Paastu 4.päev

Ma nüüd kohe ei teagi kust alustada. Pire ehmunud olen...

Kui paastu teemal avalikus blogis kirjutama hakkasin, siis kujutasin ette, et kirjutan siiski vaid oma lugejaskonnale. Tavapärasele lugejaskonnale. Kes siis saavad doosi järjekordset seda, mida nad on tulnud otsima. Kes meelelahutust, kes kaasaelamist, kes minugipoolest muigamist. Või midagi neljandat.
Nii. Tavaliselt on lugemisi päevas olenevalt päevast ja postitamisest umbkaudu 100-190. Täna, kella 17-ks, on lugemisi juba 400... Ja see arv kasvab, õhtul lisandub tavaliselt kolmandik. Ja see toob hirmu naha vahele...

Nüüd ongi väike hirm, et säärane suur huvi võib miskise "rannahooajaks vormi" laviini tekitada. Loevad ju, et kuskil keegi Sipsik tegi läbi ja nii lihtne tundus ja tal oli hea olla, megaenergia ja kaal ka kukkus kolinal. Oijahh... Ärge võtke šnitti, jumala eest!

Nimelt... paast on tundlik teema. See ei ole asi, mida ette võtta ilma korraliku ettevalmistuseta endas ja ilma korraliku läbimõtlemiseta. Nn ekstreemdieedina. Jumala eest! Sellega pannakse endale korralik põnts, kuna paastul on omad kindlad reeglid ja veelgi kindlamad on taastumise reeglid. Väike vääratus ja ollakse vistrikke täis, terve kõhutäis valet asja valel ajal ja ollakse haiglas tilgutite all. Organism saab paastudes nimelt nii puhtaks, et iga vale asi võib karmilt mõjuda. Igasugune sool ja suhkur näiteks on pikka aega täiesti keelatud ja need ju ometi nii igapäevased koostisosad enamikes toitudes, eksole.
Paast ei ole naljaasi, ausõna.

Minul on hea olla ja kerge paastuda ainult ja ainult kahel põhjusel -
1. olen ma selle korra arstide järelevalve all ja sealjuures igapäevaseid põhjalikke loenguid kuulates juba läbinud ning oskan võrrelda oma keha käitumist siis ja nüüd. Kui peaks esinema erinevusi, on asi jama ja suhtlen koheselt arstidega. Keha võib iga kord erinevalt käituda, olenevalt millest iganes. Ja ma jälgin oma enesetunnet hoolega. Esimene kord soovitan proovida arstide hoole all, kuna nemad iga päev jälgivad seisundit ja mõõdavad-kaaluvad-uurivad-puurivad. Vererõhu käitumisest tuleb näiteks teadlik olla ja samuti neerud ega süda ei tohi kannatada saada. Need siis levinumad alt ära hüppajad.

2. tunnen ennast ja tean, et olen jube kangekaelne, kui eesmärk püstitatud ning et olen väga tugeva iseloomuga, kui olen miski tee valinud. Mind kindlalt valitud rajalt kõrvale kalduma saada on suhteliselt raske. Ja see on omaette paastudes üks väga oluline omadus - ei tohi võimaldada endale nõrk olemist! Lisaks mõtlen ma endale paastu olemuse klaariks ja ilusaks ning suhtlen oma sisemise minaga. See ka põhjus, miks pole siiani kordagi veel nälga tundud.

Kui puuduvad isiklik kogemus ja/või nimetatud iseloomuomadused, siis võib endale hullupööra kahju tekitada hoopis. Ja teate miks? Peale paastu ja omastarust taastumist õgitakse end seaks. Ehk siis ilma tugeva iseloomuta on tulemuseks lõpuks kaalu tõus ja seda naljalt maha ei saa. Keha nimelt on käinud ekstreemsel teel, kus tuleb tarbida seesmist energiat välise asemel ning nii kui hakkab väljast juurde saama, hakkab salvestama. Ja korralikult salvestama. Tulemust ei taha te kindlasti peeglist näha.

Hea tervise, ilu ja pikaealisuse nimel on rahvad (eriti loodusrahvad) aegu ja aegu paastunud. Keha puhastatakse vanast koormast ja antakse ruumi uuele värskele. Aga seda kõike tehakse teadlikult ja kogenute järelvalve all. Minagi tunnen, et eelkõige tahan värskendust, kergena kevades lennelda jmt. Täiskasvanud inimene kannab olenevalt kehakaalust, tüübist jne oma käärsooles igapäevaselt kaasas u. 2-5kg roiskuvat jama. Osast sellest on ju vahva vabaneda. Küll ajutiselt, kuna mõne aja pärast on see taas igast jama täis.
Küll aga on ka minu paastumisel üks nõrk lüli - millegipärast võtan ma seda juba teist korda ette just siis, kui leian, et kaalunumber võiks väiksem olla... Ohu koht. Miks ma ei leia piisavalt motivatsiooni siis, kui olen kergem? Miks need teised kevaded on vahele jäänud? Nii 2007 kui nüüd olin paastu alustades samas kaalus ja see tundus mulle piir. Ja kõva motivaator julgeda. Nii et siin on tõesti ohu koht, et kas kaal liigselt mu otsust ei mõjuta. Eks ma pean sellele mõtlema...

Igatahes minu siiras soovitus - kui pole kindel iseloomu tugevus või pole aimugi taastumise päris keerulisest protsessist, siis palun jumala eest oma tervist ja tegelikult ka keha sellega mitte peppu keerata!!! Minge parem laagrisse... Seal on väga vahva:)

Aga nüüd siis minu paastu 4. päeva juurde:
Hommikune kaal 59,0kg.
Eilse hommikuga võrreldes -0,8kg, algusega võrreldes -2,7kg.

Päeva ajal korra-paar tuigatas valu idu kuklas, kuid kuna oli kiire päev, siis ei andnud aega sel kohale jõuda ja nii ta minust kuskile maha jäi. Kogemata ja refleksist oleksin täna hapukurki hammustanud - töökaaslane sõi ja midagi mõtlemata sirutasin käe, et ka proovida. Jõudis siiski kohale:)
Kõht pole tühjaks veel läinud, kuid nagu ikka, piisavas koguses vett juua ka ei suuda. Samas seekord suudan rohkem juua kui laagris olles ehk siis ei pea vett sisse vägistama vaid joon sellepärast, et tööd tehes kulub energiat ja tekib vajadus lonksata.
Suus enam vastikut maitset eriti pole ja keel on ka vähe valge. Aga no ei ole ju võimalik, et nii kiiresti mürgid välja on läinud...
Enesetunne on täiesti ok, ainult veidi jahe kipub olema. Tulin täpselt õigel ajal isegi töölt ära, olles olnud väga tulemuslik ning nüüdseks juba esimene masinatäis pesugi pestud ja asun koduste toimetuste juurde:)