Ärevil...

Kui asjolud ilusasti kokku langevad ja poisinaasklid koostööd teevad, saab see nädal olema minu jaoks päris eriline :)
Ma saan taas üle ma-ei-mäleta-enam-mitme-aasta trenni :D Jehhuuuuu :D

Hullumaja, kuidas ma seda ootan... Algul ei olnud mul peale siiamaile kolimist õiget infot ega aega. Ega tahtmistki, kuna kõike muud oli vaja sahmida. Ennast pildile toimetada, kellekski kujuneda. Tutvuda, suhelda, otsida ja leida. Olla.
Seejärel olin ma pidevalt rase (:D) või ootel, et ehk nüüd olen ja kuna parajalt riskantne rasedusekandja, siis ei tahtnud riskida ka ajal, mil lootsin rase olla, kuigi teadmist veel ei olnud. Seega ka kahe raseduse vahepeal. Mistõttu ongi mul tunne, et viimased aastad olen ma non-stop rase olnud. Ja siis ju naljalt kangiga ei vehi. Ja kohe kindlasti mitte ei taasalusta tugeva trenniga oma mitteharjunud kehale.

Ja nüüd... Oehhh :))) Nüüd ootab mind minu armastatud Bodypump :D
Hoidke palun pöidlaid, et kõik sujuks ja ma ikka saaksin minna! Nagunii plaanin treenima hakata vaid 2x nädalas, kuigi see rohkem nagu naljategu... Aga noh, asi seegi, kui vastaskaalule saab panna vaid mittemidagit :)

Ma tegin seda jälle... (sünnitus vol 2, nõrganärvilistel ja rasedatel eemale hoida!)

Nabaväädiga me enam ühendatud ei ole, kuid teineteise läheduse vajamine ja otsimine on endiselt üüratusuured. "Käsi käes" püüdis pildiaparaati vennanaine

1 aasta, 5 kuud ja 18 päeva enne Vägilase enesest väljapunnitamist nõjatusin ma keset kärekülma vastlajärgset talveööd haigla sünnitustoas põsega vanni äärele, avasin hetkeks oma valutamisest sassis olemisega silmad, suunasin pilgu akna taga valitsevasse pimedusse ja ütlesin kella jälgivale Vanamehele: "Kui inimesed teavad, milline see sünnitamine on, siis miks nad seda teist korda veel teevad?"
Tol korral olin ma kindel, et mu varasem plaan saada võimalusel kaks last ja lühikese vahega, ei saa kunagi täituma, kuna mina enam ei sünnita... Ma lihtsalt ei ole selleks õuduseks veelkord valmis.

1 aasta, 5 kuud ja 18 päeva hiljem surun keset kuumarekordeid täis suveleitsakut oma higist leemendavat nägu "hernekotti", püüan sünnitamist alustanud pinges kõhule sealsamas mingisugustki talutavat asendit leida ja ahastan, et miks ma ometi endale kindlaks ei jäänud ja jälle seda läbi elan...

Aga läheme ajas tagasi. Sinna, kus ma eelmise samasisulise postitusega juuli keskel pooleli jäin.

Kõik arvestused selle kohta, et sünnitan enne tähtaega, läksid vett vedama. Jah, poiss oli ammu valmis ja peaga sügaval-sügaval vaagnas, jah, emakas oli juba kuu enne sünnitust 4cm avatud (sellise avatusega minnakse reeglina valudes haiglasse ja alustatakse sünnitusega :D), jah, ma olin juba poolest juunist pidevalt väga jubedates valudes, kuid nagu ka eelmine kord, ei avanenud veekott kohe kuidagi ja sünnitegevus ei saanud alata. Veekoti ees nö mullikese kohta ei olnud, kõik oli liiga sile ja lapse pea liiga suur.

