtnud (liiga isiklik mu meelest, eriti kuna tollal oli mu päralt terve teine korrus ja ei olnud mulle meeltmööda noormehega nii privaatselt omal territooriumil olla). Ütlesin siis vanaemale, et võtan padjad ja andku mingi vanem vatitekk, ma lähen V-ga lakka magama. Õnneks mu lähedased teadsid, et võivad mind usaldada, kuna olen meeste suhtes ikka üsna pips alati olnud ning tollal täiesti süütuke veel (nagu ka veel mitmeks järgnevaks aastaks).
Vanaema kergitas korra kulme, uuris kas ma ikka tean mida teen ja nii me lakka suundusimegi. Suurema osa ööst ei saanud magada, kuna tirtsud lõid lärmi ja poiss sosistas igasugu soga kõrva, salamisi sõrmeotsi oma peos hoides. Ma ei julenud uinuda ka, kuna siis oleks silitama ja musisid varastama hakatud (korra isegi õnnestus, mispeale ma tulivihasena tuppa ähvardasin minna).
Igatahes otsustasin poisile järgnevatel päevadel veel selgemaks teha, et mu süda mujal ja tal lootust pole. Mispeale ähvardati end ära tappa ja mida kõike veel.
Kuna see oli mu esimene kogemus end tappa ähvardajaga, siis esimene hetk ehmatas. Varsti aga ajas tigedaks, et krt võtaks, minu elu ei saa tulla segama keegi oma egoistlike soovidega. See, kui meie soovid ei kattu, ei anna talle veel õigust minu emotsioonidel mängida. Ajas mul harja ikka korralikult punaseks. Tegin selle talle ka selgeks ja rohkem pole me näinud.
Selline seik siis.
Ja nüüd, 17-18 aastat hiljem tuleb selline kiri...
Ok, mu isik ja meiliaadress pole kuskilt otsast saladus, kuid nüüd järsku üles otsida???
Ma vist ei ole normaalne, kuid esimene asi, mis keelele tuli ja mida oleks õhku visata tahtnud, oli: „Oi, näe, sa ikka veel elus!“. Aga ma olen hea ja ei teinud seda:)
*****
Aga nüüd ma olen hoopis armunud! Ja „armumise“ objektiks Šveitsi uisutaja Stephane Lambiel.
Reeglina mind ei eruta sellised plastilis-painduvad mehed (kohalikud tuimad karupojad kuidagi südamelähedasemad), kuid tema nii usjas ei paista kui mõned teised ja olgem ausad – see sport on ikka rämeraske. Ja kui sportlasi ma neid vahingi. Aga no oleme nüüd ausad - nende kannikatega võiks ju pähkleid purustada küll...
Meeste üksiksõit iluuisumaailmas mu lemmik.
Kui Pljušenko on uisukuningas (tema hiilgab ikka eriti võimatute elementide korduva esitamisega), siis Lambien on uisuprints. Praegu. Näis millal Pljušenko taas võistlemise lõpetab (paar-kolm aastat ta ju ei võistelnud vahepeal, kuni vene koondis anuma hakkas, et seis peale teda liiga kehv) või siis Lambiel lihtsalt ette rebib.
Loogiline, et Pljušenko seekord kulla sai, kuid Lambien oli oma hõbedat küll sajaga väärt. Kõige vabam liikumine jääl, mida oma elus näinud olen. Ta lihtsalt on jääga kokku sulanud...
Jään ärevusega olümpiat ootama, kus loodan nimetatud tippude tihedat rebimist näha! Pljušenko meeldib mulle ka väga-väga, kuid tema rohkem tehniline mu meelest. Hüppekunn:) Lambiel aga tantsib.
Enim erutas mind tema esinemine Galal, kus ta tantsis mu meelest hirmhästi valitud loo taustal (Jacques Brel’i „Ne me quitte pas”). Minu meelest väga raske lugu tantsimiseks. Puudub tilu-lilu meloodia. Kui esinemine Youtube’i tuleb, riputan endale mälestuseks siia ka üles:)
Seniks aga tema esinemine seekordsel võistlusel – awrrrr!
Enne jõule potsatas ükspäev mu meilikasti kiri, mis algas nii: „Olen keegi, keda sa väga ammu kohtasid aga kes mäletab sind surmani!!!“
???
