Ta ei väsi meid naerutamast:)

Valge kass on meil ikka üks paras kloun. See energia ning miimika koostöös... Võta vaid õigel hetkel kaamera ja kuku klõpsima:)

Tõeline Naine

Täna siis kirjutan eelmises postis mainitud Fantastilisest Naisest Sipsikust, kui Vanamees üle aegade jälle koju tuleb. Täna saan aega kribada, olen taaskord omapäi.

Alustame võrdluse süvendamiseks sellest, kuidas Sipsik end (taaskord) laibaks rabas ja peale 15-tunnist tööpäeva järgmiseks pea sama hulluks valmistus.
Tuleb siis koju, annab Vanamehele tervitus- ja head-ööd-musi ühes mopsus ning langeb voodisse.
Ärkab päikest aimduval hommikul, kui keegi maheda häälega teatab, et kohv on valmis ja kas kohvi soovitakse voodisse või juuakse seda koos ja laua taga.

Sipsik eelistab viimast ning end üles vedanult avastab, et Vanamees on ärganud hea jupp aega varem ning valmistanud kaks erinevat salatit (ühe ergutavalt täiesti värske ja teise toitvama), hunniku praemune ja praeleiba ja praesaia. Praesaia lisaks nii piimaga kui veega immutatult, kuna Vanamees ei tea kudapidi Sipsik eelistab. Seda teab, et Sipsik armastab rammusat jama süüa, kuid kuidas täpselt ükski asi peab olema valmistatud... - noh, siin on lahenduseks valmistada lihtsalt mitu varianti:)
Kõige tipuks on aga tass, milles kohv aurab. Tass nimelt on ostetud täiesti pilditu ning sinna on kirjutatud Sipsiku nimi ja joonistatud mõned südamekesed... Musta ja punasega, väga-väga ilus... Pärast lakikiht peale ja...
Ehk siis on Vanamees ärganud kell 5 ja hoolitsevalt valmistanud Sipsikule energiapommi algavaks raskeks päevaks.

Paar päeva hiljem tuleb Vanamees taaskordselt äraolekult koju ning Sipsik on juba kohal ja jõudnud jalad seinale visata. Enne kojujõudmist helistab Vanamees ja küsib: "Kas meil midagi süüa ka on tänaseks?". Mille peale ajab Sipsik silmad süüdlaslikult punni (nii, et see ikka läbi telefoni ka tajutav oleks) ja teatab, et "Eeeeiiiii..... ei ole jõudnud..." Mille peale Vanamees südamest naerma hakkab ja Selveri soojast köögist läbi astub, et kodus vedelevale ja nokk-ammuli-ootavale Tõelisele Naisele kartuliputru ja grillkana tuua...

Et siis selline tõeline Naine siin ja äärmiselt standardeid järgiv suhe:D
Endal on ka piinlik, ausõna:) Irvitan ennast küll, kuid piinlik on ikka ka:)
Ja pole siis ime, et ma selles liinis ->e - suguseid ja E - suguseid ja muid tegelasi kadeduseseguga imetlen...:) Aga ma vahel ikka olen tubli ka, ausõna! :)

Kapsas

Tahaksin teile kirjutada Sipsikust kui Fantastilisest Naisest, kui Vanamees üle mitme päeva koju tuleb.
Tahaksin teile kirjutada lahedatest arengutest tuleviku reisiplaanides.
Tahaksin teile kirjutada vaimustavast ja uskumatult abivalmist Herzist, kes on nõus minu juba põletavaid asju sebima ilma, et me oleks kunagi kohtunud ja täna sai häältki läbi telefoni esimest korda kuulda....
Tahaksin teile kirjutada tulistest rassismivaidlustest.
Tahaksin lugeda uudiseid.
Tahaksin lugeda blogisid, neid kommenteerida ja lisada vastukommentaare minu blogisse ilmunud kommide sappa.
Tahaksin vastata meilidele, mis on mu meilboksi ilmunud ja mu meelt rõõmustavad.
Tahaks seda, teist ja paljutki veel, kuid lihtsalt ei jaksa.
Täna ei jaksa, homme ka tõenäoliselt mitte. Siis näis edasi, kuigi tuleb tempokas ja arvutikauge nädalalõpp.