10.juulil sain siis teada, et tuleb suure peaga, hetkeks juba ca 3,5 kg ja et kuna kõik on nii valmis, võib iga päev sündima hakata. Ja et võib tulla liiga kiiresti, mistõttu ei tohi mind veerand tunniks ka ihuüksi jätta. Eriti koos Vanema Poisiga.
Mina omas tarkuses muidugi mõtlesin, et mis see siis ära ei ole. Olen ju korra juba sünnitanud ja kui hakkab tulema, siis hakkab. Naised on läbi aegade nii sünnitanud ja eks ta ebamugav ole, kuid saaks hakkama. Tagantjärele tean, et vot ei oleks ise hakkama saanud... :(

Jäime siis ootele. Valutasin endiselt suht sageli ja olin üleüldse äärmiselt halvas seisus. Liikumine oli päriselt ka teosammul, hambaid risti surudes. Palavat ilma ka ei talunud, läbipõetud haiguspingele oli samuti keha alla andnud ja nõrkust lisanud. Hemoglobiin kukkus kolinal, vedelikku oli kehas liialt vähe (hoolimata metsikust veejoomisest), loote jaoks oli ka vähe vedelikku ja endal oli pulss ikka väga laes. Minu pigem madal vererõhk hakkas järsku tõusma ja ajas pildi päris virvendama. Kõht oli nii suur, et kuku või ninali (ja endiselt ei olnud selja tagant miskit aru saada, kuid kui siis külje ette keerasin.... :D).

Mu oma arst oleks selle aja peale ammu esilekutsumise korraldanud, kuna milleks riskida lapsega ja piinata mind, kui kõik on ilmselgelt sünnituseks ammu valmis? Poiss ja keha olid valmis sündima/sünnitama juba jaanipäeva ringis.
Kahjuks aga oli mu arst puhkusel. Kõike korraga välja võttes ja mõnusalt pikalt. Teda asendavad alati Tallinnast erinevad arstid, sageli väga nimekad :) Nad ise võtavad seda tasulise puhkusena kuurordis, kuna teha suurt midagi pole ja mõnus suvitada.

Kui tähtajal korralisele vastuvõtule läksin ja ikka veel sünnitanud ei olnud, üritasin olukorda kirjeldada ja murekohad välja tuua. See krdi blondiin aga ei võtnud mind absoluutselt tõsiselt. Seletas muudkui, et kaks nädalat üle tähtaja on täiesti normaalne ja ajaline (ega ma ei tea seda, eksole ju, daaa!), vererõhu pärast käskis iga päev vastuvõtul käia ja vedeliku pärast iga päev pissiproovi viia. Aga ei ühtegi läbivaatust, ultraheli, mõõtmist ega midagi. Kõik olevat ikka ajaline jne. Et nagu ajalisus on ainus parameeter või? Ja mina tüüpiline rase, kes on väsinud ootamisest ja halab, kuidas ta muudkui valutab...? Ok, vedelik ja vererõhk talle mureliku ilme küll näole tõid, kuid muud ei midagi. Isegi KTG-sse ei saatnud... Krt, ta nagu omast taskust oleks pidanud maksma, eksole.

Ilmselgelt ei tahtnud ta lihtsalt oma "puhkust" mingi sünnitusega ära rikkuda ja las see toimub järgmise arsti ajal. Tema oli siis esmaspäevast reedeni.

Reede, 1.augusti (kui rasedus oli 40+4) hommikul hakkasin kahtlustama, et äkki siiski miskit tilgub. Mis ajast juba, ei tea. Aga imevähe, nii et ma kartsin, et kui ajan ema Saaremaalt lapsehoidjaks kohale, siis on nagunii valehäire ja pole see miski lootevesi. Valude poolest polnud ju mingeid muutusi - ma nagunii iga päev valutasin... korralikult. Juba poolteist-kaks kuud, eksole.

Igaks juhuks palusin emal siiski kohale sõita ja kell 5 õhtul helistasin sünnitusse: "Tere! Ega teil keegi parasjagu sünnitamas ei ole? Ei ole? Osakond tühi? Aga ma siis tuleks ennast korra näitama. Et vaataks, kas on tegu lootevee tilkumisega või mul lihtsalt põis teeb trikke".