Vaatan siis saatjat ja kassanäe – noorpõlvest, nii umbes 17-18 aasta tagusest ajast pärineb. Efku kindlasti mäletab noormees V-d, kes naaberkülla suvitama oli saabunud ja kui kutsikas mul sabas käis. Algul sai suheldud, kuna miks mitte niisama suhelda, kuid lõpuks hakkas ära tüütama. Liiga palju sai teist ja lisaks oli mu süda tollal juba hõivatud kellegagi, kes kaugel. Mul vaja igatseda ja siis too ei lase, eksole.
Tegin selle vea, et ööbisin temaga kord lakas. No ei lasknud kuidagi lahti ja kui õhtuti tuppa läksin, jäi akna alla istuma ja ootama mil uinun/tule kustutan. Hea, et serenaadi ei laulnud (võib-olla üritas ka, ei mäleta). Mul aga raske uinuda kui tean, et jahedal augustiööl keegi akna all seisab, pea kuklas.
Nii ma siis andsin lubaduse temaga koos üks öö magada, kui lubab vastukaaluks, et peale seda ei tee enam selliseid trikke. Tuppa ma aga noormeest tuua ei tahtnud (liiga isiklik mu meelest, eriti kuna tollal oli mu päralt terve teine korrus ja ei olnud mulle meeltmööda noormehega nii privaatselt omal territooriumil olla). Ütlesin siis vanaemale, et võtan padjad ja andku mingi vanem vatitekk, ma lähen V-ga lakka magama. Õnneks mu lähedased teadsid, et võivad mind usaldada, kuna olen meeste suhtes ikka üsna pips alati olnud ning tollal täiesti süütuke veel (nagu ka veel mitmeks järgnevaks aastaks).
Vanaema kergitas korra kulme, uuris kas ma ikka tean mida teen ja nii me lakka suundusimegi. Suurema osa ööst ei saanud magada, kuna tirtsud lõid lärmi ja poiss sosistas igasugu soga kõrva, salamisi sõrmeotsi oma peos hoides. Ma ei julenud uinuda ka, kuna siis oleks silitama ja musisid varastama hakatud (korra isegi õnnestus, mispeale ma tulivihasena tuppa ähvardasin minna).
Igatahes otsustasin poisile järgnevatel päevadel veel selgemaks teha, et mu süda mujal ja tal lootust pole. Mispeale ähvardati end ära tappa ja mida kõike veel.
Kuna see oli mu esimene kogemus end tappa ähvardajaga, siis esimene hetk ehmatas. Varsti aga ajas tigedaks, et krt võtaks, minu elu ei saa tulla segama keegi oma egoistlike soovidega. See, kui meie soovid ei kattu, ei anna talle veel õigust minu emotsioonidel mängida. Ajas mul harja ikka korralikult punaseks. Tegin selle talle ka selgeks ja rohkem pole me näinud.
Selline seik siis.
Ja nüüd, 17-18 aastat hiljem tuleb selline kiri...
Ok, mu isik ja meiliaadress pole kuskilt otsast saladus, kuid nüüd järsku üles otsida???
Ma vist ei ole normaalne, kuid esimene asi, mis keelele tuli ja mida oleks õhku visata tahtnud, oli: „Oi, näe, sa ikka veel elus!“. Aga ma olen hea ja ei teinud seda:)
*****
Aga nüüd ma olen hoopis armunud! Ja „armumise“ objektiks Šveitsi uisutaja Stephane Lambiel.
Reeglina mind ei eruta sellised plastilis-painduvad mehed (kohalikud tuimad karupojad kuidagi südamelähedasemad), kuid tema nii usjas ei paista kui mõned teised ja olgem ausad – see sport on ikka rämeraske. Ja kui sportlasi ma neid vahingi. Aga no oleme nüüd ausad - nende kannikatega võiks ju pähkleid purustada küll...
Meeste üksiksõit iluuisumaailmas mu lemmik.
Kui Pljušenko on uisukuningas (tema hiilgab ikka eriti võimatute elementide korduva esitamisega), siis Lambien on uisuprints. Praegu. Näis millal Pljušenko taas võistlemise lõpetab (paar-kolm aastat ta ju ei võistelnud vahepeal, kuni vene koondis anuma hakkas, et seis peale teda liiga kehv) või siis Lambiel lihtsalt ette rebib.