Tänane küpsetas läbi. Juba jupp aega on olnud töörindel väga intensiivne (igasugu lahedad asjad vajavad algatamist), kuid täna hommikul, kui kell 8 tööle jõudsin, helistas üks oluline lüli ahelas ja teatas, et ta lapsega kodus haiguslehel. Midagi teha ka ei anna. Kuna aga tema toimetamised tuleb ära teha ja ühtegi alluvat ma liigselt kooramata ei taha (tahan, et nad teeksid oma tööd rõõmuga, mitte kurnatuse piirimail), siis võtsin vastu otsuse ise tema asjad korda saada. Mis tähendas seda, et kell 8 alustasin tööpäeva, kella 17-ks kimasin soome keele kursustele ja tööle naasin kell 19:30. Koju sain veidi enne 23-e.
See ei ole normaalne, ma tean. Homme on suht sama graafik, sellest edasi olen jaganud ülesanded juba teistele teha.

Seega loodetavasti on igati okei, kui ma reageerin kommentaaridele, kirjadele ja millele iganes väikese viitega... Olen lihtsalt üllatavalt kapsastunud. Ja lähen nüüd tudule...

Kui Vanamees on ära

Niisiis, millega tegeleb Sipsik, kui Vanamees on kodust ära? Arvestades, et kodust ära on ta üsnagi sageli ja Sipsik ei saa nii muuseas käia möödaminnes käsa teisele kaela ümbere loopimas.

Õhtutel, kui Vanamees on kodus, mõtleb Sipsik, et "kui ta nüüd jälle ära on, siis ma õmblen need kardinad valmis ja taastan nööbi ta nööbitamist vajavate pükste ees ja teen näole kaaskodanikke hirmutavaid maske ja hakkan ilusaks ja koristan ja triigin ja olen üldse hästi tubli, nii et kui ta jälle tagasi on, saab ta meeldivalt üllatuda, kui tubli ja armas naine tal on".

Peale nädalavahetust on Vanamees täna taas lennus ja millega tegeleb Sipsik? Üks näidis (tänaaõhtune) siin.

Sipsik:

• on endale varunud hulga ajakirju, mida meesolendi ees ei ole mõtet lugeda, kuna lihtsalt ei viitsi selle kriitikalaviiniga tegeleda
• kobistab end soome keele kursustelt koju, paneb jalga sinise-valgetriibulised pehmed kodupüksid, kerib end arvuti ette toolile kerra, kass sülle ning kirjutab sõpradega, uudistab blogisid ja loeb tõelisest-rahva-häälekandjast Delfist pealkirju a la Kaur Kender kolis armukese juurest tagasi naise juurde jne (suutmata siiski neid "uudiseid" lahti klikata)
• mõtleb, et peaks ehk teleka käima panema ja vaatama täpselt seda, mida hing ihaldab (vaba võimalus ju!), kuid hing ei tee koostööd ega ihalda teleka suunal pea kunagi miskit, samuti ka täna...
• tõstab õmblusmasina toa nurka ja vaatab sellega tõtt, lubades endale, et "millalgi ikka... siis, kui ma tubliks hakkan"
• rõõmustab, et kui Vanamees ära, saab ju kergeminiseeditavat toitu manustada ning paneb potti keema pool lillkapsast, oma suurt lemmikut. Ette kujutades, et see saab olema kogu õhtusöök. Mõelda vaid kui rannahooajasõbralik:)
  
• suundub mõne aja pärast, veiniklaas näpus, sahvrisse, kus valab endale klaasitäie punast. Ikkagi vaba õhtupoolik, chill olemine ja mehevabadus...
  
• lillkapsast potist välja võtma minnes viskab konkreetselt ühe oma lemmiktaldrikutest põrandale kildudes. Kilde uudistama tulnud kassiga kõrvuti põrandat jõllitades oskab mõelda vaid kolme asja: 1) "Ma ei lõhu ju kunagi nõusid..."; 2) "Ahh, vaat kui tore, killud toovad ju õnne!" ja 3) "Ometi üks põhjus endale müüa ideed, miks mul alati uusi huvitavaid taldrikuid juurde osta on vaja"
• kui meeldivalt figuurisõbralik lillkapsas on söödud ja Vanamehega ninnu-nännu-igatsev telefonikõne peetud, võtab Sipsik välja musta leiva ja metspähklikreemi, määrib viimast ohtralt esimesele ning lööb hambad maiusesse.