Kohver igaks juhuks kaasa ja ennast näitama. Ämmakas, kes mind läbi vaatas, oli jahmunud. Ta pidi kohe mitu korda katsuma, enne kui uskuma jäi - avatus 7cm. Ja et mismoodi ma veel igapäevaelu niimoodi elan, siin ju üks nõks ja lapse pea tuleb. Loogiliselt võttes... Ja et ei lähe ma kuskile, me nüüd hakkame sünnitama.

Kuna tegu oli siiski looteveega ja selgus, et laps juba suht kuival omadega, helistas arstile. Et too teab kohale tulla. Mina juba kujutasin ette, kuidas ma löön lamenti ja palun arstil lahkuda ja nõuan ainult ämmaka ja Vanamehega sünnitamist. Et mina ei taha sellist inimest enda juurde, kes mind tõsiselt ei võta. Olin täiesti valmis seda talle näkku ütlema.

Õnneks saabus aga üks teine arst. Selgus, et kell 16 oli toimunud arstide vahetus - üks saarelt ära, teine saarele. Mulle sobis :)

Tilkumine tähendab seda, et veekott oli augu saanud kusagile ülesse. Seega, et asi pihta hakkaks, tehti veekott lahti. Kolm kihti ja neid pidi selle va heegelnõelaga täitsa sikutama, nii tugevad olid. Noohhh... kohe läksid valud hullemaks ja algas korralik sünnitegevus. Arvasid, et tuleb väga kiirelt ja raudselt alla tunniga on käes. Natuke valu, paar-kolm pressi ja...

Aelen siis koti otsas ja järil ja kujutan ette, et seekord saan ilusasti loomulikus asendis sünnitamisega hakkama. Vanni vee laskmisega ei hakanud aega raiskama ja kuumus oli hullumeelne. Rebisin öösärgi seljast, vaatasin valust sassis silmadega üle hernekoti oma näost 20cm kaugusel olevatesse ämmaka silmadesse ja küsisin: "Ega see väga ebaviisakas ole, et ma täitsa paljaks end rebisin?" Noore ämmaka silmad täitusid naeruga: "Ei, see ei ole kohe kindlasti ebaviisakas".

Aelen ma seal mis ma aelen, poiss edasi ei liigu. Valud on jubedad, kuid null arengut. Kogenud arst (venekeelse aktsendiga ja vene nimega) teatab, et laps on suur, selline 4kg ja natuke pealegi ja et oleks vaja kehale jõudu juurde anda.
Ahjaa, meil Kärdlas ju valuvaigisteid ei kasutata sünnitusel... Ei epiduraali ega naerugaasi ega midagi. Et saab oma annuse "ürgnaiseks olemist" kätte küll....

Niisiis - lauale. Taaskord. Kanüül kätte ja tilguti pea kohale.
Noohhh.... hakkavadki pressid. Hakkab tulema. Ja.... siis enam ei tule. Tehakse lõige, et ei rebeneks ja oleks kiirem õmblustest paranemine. Niimoodi "kraks-kraks-kraks", kuulsin kolme käärilaadse asja vajutuskorda. Kuna seda tehti valuhoo ajal, oli sellest sügavalt kama.
Natuke tuleb edasi. Kanüül läheb teise kätte. Arst sunnib võtma väga spetsiifilisi asendeid, loomulikust sünnitamisest asi kaugel. Aga muidu ei mahu, tahetakse anda võimalust, et ehk ikka pääseb edasi.
Mõtlen seekord, et ehk on lihtsam, kui karjuda. Püüan miskit huilgamise moodi häält teha, kuid jube ebamugav on ja jätan selle mõtte. Mörisen aga vaikselt edasi.
Küll aga kuulen, kuidas presside vahepeal ülejäänud (arst-ämmakas-Vanamees) miskit täiesti suvalist juttu ajavad. Rsk, mina siin piinlen ja nemad mulisevad... Käratan vahepeal: "Olge vait!" ...eeeee.... ma pole elus ebaviisakas kippunud olema, vähemalt sellisel kujul mitte. Seega sünnitusvalu toob igasugu kummalist pinnale :)

Pea on väljas, kere kinni. Deja vu!!! Ja laps risti... järgmine deja vu!
Poisil hakkab südametöö maha käima... Arstil ja ämmakal kukuvad näod pikemaks. Arst hüüab Vanamehele, et too jookseks alla kiirabisse abi kutsuma. Lastearst tuleb kohale ajada.
Minul keha on sünnitamise lõpetanud. Arst hüüab, et tuleb pressida tema käskude peale, hoolimata sellest, et presse enam ei ole. Lihtsalt toore jõuga tuleb iga kord pressida, kui ta seda käsib.