Loogiline, et Pljušenko seekord kulla sai, kuid Lambien oli oma hõbedat küll sajaga väärt. Kõige vabam liikumine jääl, mida oma elus näinud olen. Ta lihtsalt on jääga kokku sulanud...
Jään ärevusega olümpiat ootama, kus loodan nimetatud tippude tihedat rebimist näha! Pljušenko meeldib mulle ka väga-väga, kuid tema rohkem tehniline mu meelest. Hüppekunn:) Lambiel aga tantsib.
Enim erutas mind tema esinemine Galal, kus ta tantsis mu meelest hirmhästi valitud loo taustal (Jacques Brel’i „Ne me quitte pas”). Minu meelest väga raske lugu tantsimiseks. Puudub tilu-lilu meloodia. Kui esinemine Youtube’i tuleb, riputan endale mälestuseks siia ka üles:)
Seniks aga tema esinemine seekordsel võistlusel – awrrrr!
13 kommentaari:
Ühinen Su Lambiel-vaimustusega ja aitäh selle video eest. Ise vaatasin lolli peaga ETV-d ja no nii hullu ja saamatut operaatoritööd iluuisutamisel pole ma varem näinud ega loodetavasti näe ka kunagi.
Hehh, näed küll, ole mureta! Eriti kui meenutada nende seniseid "hiilgeheti" Tartu maratoni sarja kajastamisel.
Riiul on lahe :)
Aga see iluuisutajaarmastus läheb kunagi üle, ajaga ;) Ma olin kunagi Kondrashovasse armunud poisikesena... Aga ka vaid telerivahendusel. Läks üle küll. :))
Muhhahhhhaaa, pole hullu - ma üldse ei nuta, kui peaksin kuulma tema eraelulisest õnnest mõne naise või mehega:D:D:D
Aga loodan küll et üle ei lähe, siis vaja ju jälle uus objekt leida, kelle esinemist hingevärinal oodata. Ja see valimise protsess pole üldse kerge, eriti kui neis tulupeis ja aksleis eriti kodus ei ole...
No ma ei ole õnneks armunud, aga Lambiel suutis lummata mindki:)
Mulle isegi see gala tants nii palju ei meeldinud, kui just too vabakava.
Aga nii kui sa ütsid Prints, siis mõtlesin, naelapea pihta... nagu Lumivalgukesest välja astunud.
ma vaatasin ka ETV-d ja mina olin telepildiga küll täiesti rahul. Ei oska midagi ette heita.
Ja tundsin rõõmu, et saan päeval telekat vaadata, mitte ei pea tööd tegema :)))
ETV tootis ju rahvusvahelist telepilti, st ükskõik kust sa vaadanud oleks, oleks pilt sama olnud
Kle, ma tahan ka sellist riiulit:)
Lambiel on nunnu tõepoolest... aga jah, armuda on vist minusugusel vanamooris sedasi keeruline:P
Jessas, ma loodan, et te seda armumise asja nüüd keegi siin tõe pähe ei võta:D
Aga jah, sellise riiuliga saab vast raske olema - materjal tõenäoliselt keeruline muretseda ja ei saa kodust kaua eemal olla - riiul vajab toitmist/pissitamist. Aga noh, siis see kes käib minu puhul nt kasse toitmas, see siis toidaks ka riiulit:)
Loomulikult võetakse seda armumise asja tõsiselt. Ega Sa ju ometi ole saarlane, kes teeb nii tösise näoga nalja, et ise ka aru ei saa... :P :D
Mina vaatasin lummatult kõik päevad(haigena) iluuisutamist ja hoidsin vanadele lemmikutele pöialt ning olin uute lemmikute esinemisest võlutud.
Imeline spordiala!
Jajah:) Ja ega sina, CU, ei ole ju üldse hiidlane, kelle päev on kordaläinuks loetud siis, kui saab mõne saarlase kallal naaksuda:D Igivana vägikaigas:D
Aga sina, Helina, olid lihtsalt väga õigel ajal haige, kui haigust üldse õigeks nimetada saab:) Kui need ahvid su elektriga vähem mängiksid, võiks ju täiesti broo olla. Et siis olümpia ajal jälle?;)
Olümpia ajal tahaksin ma kindlasti olla teleka ette naelutatud. 2006a Olümpia ajal olin ma kodus tuulerõugetega ja sain mõnusasti teki sees ennast mitte kratsida ning kogu seda ilu endasse ammutada.
Nii ootan juba!
Postita kommentaar