Siuksed need mehevabad päevad-õhtud siis ongi... Millal hakkab Sipsik selleks über-super-imenaiseks, kelleks ta end vaimusilmas kujutab??? Hehee, tõenäoliselt ei iial:)

Mälu, tarviline vara

On ikka hirmus asi küll, kui majapidamises on kaks kokku piisava mahuga arvutit (arvestades, et tegu läpakatega ja kumbki pole eile ostetud vaid mõni aasta ausalt meid teeninud ehk siis ei ole nii mahukad kui tutikad), kuid filmid, muusika ja pildid neis võtavad siiski suure osa ruumist. Tekib küsimus, et kas seda prahti pole liiga palju:)

Ok, pildid on mälestused. Loomulikult tuleb iga mõne aja tagant pildipank üle käia ning kõvasti tühjendada, kuna liiga palju digiajastu kaadreid igast ajahetkest pole ka mõtet säilitada. Kõik, mis alguses tundub raske kustutada, muutub mõne aja pärast lihtsaks. Samas miskit võiks ikka säilitatud olla. Ja samas tuleb kogu aeg ju uusi pilte juurde, mis taas mõne aja pärast korrigeerimisrattasse liiguvad:)

Filmid... Noh, jube palju on ju klassikat, eksole. Mida tead, et tahad vaadata teinekord jälle. Siis on veel need filmid, mida pole meist kumbki vaadata jõudnud. Ja siis need, mida üks on näinud ja teine mitte. Nii nad istuvad ja ruumi võtavad, umbes 1GB keskeltläbi fimi kohta. Leiavad ka need tee prügikasti mõne aja pärast, kuid kohustuslikus korras sellepärast arvutit telekaga ühendada ja õhtuti filme vaadata... No filmivaatamiseks peaks ikka tunne olema, eksole:) Ja nii need arvutid koormatud ongi.

Muusikast ma üldse ei hakka rääkimagi. Plaatidena on neid täitsa kobe riiulitäis nagunii, kuid veel palju suurem hulk on arvutis. Melomaanid ei saa sest tõenäoliselt jah midagi, kuid mina leian, et kärab ikka küll. Meil käib muusika kuulamine arvutist läbi 5-kõlarilise keskuse, kus iga kõlari asukoht toas täpselt välja mõõdetud ja no ei saa heli üle kobiseda. Kullast juhtmete vast see muidugi ei saa, kuid...
Telekas seevastu peab vaid kahekõlarilise keskusega hakkama saama:D

Et võib siis arvata, et uute filmide sikutamine hakkas juba keeruliseks muutuma, eriti kuna ei jõua kohe kuidagi vanu eest ära vaadata. Talveõhtutel on jah mõnus vaadata, mitte aga praegu... Ja ruum aina täitus ja arvutid muutusid aina aeglasemaks.

Mõeldud-tehtud. Sai ostetud 1TB välismälu. Teadjamate tüüpidega kordi läbi arutatult langes valik WD (Western Digital) kasuks. Veel üks arvutividin laual juures, kuid sellest on ikka kõvasti abi tegelikult. Ajalugu ja muud talletada.
Ja... nüüd on tekkimas hirm, et 1TB on varsti vähe:D:D:D Ruumi ju on, nüüd võib träni kuhjata, eksole:D

Ehk siis paratamatult tekib mul tunne, et olen hirmus koguja. Vähe sellest, et mul on kingi rohkem kui ma suudaks kokku lugeda, olen ma hakanud koguma ka digi:D Ok, see on Vanamehel sama haigus ja nüüd ta ei saa vähemasti kobiseda, et ma siuke koguja olen. Mu riidemere kohta armastab ta ikka ohata, et neist nukuriietest saaks ühe korraliku volbrilõkke...