Nii me seal siis sikutame-sakutame-venitame-pressime kõik kambakesi. Arst saab kuidagimoodi poisil õlast kinni ja tõmbab selle liigesest välja, kuna nii saab käe välja tõmmata ja siis sikutades keha kätte. Õnnestubki ja mu väike väänatud õlaliigesega Vägilane saab kõhule. Esimese asjana uuritakse, ega rangluu katki pole ja õnneks see jäi terveks :) Käsi tagasi paigas ja võime tutvuma hakata.

Arst hakkab mind õmblema ning ämmakas ja Vanamees lähevad last kaaluma-mõõtma. Kuulen hüüatusi ja päta-päta fotoka järele jooksmist - number kaalul vaja jäädvustada. Ennustatavast 4+kilosest on saanud 5040g. Ja pikkuseks 57cm...
Vanem poiss oli selliste mõõtudega 1-kuusena. Paljud on sellised aga alles 2-kuusena... Et siis kujutage ette sellist endast välja pressida. Pole ime, et keha miski hetk alla andis. Ja nüüd tean küll kindlalt, et kui see oleks toimunud kodus, poleks see miski niisama väljavupsamine olnud - see oleks lõppenud õnnetult. Lapsele kohe kindlasti, mine tea mis minustki oleks saanud.

Üks olulisimaid põhjuseid, miks sünnitegevus toimida ei tahtnud, oli tegelikult lapse suur pea. Ja kinnijäämisel ristine asend ja suur rinnak. Nagu Kadi ühe postituse all kommenteeris, et tema arsti sõnul suudab enamasti naine tavaviisil sünnitada max 35-36 cm-st pead... Nujah, mul esimesel oli pea 38 ja rind 39 ning keeruline ilmaletulek (+ minu väljaväänatud luud) ning  teisel pea 39 ja rind 40... Et pole siis ime, et see mõlemal korral käest ära kippus minema... Ja pole ime, et ma ei taha midagi kuulda veel ühest!!!
Kui uurisin, et kas poistel ongi sündides tavaline, et rind on laiem kui pea, sain vastuseks, et reeglina on ikka pea kõige suurema ümbermõõduga... Noh, minu poisid on siis saanud issi eriliselt võimsa rindkere, mis teha :)

Ämmakas teatas, et ta peab platsenta lausa üle kaaluma - ta pole elus nii suurt näinud. Ja tõepoolest, kui enamasti kaalub platsenta 400-600g, siis too oli 1,2 kg...
Arst aga teatas, et oleks ta teadnud, et laps nii suur, oleks kohe keiser tehtud, kuna nii suuri reeglina ise ei sünnitata. Piir olevat 4500 juures. Ja et tal oli olnud plaan, et kui kella 22-ks asi pole arenenud, siis läheb keisriks üle. Sünniajaks sai aga kirja 22:08 :) Vete avamisest kokku 3,5 tundi.

Kokkuvõttes on tegelikult hea, et keisriks ei läinud. Sest miskit toimus mu vaagnaluudega. Kui esimese sünnitusega said need lapse kättesaamiseks kuidagi väänatud, nii et iga pikem liikumine lõpes valutava ja kange vaagnaga, siis teise väänamisega said need ilmselgelt tagasi paika. Igatahes ma enam ei valuta ja liigun palju tahan :)

Kuna kaotasin sünnitusel natuke palju ka verd, langes hemoglobiin mu tavapäraselt 130-140-lt 88-le. Mistõttu püsti seismine oli esialgu paras pingutus ja mööda haiglat kulgesin oma pommikest kätel kandes ikka mööda seinaääri. Muidu lihtsalt kukub pilt eest, jõhker.
Ega nad ei tahtnud küll, et ma liiguks ja käskisid ennast kamandada, kuid ma siiski eelistasin püüda kojuminekuks harjutada. Mõned päevad hoidsid nad mind seetõttu sees ka, koju sain siis, kui lubasin korralikult kuuajase ravimikuuri läbi teha.

