Neist esimene tundub pärast pikka külma täiesti uskumatu - meil on maikuu! Saate aru, mai! See, kuidas kõik päevadega, ei, tundidega tärkab, ärkab, paisub, pungitab ja roheneb... Huhh:)Nädalavahel sai mööda Eestit sõidetud pikka aega ja pikka maad ja pikki tunde, nii et kogu selle ilu ja elu ahmimine tekitas lausa purjakil tunde. Elust purjus, jehuu!
Teine, minu jaoks lausa äärmiselt uskumatu on fakt, et ma ei surnudki ära, kui pidin väikese ettekandega esinema. Mulle meeldib kirjutada, kuid ma kardan rääkida. Kirjutades võin ma olla päris aval, rääkides vaatan, et ikka sõnale järgneks sõna, mitte arusaamatu mõmin. Ok, enam see asi nii hull ei ole kui nooruses ja tegelikult võin isegi täiesti võõraste inimestega hetkega vabalt suhtlema hakata (mida veel mõned aastad tagasi ei oleks endast uskunud), kuid siiamaani olen alati suutnud ära laveerida olukorrast, kus pean esinema (esinen ja edvistan siis, kui ise seda valin, mitte kella peale, eksole). Olen alati teadnud, et vihkan seda ja enne suren maha. Vaadata enda vastas hulka nägusid, kes ootavad, et mida sul nüüd siis õige öelda on ka... Brr!Seda enam olin häiritud, kui nüüd ei õnnestunud ära hiilida ja pidin ettekande koostama. Kuna kunagi varem pole seda sellisel kujul vaja olnud, pole ma ka PowerPointis asjatanud. Kuna aga arvuti tavakasutaja tasemel on teatavasti üks väga lihtne ja spikreid täis asjapuu, siis eeldasin, et asi see PowerPoint siis ka kasutada ei ole. Ja mul oli õigus - hetk näppimist ja kuna algmaterjal oli juba koos, oli tunniga esitlus ette valmistatud.
Nonii... Lähenemas on aeg, mil pean ette astuma ja rääkima hakkama... Süda hakkab sees galopeerima. Sunnin end rahulikuks. Mõne aja pärast kordub kogu protseduur. Paanika, et ma ei oska ju sellisel hetkel midagi rääkida...
Astun ette. Esitlus lahti.... ja .... juttu muudkui tuleb ja voolab ja killud lendavad (killud, saate aru, minu suust ja killud ja esinedes... püha taevas:D) ja rahvas kuulab ja õiges kohas naerab ja tekib aktiivne diskussioon ja muudkui sujub kõik iseenesest. Ja mina täiesti elus. Süda ka ei puperda ning samuti ei ole süda seisma jäänud.
Lõpetan, suundun oma kohale ei ja oska ära imestada mis just juhtunud oli:) Nii, et veel vanas eas suudab inimene iseennast üllatada. Ilmselgelt olen ma iseendale seda hirmu vaid sisendanud ja ennast alahinnanud. Et saan küll räägitud kui vaja on:D
Igatahes tundub kõik hetkel kuidagi väga lill:)
Ilusat kevadet ja suveootust ning suuri pisiuskumatusi teilegi!
4 kommentaari:
Nii armas sissekanne! :)
Ilusat kevadet ja suveootust Sullegi! :)))
PS Ma imestasin sama asja üle, et kas tõesti on juba mai- alles kurvastasin, kui eelmine imeilus suvi otsa hakkas saama..
Mina imestan ka mai üle.
Aga ma ei imesta, et sa esitlusega hakkama said :) Minu meelest oled sa alati briljantne oma juttudega ;)
armastus, mis muud.
:D:D:D
Einohjah:)
Ja kui sa, ↔e vaid teaksid, kuiväga suremas olen ma iga kord kui ma midagi ütlema PEAN:) Vahvate inimeste seas pläkutades on ikka ju lihtsam oma nokka avada, ei teki paanikat, et järgneb hele laks:)
Postita kommentaar