Aga õnneks on täitumishirmule lemas ka lahendus. On olemas ruumikamaid mälusid ja vajadusel tuleb osta lihtsalt piltidele oma, muusikale oma ja filmidele oma...
Kellel on surres kõige rohkem asju/mälu, ehh:D? Oijahh. Aga noh, igal lollil omad kiiksud ja nendega tuleb lihtsalt võimalikult heasti toime tulla:)

Postitus inspireeritud Herzi pildipanga igikestvast jamast ja sellest hoogu saanud omaenda mõtete realiseerimisest:)

Siuke aeg siis nüüd:)

Ammu juba sai oodatud sooja... Nüüd siis seis selline, kus toas on jahedam kui väljas:D Ja jälle ma kobisen, eksole, kuna minu jaoks on nüüd toas liiga külm:D:D:D

Juurovizjoonist, etteruttavalt

Nonii. Mõtlesin mina, et ei viitsi see aasta laule ette kuulata ja hea, kui õigel päeval meelde tuleb, et jubeda muusika konkurss käimas. Sest olgem ausad, enamus muusikast pole isegi mitte muusika, on mingi müta-müta-hei-hopp. Samas klaasi veini ja juustuvaliku juures on päris lahe vaadata/kommenteerida, eriti kui lahedad kaaslased tegevust jagamas.

Miskil hetkel sattus aga telekast taustaks mängima tutvustav saade ja miskid laulud seal lauldi. Tegelesin millega ma tollal siis tegelesin, kui järsku haakis end mu kuulmekilesse Prantsuse laul. Algselt jäin, silm punnis, kuulatama ja siis juba kuulama. Ja jäi kummitama.

Nüüd siis võtsin käsile ja tegin veidi uurimistööd ja igal juhul pean ma sel aastal Juurovizjooni kuulama, kuna tahan teada kuda prantslasel läheb:) Ma ei tea miks, kuid kohe tõsiselt meeldib see lugu. Klassikaline muusika mulle küll meeldib, kuid mitte suurtes kogustes ja mitte kõigi esituses. Ehk kui miskit plaadimängijasse panen, ei ole see just väga sageli (kuigi vahel siiski) klassika. Oleneb tujust, eksole.

Seda poissi aga olen siin täna hommikul juba korduvalt kuulanud ja kuulaks veel ja veel. Mistõttu sai ta au osaliseks eraldi välja tooduks saada ning mu veebipäevikusse talletuda. Ehk siis minu lemmik selleaastasel võistlusel on kinnitatud:) PS: ma pole enamikke laule muidugi kuulnudki ja seega täit võrdlust ei saa lemmiku kohale ju kinnitada, kuid väidan siiski, et see mu lemmik, kuna olen ka teisi kuulamata kindel, et nii jääb:)

Tegemist siis noore, 21-aastase prantsuse tenoriga, kes laulab korsu keeles (romaani keel, mida kõneldakse Korsikal ja Sardiinias, kuid näiteks vaid 10% korsiklastest kõneleb seda esimese keelena...).

Lugu siin:

Oleme ilmselgelt juba liiga kaua koos elanud...

Irw!!!

Mis on saanud edasi tänasest õhtust, kui ma oma viitsimatusest tõmbasin kriipsu peale variandile minna välja õhtut veetma?

Noh, pea on pestud ja kuivab rätikusse keeratult, telekat ei viitsi kah vaadata, kaasaga jutlemine on alati hea võimalus, kuid harjumuse jõud on suur ja põhjalikumalt jutlema/arutlema satume enamasti autos sõites (küllalt sageli on pikemaid ühiseid otsi ja need on vestlemiseks mõlemale väga meelepärased) või siis hilisõhtust oluliselt varasemal kellaajal kodus (need hetked siis kas arutlemine või vahel ka vaidlemine/argumenterimine/teise seljatada püüdmine) ning itsitav jutustamine kujuneb millegipärast välja hoopistükkis voodis enne uinumist/pärast ärkamist, kuid igal juhul juhul voodis (kui nii vaadata, tundub endale ka naljakas see harjumuspärasus;D).

Kuna aga voodisse minna kah veel ei viitsinud, siis maandus kumbki hoopistükkis oma arvuti taga ja... Tema mängib veebis pokkerit ja mina arvutis mahjongi:D:D:D Milline laupäevaõhtune idüll, eksole:)

Niisama kõigest ja eimillestki

Lumi on sulanud, masu on möödumas ja inimesed taas liikvel.
Mis koheselt tähendab ka seda, et mul juba raskusi voodipesu pesemise, kuivatamise ja uutele külalistele ettevalmistamisega:) Ometigi mitu komplekti ja varemalt mõtlesin, et äkki on paljugi:)
Aga tegelt on külad toredad. Saab muljetada ja elu-olu uurida ja arutleda ja palju-palju irvitada:) Ainus jama on jah see ajaline sobitamine, sest mõni nädalavahe tahaks ise ka kuskil ringi liikuda ja iga kuu on vähemalt üks nädalavahe saarlaste juures buukitud. Aga tegelt pole hullu, enamasti saab ajad ilusasti klappima:)