Energia taastus aga õnneks kiiresti. Eks ma veidi nõrk olin jupp aega, kuid energiat oli sellest hoolimata palju :) Rõõm sellest, et mul on mu kaks kallist poissi õnnelikult käes ning raseduste ja sünnitamistega on nüüd ühelpool, andis tiivad :)

Igatahes, kuna see lõpu aeg oli parajalt keeruline, võtsin ma viimastel kuudel ise hoopis alla. Kaal küll tõusis, kuid ise kahanesin veidi. Kokku lisandus 10-11kg, kuid juba laps ja platsenta olid parajad pommid ning raseduseelne kaal vaatas mulle vastu 6. päeval peale sünnitust...
Seega ei pea paika see, millega ikka ähvardatakse: "Vot teise lapsega jäävad kilod peale ja sinna pole midagi teha". Ma ütleks, et igaühel omamoodi ja mina nt kaalun täna 6kg vähem kui enne rasedust.
Mina olen rahul :)

Veel olen ma äärmiselt tänulik kahe asja üle - ei saanud ma ka seekord hemorroididega tuttavaks ning ka seekord pääsesin ilma rasedusarmideta :D Täna vajab kõhulihas vaid veidi treenimist, et ilus oleks, kõht ise on juba ammu sile. Aga harjumatult vedel :) No see on muidugi asi, mis saab mõne aja jooksul korda aetud :)

Et siis siuksed lood said lõpuks üles tähendatud ja ära salvestatud. Laps polegi veel 3-kuune, küll ma kirjutan ikka kiiresti :D

Unerohi

Ma olen leidnud lausa suurepärase unerohu - selleks on Facebook :)

Ise ma sinna miskit kribada/lisada ei viitsi. No ei ole minu kanal noh, no ei ole. Aga tuttavate tegemistega võiks ju kursis ikka olla ja nii ma seda paika läbi telefoni külastangi. Üliharuldane on, kui arvutis olemise aega FB peale raiskan, seetõttu jääbki üle vaid telefon.

Päeva ajal ka vahel klikkan, kui satub rahulik hetk ühilduma igavusega, enamasti üritan end aga muude eluoluga kursis hoida õhtul teki alla maandudes.
Siis kerkib telefon näo ette ja asun aga kerima.

Üks on kindel - kui varem uni puudus, siis FB näppimise ajaks ilmub see raudkindlalt kohale :) Jälle avastan end nokkimas või mingit suvalist linki/viidet avamas, kuna noh, sõrm lihtsalt vajus ja need puutetundlikud vidinad hakkavad siis ju oma elu elama.

Mõned korrad nokkimist ja siis jõuab kohale, et paneks nüüd telefoni käest ja naudiks uneaega. Küllalt sageli aga kujuneb nii, et ärkan Noorema Poisi nõudlike matsutamishäälte peale ja avastan, et telefon vedeleb kas kõrval või kõhu peal ja olen juba mitu tundi südamest maganud, FB avatud.

Tegelikult ei pea ma sealset infot üldse uinumisväärselt igavaks, kuna hea võimalus ju tuttavate tegemistega kursis olla, kuid no avaldab sellist mõju, noh! Ja tänaseks olen aru saanud ka sellest, et kui on kahtlust, et uni ei taha tulla, siis sõber FB aitab - garanteeriud uinutav toime :D

Ei oska sõita...

Kuna meie majake asub metsa sees, siis on sissesõit täna mitte just esmaklassiline. Vaatab, mis tulevikus saab, on erinevad mõtted ja lahenduskavad, kuid täna on need siiski alles mõtte tasandil. Liigelda tuleb aga igapäevaselt ning lähenemas on lidrine sügisaeg ning mine-tea-mis-seisus talv.

