Kaal näitab hommikul 60,4kg.Kadunud on 1,3kg. Tean, et see pole keha arvelt, see on jama soolestikust. Joon ju vaid vett ja teed, mis korralikult läbi uhuvad.
Keha arvelt hakkab kaalu kaduma siis, kui kaal langeb juba aeglasemini ning kui see kohutav enesetunne on mööda saanud. See jube tunne on murdeperiood, mil keha läheb väliselt tarbimiselt üle sisemisele tarbimisele. See tuleb lihtsalt üle elada. Ja iseloom on mul ometi tugev ju:)
Hommikune ärkamine on vaevaline. Higistan nagu jubetis ja maagamistoast tualetti minemine võtab võhmale. Teen elutoa diivanil puhkepausi, enne kui edasi toimetama asun. Igudes ja tigudes nagu 120-aastane. Ja see koooohuuutaaaav peavalu! Täna saab olema see kõikse karmim päev, kindel see... Ehk on kolmandaks päevaks möödas. Vean end nagu läbi udu tööle. Meeamps on päästjaks, ampsan mitu korda päevas. Kui ikka tööks peab energiat olema, siis mee-mööndust endale luban.
Nälga ei tunne kordagi päeva jooksul. Naljakas, kui aus olla. Vahel küll toitu nähes või toidust lugedes tekib mõte, et seda haaraks küll praegu, kuid sekund hiljem suudan end veenda, et tegelikult ma ju ei tahagi:) Ja toitu näen ma palju.
Õhtul kodus ainult leban, joon vedelikke ja üritan telekapulti näppida. Ei õnnestu, vajun iga natukese aja tagant unne.
Vara magama.
3 kommentaari:
Tubli, tubli, tubli!!! Jätkan huviga lugemist ;)
Loen samuti huviga. väga intrigeeriv teema minu jaoks :)
Mis intrigeeriv, ma hoopis ootan põnevusega mida sina sel teemal kirjutad:) Arvasid, et millalgi ehk kirjutad oma vaatenurgast.
Ja JP-lt ootan jätkuvalt huviga taastumise kirjeldusi:)
Postita kommentaar