Äsja oli meid külastamas noor pere pooleaastase titega. Ütleme nii, et kui kõik tited nii rõõmsad, rahul, leplikud ja õnnelikud on, siis ei tundu see oma aja ning ego kaotamine nii hullud miskit:) Ma ju see tüüp, kes ei oska väga väikestest suurt midagi arvata, mõneaastane ja sealt edasi aga, kellega juba jutelda saab, vot siuke sobiks mulle küll jah:)

Igatahes too pooleaastane oli küll lahe tegelane. Isegi siis, kui sihikindlalt mind kiilakaks sikutada üritas:D Ja tegelikult ikka niiiii pisike... Ja täitsa inimene:) Alati vaatan selliseid minisid ja imestan...

Eriti julgustavalt mõjus muidugi asjaolu, et magasid nad otse meie kõrvaltoas, kuid ühtegi äratavat heli ma terve öö jooksul ei kuulnud. Et aga lasta tital hommikul ka rahus magada, nii et minu liikumine külasid ei ärataks, hiilisin hommikul tööle nii, et isegi pissile ei julgenud minna. Kartuses, et loputuskasti möirged võivad magusa une katkestada. Meigikott ja kamm kotti ning juba ma autos olingi:)

Aga kui titeteemast veel rääkida, siis mul üks ilmselgelt juba on kodus. Valge kaabak ehk siis Rööbik.
Näiteks hetk tagasi - otsustan mina vahelduseks olla naine ja suundun vannituppa nägu maski alla möksima. Avastab, et mind polegi toas ja kohe läheb lahti hädakisa. Käib mööda elamist ringi, viriseb ja otsib mind. Kui mu häält kuuleb, on rahulik. Arumaisaa... Samas õhtuti, kui saab oma igaõhtuse konserviampsu kätte (vahetult enne kui magama suundun) ja näeb, et ma lähen teise tuppa (magamistoa uks meil klaasiga ja valgus ning liikumine paistab koridori kassidele kätte ja vahel nad seisavad kahekesi käppadega uksele toetudes ja vahivad meid läbi klaasi:D), siis pole mingit probleemi - ei kisa ega midagi. Kui aga temale märkamatult kuskile kaon, läheb virisemiseks lahti:)
Ometigi poleks ju probleemi, kui Vanamees kodus, kuna too tegeleb kassidega ikka sageli ja suhtleb ja mängib nendega, kuid Rööps on sellest hoolimata ikka üks memmekas titt:))) Pidevalt mul sabas...

Tänase päeva olen veetnud aga kägaras põrandal istudes. Näpud mullas sorkimas ja nii need tunnid kuluvad. Vahel veab hoolitsev Vanamees toidukausi nina alla, et ma ikka sööks ka ja vahel nurun talt mõne kohvi välja. Ülejäänud aeg kulub aga põrandal.
Nimelt on käsil juba kolmas ümberistutamiste ring. Taimed muudkui aga kasvavad ning täna said paljud neist lõplikku potti. Ja homme, kui istutusšokk möödas, suunduvad rõdule:)

Muuhulgas katsetan lõunapoolsel rõdul sel aastal ka rippuvaid tomateid ja rippuvaid maasikaid, vaatab kas kõlbavad süüa ja kas mammud üldse valmivad. Praegu on taimed igatahes paljulubavad ja amplid valmis ning homse ootel:) Arvestades kui palju päikest lõunarõdul on, ootan ma meelepäraseid tulemusi:)

Homme aga vaatab mis ilm ja tuju toovad. Pole välistatud, et loodusesse koperdama ja väike grill ja miks mitte ka kalale:) Hirmus isu on ahvena järele... Mulle maitseb koledal kombel ahven ahjus küpsetatult - see valge liha on lihtsalt niivõrd hõrk:) Et vbla siis püüaks kuskilt mõne kilo ja topiks ahju...