Must Nool on mind küll igati ausalt teeninud juba aastast 2006, kuid eks ta hakkab väsima. Ja ta on siiski mõeldud pigem maanteele, mitte niivõrd mööda teetammi ja kraaviperve ronima.
Peas hakkasid keerlema mõisted "kõrge kliirens" ja "nelivedu". Mille tulemusel ilmus õuele neis väljendites kodus olev Hõbenool.

Nüüd aga mul mure.
Nimelt olen end alati kõikvõimalikes autodes ja kaubikutes/väikebussides/mootorratastel koduselt tundnud. Istun rooli ja lihtsalt sõidan, mis kunsti seal siis ikka on.
Nüüd aga olen esimest korda elus seisus, kus ma ei ole kindel auto tunnetamises. Minu meelest ei taju ma parempoolset esimest nurka, mistõttu ikka hooga parkimiskohale ei vuhista. Lausa rebin selja tooli küljest ja püüan ette nõjatudes üle kapotinurga kiigata, endal kael kaelkirjaku mõõtmeid võtmas. Uskumatu, mina ja ei tunneta autot... (tõsine eluline probleem, eksole :D)

Teine asi on kiirus. Peale laste sündi kadus ka rullnoklus ning olen ikka päris korralikuks liiklejaks hakanud. Sent-surmale-võlgu kihutamist ikka ette ei tule, astun teadlikult parem paar minutit varem välja (kui õnnestub :D). Nüüd aga jälle mure - maasturiga tundub mulle normaalkiirusel sõitmine parkimisena. Iseenesest kisub kiirus tõusma ja kui siis mõõdikuid vaatan, ehmatan. Ok, ületan kiirust küll vähe, kuid siin Hiiumaal olen ma harjunud kulgema meeldiva soliidsusega, mis tähendab, et kiirust ei ületata, eksole. Ja ma ei taha seda ületada, kuna see ei meeldi mulle. Tahan teha endast võimaliku, et mu poistel oleks pikka aega elus ja terve emme, kes neile igati toeks suudab olla.

Täna hommikul just mõtlesin sellele, et kuidas krt ma ei taju, et kiirus läheb üle normi ja mida teha, et seda tajuma hakata. Samal ajal võtsin hoogu maha ja korraga näen, et teele ukerdavad 4 noort ja lolli kitse. Igaüks omas suunas plagama ja kepsutavad ühte- ja teistpidi, otse auto ees. Vajutasin muidugi korralikult ka pidurit, kuid suurem hoog oli juba eelnevalt ennast sõideldes maha võetud.
... Imelikul kombel ei käinud mul ainsatki ehmatust kõhust läbi ei siis, kui nad seal auto nina ees oma tantsu lõid ega ka hiljem, kui olukorda analüüsisin. Ju siis reaalne oht puudus, muidu oleks kõhukõhin kõnetanud.

Et siis jah, esimest korda elus on mul tunne, et ma pean õppima oma autot tundma. Nii kabariite kui kiirust. Hirmus mugav on küll see kõrgelt vaatamine, kuid kiiruse tunnetamine on seal ikka puhas jama :( Ja eks see kleidis ja kontsadel sinna üles ronimine ole kah omamoodi kunst - vajab harjutamist :)
Aga muidu olen Hõbenoolega rahul ja nüüd julgem tunne novembrisse siseneda :)

Kõne areng (läheb titeblogiks kätte? alarm!)

Kehalise arengu poolest oli/on Vanem Poiss enamikest eakaaslastest ikka ees olnud. Tal ikka kiire kõike teha/toimetada ja areneda.

Samas kõnes on omadega vist eakohane ja käeline tegevus (selline peenmotoorika) kipub minu hinnangul nõrgavõitu olema. Ikka autod-traktorid ja pallid joonistamiste/voolimiste ja kuubikute ladumise asemel. Alles nüüd (1a 8k) on hakanud näiteks torni ladumisest vaimustuma, varem käis see vaid sahmaki! ümber. Et noh, iga laps areneb ju erinevalt ja kõiges kah esirinnas olla ei saa, muidu saada varsti kooli aga tahaks ju lapsepõlve võimaldada, eksole :)

Nüüd aga sellest va kõnest, eksole...
Enamus sama vanadest tüdrukutest, kellega ma moodsal veebivahenduslikul viisil vaikse jälgijana kursis olen, räägivad juba 2-3-sõnalisi lausealgeid. Poistest enamus ikka 1 sõna kaupa alles, kuid sõnu ikka jagub.

