Terrorist

Ma olen nüüd rahvusvaheline terrorist, ma kahtlustan.
Tulin lennujaama (ohh imede ime, jõudsin seekord ilma check-in lauda paanikakõnesid tegemata täiesti õigeaegselt, isegi pigem liiga vara, kuid mitte ennast ei saa ma säärase üleinimliku pingutuse eest tänada vaid mu transportijat), et kodusaarde suunduda. Lihtne, rutiinne tulek.

Traditsiooniliselt pidin end piiksumasina juures poolalasti koorima, millele järgnes eriti põhjalik läbikabistamine. Ütleme nii, et ükski naine pole mind nii pikalt ja põhjalikult kunagi katsunud:D Aega võttis, kuid lõpuks sai tal isu ilmselt täis.
Edasi paluti mul käekott avada. Lahke tüdrukuna rebisin koti õieli ning hakaksin ise riietuma. Olin aga kotti unustanud pipragaasi (kui nüüd peaks uuesti ridiküli sisust ülevaadet tegema, siis on seal üks miinusmärgiga pipragaas). Seda märgates rehmasin käega: „Oi, ahahh, visake see minema“. Mispeale mult paluti pardakaarti ja mindi sellega arvuti manu. Eks siis tähendati tuleviku tarbeks üles kui kahtlane tegelane:) Minu taga tulnud daame hiiglaslik juukselaki pudel ei tekitanud kelleski fikseerimise soovi...

Aga asi polnud sellega veel lõppenud. Eriti kriminaalse tegelase saapad vajasid röntgenis põhjalikumat uurimist. Tõepoolest, mu saabaste turvakontrollist läbisaamine võttis kõige enam aega. Mul oli isegi kahju, et mul seest õõnsaid kontsasid ei ole, kuhu miskit huvitavat toppida:) Mõni eksootiline sisalik näiteks või äkki lausa pistol. Peas ketras juba mõte, et kuda ma siin nüüd sokkis miinus saja kraadiga edasi liiklen ja et „tea kas lennujaamas saapaid kah müüakse?“.
Õnneks taaskohtusin oma saabastega ja siin ma nüüd siis olen, oma kutset ootamas.