Ehh, nüüd hoopis pead pesema:) Peab ju ennast värskeks tegema - esmaspäeval saabub siiamaile tööasjus ja ühtlasi meile ööbima T, keda pole peale möödunud suve näinudki, kuid kellega on jube hea klapp juba aastaid ja kes on ostunud ka Vanamehe üheks lemmikuks mu tutvusringkonnast. Olen siin juba igaks juhuks ka veinitrenni teinud, kuna T-ga õhtu veetmine ei saa olema kuiva seadust järgiv ja peale paastu mõjub juba pool klaasi parajalt käpuliajavalt:)

Pagan, nüüd vist rikkusin Vanamehel tuju ära... Teeb siin küll head nägu, kuid miski kõhutunne ütleb, et olen ikka nõme pipar. Hakkas siin ajama, et tehku ma oma toimetamised tunnikesega ära ja läheks siis välja istuma, kuid mina oma näomaskide ja peapesu ja liiga pungil täis kõhu ja tuttuminekusooviga... Minu pakutav järgmine nädalavahe on tema jaoks aga juba liiga planeeritud tegevus ja sellele püütakse nüüd kõikvõimalike sõrgu vastu ajada:)

Nüüd aga pead pesema oleme õnnelikud saabunud ilusate ilmade üle, eksole:)

2 suurt pisiuskumatust:)

Neist esimene tundub pärast pikka külma täiesti uskumatu - meil on maikuu! Saate aru, mai! See, kuidas kõik päevadega, ei, tundidega tärkab, ärkab, paisub, pungitab ja roheneb... Huhh:)
Nädalavahel sai mööda Eestit sõidetud pikka aega ja pikka maad ja pikki tunde, nii et kogu selle ilu ja elu ahmimine tekitas lausa purjakil tunde. Elust purjus, jehuu!

Teine, minu jaoks lausa äärmiselt uskumatu on fakt, et ma ei surnudki ära, kui pidin väikese ettekandega esinema. Mulle meeldib kirjutada, kuid ma kardan rääkida. Kirjutades võin ma olla päris aval, rääkides vaatan, et ikka sõnale järgneks sõna, mitte arusaamatu mõmin. Ok, enam see asi nii hull ei ole kui nooruses ja tegelikult võin isegi täiesti võõraste inimestega hetkega vabalt suhtlema hakata (mida veel mõned aastad tagasi ei oleks endast uskunud), kuid siiamaani olen alati suutnud ära laveerida olukorrast, kus pean esinema (esinen ja edvistan siis, kui ise seda valin, mitte kella peale, eksole). Olen alati teadnud, et vihkan seda ja enne suren maha. Vaadata enda vastas hulka nägusid, kes ootavad, et mida sul nüüd siis õige öelda on ka... Brr!

Seda enam olin häiritud, kui nüüd ei õnnestunud ära hiilida ja pidin ettekande koostama. Kuna kunagi varem pole seda sellisel kujul vaja olnud, pole ma ka PowerPointis asjatanud. Kuna aga arvuti tavakasutaja tasemel on teatavasti üks väga lihtne ja spikreid täis asjapuu, siis eeldasin, et asi see PowerPoint siis ka kasutada ei ole. Ja mul oli õigus - hetk näppimist ja kuna algmaterjal oli juba koos, oli tunniga esitlus ette valmistatud.

Nonii... Lähenemas on aeg, mil pean ette astuma ja rääkima hakkama... Süda hakkab sees galopeerima. Sunnin end rahulikuks. Mõne aja pärast kordub kogu protseduur. Paanika, et ma ei oska ju sellisel hetkel midagi rääkida...
Astun ette. Esitlus lahti.... ja .... juttu muudkui tuleb ja voolab ja killud lendavad (killud, saate aru, minu suust ja killud ja esinedes... püha taevas:D) ja rahvas kuulab ja õiges kohas naerab ja tekib aktiivne diskussioon ja muudkui sujub kõik iseenesest. Ja mina täiesti elus. Süda ka ei puperda ning samuti ei ole süda seisma jäänud.
Lõpetan, suundun oma kohale ei ja oska ära imestada mis just juhtunud oli:) Nii, et veel vanas eas suudab inimene iseennast üllatada. Ilmselgelt olen ma iseendale seda hirmu vaid sisendanud ja ennast alahinnanud. Et saan küll räägitud kui vaja on:D

Igatahes tundub kõik hetkel kuidagi väga lill:)
Ilusat kevadet ja suveootust ning suuri pisiuskumatusi teilegi!