Meil poisil selline paarkümmend sõna vist, millest me aru saame, muu mula on mingis omas keeles. Ise saab praktiliselt kõigest aru, kuid järele korrata ei taha, hakkab eputama. No las siis edvistab :)

"S"-tähte ei eksisteeri. "R" seevastu täitsa olemas. Issiga on nii, et kui issi kohta küsida, siis näitab näpuga, kui aga küsida "Kes see on?", siis teatab "emme!". Võite arvata, et Vanamees sellega just väga rahul ei ole...

Viimasel ajal on lisandunud "N" sõnade lõppu/algusesse... Nina on ninan, õue on õuen, emme on järsku nemmen, vennast on saanud ennan jne. Veel meenuvad täppn, nuppn, mis on juba paras keele väänamine... Eks on mingi periood ja normaased sõnad taastuvad millalgi nagunii.

Kõige naljakam sõna, mida kasutab, on pabul :) Kui selle oli kehast väljutanud, siis minu kommentaari peale hakkas kordama ja nüüd täitsa selge :)

Kell on aga meil ka servast piinlikke hetki juba tekitanud :) Kell on tik-tak, kuid kui tema näiteks poes või mujal seinalt suure kella avastab, siis hüüab nõudlikult (et "vaadake, ma nägin ja tundsin ära, eks!") "lita-lita!". Ja kui siis kohe kiiresti kaasa noogutama ja kinnitama "on jah tik-tak" ei hakka, siis hüüab nõudlikumalt ja valjemini, näpuga kuhugi suunates: "Lita, liitaaa!"

Siuksed asjad ajavakku :)

Rinnapiima uskumatu kaitsev toime

Eks ole minagi lugenud, et rinnapiim kaitseb last viiruste eest, kuid poleks iial uskunud, et sellisel kujul, nagu nüüd kirjeldan. Sest... Vanem Poiss sai endale ju nohu külge siis, kui oli vaid 2 kuud vana. Tema sai ka rinda, kuid samal ajal paralleelselt ka asendajat. Seega piima kogus oli väiksem.

Noorem Poiss on ainult rinna peal ja kuigi ta muud ei tee, kui sööb, püüan ma talle tootmisega mitte jänni jääda (krt, ma kõlan nagu lüpsioperaator :D). Et oleks kaitstud jne.

Möödunud nädala olime me siin haiged. Korraga hakkas Vanamees köhima ja Vanem Poiss palavikus tatti jooksutama. Mõned päevad hiljem muutus minul kurk tulivalusaks ja tõusis kiiresti kõrge palavik.
Hädised, nagu olime, helistasime arstile. Too tuli kohale ja diagnoosis adenoviiruse. Ülinakkav ja pika vinnaga. Keegi meist kusagilt selle üles korjas ja kodus laialijagamiseks kohale tõi.

Nii me siin siis kordamööda ja korraga, kes kuidas läkastame, aevastame, nuuskame ja palavikutame. 2-kuune titt käib sülest sülle, lisandiks iga hinna eest pidevalt ligi püüdleva ja äsja suust tulnud näppe talle näkku toppiva venna lähedus. Ümberringi õhk täis sinna läkastatud ja aevastatud pisikute mix´i. Emme, kes pakub "hapupiima" (no kui palavik tiirleb 39+/-, siis tekib selline kahtlus küll :D).

