Taastumisest peale paastu

Veidi jätkujuttu paastuteemale ehk edasised arengud.

Tänaseks on siis käsil juba taastumise 5.päev. Iga päevaga on menüü läinud samm-sammult tummisemaks ja mitmekesisemaks. Soola-suhkrut-säilitusaineid endiselt veel süüa ei või, kuid kaugel pole ka see aeg. Igati olen ka oma ajastatud graafikus, kus tulevaks nädalalõpuks on plaanitud üks trip, mille kestel oleks ebamugav päris algaja menüüga toimetada ning on hea olla juba tiba paindlikum.

Toit on siiani ikka lahja ja jube tervislik. Mistõttu puhtalt elus püsimiseks kulutan rohkem energiat kui seda sissesöödavast toidust saan. Mille tulemusel kaal igapäevaselt on veidike veel langenud ning hetkel saab vaadata kaalult numbrit 55,8kg. Toidu maksimaalkogused, mis programmis ette nähtud, on liiga suured ja sageli ei jõua ma seda kogust sisse ahmida, eriti kuna tuleb süüa sageli, nii et eelmine pole veel ära seeditud kui uus vaja peale lahmata. Vahele jätta ka ei saa, eesmärk ju ongi keha veenda, et saab küll süüa, ei ole vaja salvestada.

Füüsis on okei, endised riided mahuvad ilusasti taas selga. Sipelgas olen ikka ehk siis hoolimata kaalust on proportsioon sama - õhuke talje ning mahlane taguots. Eks ta ole - kaamelid salvestavad oma varud küürudesse, rasvasaba-lambad sabadesse, Sipsik peesse.... Igale oma:)
Peamine aga, et enesetunne on hea ja energiat jagub küllaga.

Nädalavahel oli suurimaks leppimiseks mul aga munadest loobumine. Armastan mune hirrrrmsasti süüa igas variandis. Kuna aga munad mul veel menüüs pole, siis jäi minu lõbuks kõik munad üksipäini värvida ning teistega võidu mune koksida. Kusjuures, olin kindel liider koksimises seni, kuni 2-aastane vennatütar lõdva randmega mu võiduka muna ühe kõksuga pragunema lõi:D Oi kus läks lahti juubeldamine ja pisike ise oli veel kõige võidukam sealjuures:D Kaks kätt püsti ja kilkas ja hõiskas:D
Et veel end "piinata", mödisin hiljem vaagnatäie sabade ja vurrude ja kõige muu juurdekuuluvaga täidetud munadest hiirekesi vorpida. Noh, järgmine aasta söön!

Grillihooaja avasime ka. Kahel päeval sai õues vedeletud ja grillitud. Mina oma salatiga nina ees teiste grillitud toorvorstikesi nuusutamas:D Mitut sorti kala sai ka grillitud, mulle piisas taas nuusutamisest. Ja olgu see viimane kord, kui ma vehin õhtuks tikuvõileibu ja juustuvalikuid teha, kui ise neid süüa ei saa!!! ;) Aga varsti, väga varsti, saab ka taastumine läbi. Mul juba oi kui palju menüüsid koostatud, mida siis jupiti valmistama hakkan:)

Aga pühapäev oli küll juba selline, et sealsamas lõunalauas istudes sai jalad paljaks kooritud ja rinnahoidja väel istutud. Tedretäpidki tulid juba välja:)

Seni õnneks libastunud ei ole ehk siis jälgin täpselt seda menüüd, mida endale juhiste järgi koostanud olen. Maitsemeeled on aga tõepoolest väga palju ergemad. Poleks elus arvanud, et lillkapsapüree, mis on valmistatud ainult keedetud lillkapsast ilma soola ja võita, võib maitsta nagu taevas:) Ja kuidas aedviljasalati iga koostisosa annab keelele oma fiilingu... Küll aga näiteks ei kõlba kuke saba alla ka mitte tänasest lubatud karask, mis valmistatud eriti lahjal kujul, ilma maitseaineteta ning mille suurimad massiandjad on riivitud porgand ja kõrvits. Karask mulle muidu maitseb, kuid see variant lendas küll peale esimesi ponnistatud suutäisi prügikasti.

Et siis jah. Kolm neljandikku teest on nüüd käidud, veerandik veel minna:)