Kapsas

Tahaksin teile kirjutada Sipsikust kui Fantastilisest Naisest, kui Vanamees üle mitme päeva koju tuleb.
Tahaksin teile kirjutada lahedatest arengutest tuleviku reisiplaanides.
Tahaksin teile kirjutada vaimustavast ja uskumatult abivalmist Herzist, kes on nõus minu juba põletavaid asju sebima ilma, et me oleks kunagi kohtunud ja täna sai häältki läbi telefoni esimest korda kuulda....
Tahaksin teile kirjutada tulistest rassismivaidlustest.
Tahaksin lugeda uudiseid.
Tahaksin lugeda blogisid, neid kommenteerida ja lisada vastukommentaare minu blogisse ilmunud kommide sappa.
Tahaksin vastata meilidele, mis on mu meilboksi ilmunud ja mu meelt rõõmustavad.
Tahaks seda, teist ja paljutki veel, kuid lihtsalt ei jaksa.
Täna ei jaksa, homme ka tõenäoliselt mitte. Siis näis edasi, kuigi tuleb tempokas ja arvutikauge nädalalõpp.

Tänane küpsetas läbi. Juba jupp aega on olnud töörindel väga intensiivne (igasugu lahedad asjad vajavad algatamist), kuid täna hommikul, kui kell 8 tööle jõudsin, helistas üks oluline lüli ahelas ja teatas, et ta lapsega kodus haiguslehel. Midagi teha ka ei anna. Kuna aga tema toimetamised tuleb ära teha ja ühtegi alluvat ma liigselt kooramata ei taha (tahan, et nad teeksid oma tööd rõõmuga, mitte kurnatuse piirimail), siis võtsin vastu otsuse ise tema asjad korda saada. Mis tähendas seda, et kell 8 alustasin tööpäeva, kella 17-ks kimasin soome keele kursustele ja tööle naasin kell 19:30. Koju sain veidi enne 23-e.
See ei ole normaalne, ma tean. Homme on suht sama graafik, sellest edasi olen jaganud ülesanded juba teistele teha.

Seega loodetavasti on igati okei, kui ma reageerin kommentaaridele, kirjadele ja millele iganes väikese viitega... Olen lihtsalt üllatavalt kapsastunud. Ja lähen nüüd tudule...