Tänaseks on palavikud seljatatud, jäänud vaid röginad. Ja kes on kõige selle juures ainsana rõõmus ja rõõsa? Ikka seesama 2-kuune, kes suht katkematult vaid söömisega tegeleb :)
Seega, juttudel tõepoolest tõepõhi all. Testitud :)

Spuuki

Mõlemad poisid on mul suuremat sorti muusikafännid. Kui ikka issiga muusikat kuulama hakatakse, on kõik maailma parimas korras ja kaasaelamist kui palju. Kusjuures, lemmikuteks on mõlemal miskipärast võimsad aariad...
Igatahes see, kes laulab, peab seda teha oskama. Kui on miski suvaline tilu-lilu muusika, siis see ei köida. Kui aga võimas hääl tuurid üles võtab, nad lausa kangestuvad ja vahel lähevad nagu kusagile ära. Nii muusikasse sisse.

Ükskord hakkas Vanem Poiss lausa nutma, kui keegi kuskil telesaates kedagi parodeeris ja väga koledasti-valesti laulis. Mis oli seda hämmastavam, et ta polnud üldse selline nutja tüüp tollal! Nüüd veidi rohkem, kuna vaja ju piire katsetada ja solvuda ja kõiki vahendeid appi võttes taaskatsetada jne :)

Igatahes... Nüüdseks on ta selgeks saanud, et kui tahab minna issiga tolle töötuppa muusikat kuulama, tuleb võimalikult kaua närvidele käia nõudmisega "laul-laul! laul-laul!" (lisa siia kujutlustes nõudlik lapsehääl)
Mis tähendab, et selge on sõna "laul". Tähendab see muusikat igas variandis. Ilmselgelt, eksole.

Ükspäev aga mängis telekas vist Lastetuba või miskit seesugust ja seal nad siis valmistusid vanale grammafoniplaadile kella meisterdama. Sellele suurele, mustale. Noh, et plaadist saab seierlaud.

Vaatas Vanem Poiss seda plaadi näppimist jupp aega tõsiselt ja järsku hakkas näpuga osutama ja seletama, et "laulu-laul! laul-laul!". Mina vastu, et kus on laul? Ja näitab aga näpuga telekasse.... Taustamuusika ei mänginud...

Siis võttis hetkeks ikka veidi jahedama korra peale küll. Et.... nagu jah... ta pole iial näinud grammafoniplaati. Mulle teadaolevalt. Ja ma ju peaks/võiks teada. Issiga kuulavad nad muusikat arvutist, mitte plaadilt. Plaadifriik (küll CD) olen meie peres ainult mina, kuid mul on mängijas pidevalt korraga 5 CD-d ja kui tuleb meelde (harva), panen mängima, kuid plaate poisi nähes ei mäleta, et näppinud oleks.

Seega - kust selline seos? Miks nii tõsine ja mõtlik ilme enne teadustamist?
Kas tõepoolest võib olla, et need väikesed tegelased võivad miskit mäletada, enne kui nad ümbritseva keskkonna mõjud liiga omaks võtavad ja suhtlemine nad meie sekka liidab?

Veidi kõhe hakkas, kui aus olla. Ja endal ka imelik, et kõhe, kuna kindlasti on sellele mingi loogiline seletus.
Samas - kui kindlalt me võime väita, et ei ole olemas midagi, mida me ei tea/kuule/näe/haista/kompa/mäleta?

Ja taaskord meenub mulle ühe sugulase kirjeldus sellest, kuidas tema väike poeg ta korralikult ära ehmatas, kui teatas täiesti enesestmõistetavalt, et "seal teise pere juures, kus ma enne elasin, seal oli mul palju õdesid ja vendi" ning kui sugulane enda arvates kaasa mängides muiates uuris, et miks ta siis enam selle pere juures ei ole, teatas väikemees, et "aga mina kukkusin ju kaevu ja uppusin ära"... Sugulanna ei pea kuidagi võimalikuks, et väikemehel saanuks olla kokkupuudetki selliste teemadega, et sellest siis midagi fantaasialaadset kokku luuletada. Uppumise ja surma seostamine... Ja see enesestmõistetavus, mis selle vestlusega oli kaasnenud, oli kõige hirmsam olnud. A la stiilis, et "noh, tead ju küll, siis...".

Njah... Mida meie ka teame. Ja võimalik siiski, et minu poiss on ehk kuskil näinud mõnd plaati vastu jalutamas ja nüüd loob seoseid...
Aga spuukit see vähemaks ei võta.