Ilus eesti keel :)

Hauakaevaja esitas lahkumiseavalduse: "Mulle ei meeldi siin mitte üks põrm".
Puudega inimene otsib ahiküttega korterit.
Filatelist kogus julgust.
Viiulimängija oli kiiksuga.
Trummimehel oli pea pulki täis.
Solist laulis sunniviisil.
Hambaarst keeras plommid kihva.
Näitleja mängis mäkra.
Tuleneelaja jättis publikule kustumatu mulje.
Grimeerija käis tööl üksnes nägusid tegemas.
Aednikul läks pookimine puusse.
Joobes rongijuht viis reisijad rööpast välja.
Mootorrattur sai tantsupeol (külg)korvi.
Uksemeister müüs hinge saatanale.
Taimetoitlane läks lihase vennaga riidu.
Loomaarst saadeti kassi saba alla.
Piloot lendas orki.
Prostituut sai täiskiilutud bussis litsuda.
Sprinter jooksis kokku.
Sookaaslane sai rabanduse.
Topeltagendil keerati kael kahekorra.
Striptiisitar varastati paljaks.
Puupeal läksid silmad põlema.
Mõrd läks õnge.
Sünnipäevalaps külmus kringliks.
Juuksuril oli karvane tunne.
Aiategija hakkas lipitsema.
Keemik tegi võõrale naisele lähenemiskatseid.
Kalamees luges võrguväljaannet.
Krematooriumitöötaja ei teadnud tuhkagi.
Elektriku proua kutsus endale tuttavad klemmid külla.
Elektrik näitas ennast heas valguses.
Matemaatik jagas matsu.
Purjus müürsepp pani autoga seina.
Fotograaf ilmutas huvi.
Joonestaja tõmbas öösel ringi.
Ilukirurg tegi suured silmad.
Psühhiaater peksis segast.
Kaevuri töömälestused olid kirkad.
Tuukril olid näpud põhjas.
Mööblitisler kirjutas sahtlisse.
Striptiisitar näitas ennast heast küljest.
Geenitehnoloog tegi sääsest elevandi.
Majakavaht tõmbas uttu.
Saekaatrimees hoidis pöialt.
Timukal sai poodutest kõrini.
Elektrikud pandi pingeritta.

Elu esimene emadepäev

 Üks päikesekollastest

Naljakas tunne on. Tegelikult ju päev nagu iga teinegi, kuid sedakorda on tunne hoopis teistsugune. Eks see kõik ole alles niivõrd värske, sellest ka see eriline hardus.
Oma emale ma sel aastal lilli viia ei saa - tema peesitab ning naudib päikest ja veini Hispaanias :) Heastab selle siis nädala pärast tema sünnipäeval.

Andsin siin ükspäev Vanamehele vihje, et mulle meeldiks, kui vaasis lill eal ei närbuks. Noh, et tolle uue hiigelsuure kummuti peal võiks alati olla 1 õis.
Tänaseks on seal juba kolm vaasi lilledega :D Ei-ei, ma ei mõelnud just seda, et kuhjame algul täis ja siis kindel, et mõni ikka pikemat aega ilus püsib :D Ikka nii, et kui üks läheb välja, siis uus asemele.

Aga lilled neis kolmes vaasis on kõik kollased! Kuidagi on hetkel selline päikeselise kollase periood. Samuti nagu kõik liblikad, keda sel aastal silmanud olen, on erksalt kollased. Ja liblikaid olen ma näinud palju!

Tohutult armas oli, kui täna helistas üks mu töötajatest, et kogu personali poolt head emadepäeva soovida... Et ikkagi elu esimene ja eriline :)
Nad üldse olid koos minuga agarad ootama, kuna ma olin ainus, kel lapsi veel polnud. Ja kuna neil kõigil on (paljud neist minust nooremad, kuid ikka lastega), siis nad oskasid seda tunnet kaasa elada. Olid nad ju teadlikud ka sellest, et see keeruline teema ning olid šokeeeritud, kui ma 2011.a. jaanuaris järsku enam tööle ei ilmunud vaid haiglast helistasin ja palusin neil mõnda aega ise hakkama saada...
Kontakti hoiavad nad endiselt mu'ga iganädalaselt ja muudkui elavad Väikemehe kasvamisele kaasa. Hästi armas ja noh, eks see ole väikese koha rõõm :) Ja täna siis selline armas tähelepanuavaldus :)

Aga jah... Pärast ligi kolm kuud tagasi toimunut hindan emadust hoopis teisiti ja tahaks ka omalt poolt soovida ilu nii sellesse päeva kui kõigisse järgnevatesse nii neile, kes emad täna kui neile, kes ehk tulevikus. Ja pliis, ärge jätke jonni ;)

Ja veel... See on ikka lihtsalt uskumatu, kuidas mul endal on vedanud nii emaga kui vanaema(de)ga. Loodan südamest, et suudan kunagi ka oma lastes sama tugevaid positiivseid emotsioone esile tuua! Aitäh, et olemas olete!

Flirdib

Arvake, kuhu mu ripsmed on kadunud?
Raseduse ajal juhtus kaks kummalist seika - kadusid lokid ja kadusid ripsmed. Jap, juuksed tõmbasid sirgeks... Näis, kas lokid tulevad tagasi või on see nüüd möödanik.
Sama oli kunagi mu emal - enne oli kräsupea, peale minu sünnitamist sai pulksirged kiharad. Irvitasin mis ma irvitasin, ajalugu paistab korduvat... Poisil viskab kah vahel väike lokk sisse :D

Ja ripsmed... Olid parajalt pikad teised ja olin üsna rahul. Nüüd mingid karvad seal silmade ümber... Pean elus esimest korda seerumit ostma hakkama, ehk saab miskit taastatud.
Ja kellel on kulmudeni ja poolde põske ulatuvad ripsmed? Otse loomulikult Väikemehel :))) Ok, Vanamees on ka pikaripsmeline, eks ta kahelt kokku need plõksutised siis sai...

Oijahh, nüüd pole enam kindlustunnet - 8p enne 3-kuuseks saamist otsustas Väikemees, et aitab küll sellest lükata-tõmmata olemisest ja asus keerama. Vurrkann ühele ja teisele poole. Eks peab siis hoolega silma peal hoidma ja võimalikud liikumisteed ja kukkumisrajad vooderdatuna hoidma.

Aga hirmus jutupaunik on küll. Muud ei ole kui üks lobisemine käib. Vaheldumisi naermisega. Ning tõepoolest - on ikka ütlemata eriline tunne küll, kui selline tegelane sind õrnust täis silmadega vaatab ja samal ajal suure hambutu suuga naeratab ;D

Aga naeru ja naeratusi on ikka väga erinevaid. Kõige lahedamad on minu meelest lagistamine ja flirtiv naer. Flirtiv naer on vahel ka inimestega, kuid kõige enam flirdib ta kahe "pruudiga". Üks on seinalamp ja teine on Mõmmi :) Selle moega ei oska ma arvata, milliseid lapselapsi ma kunagi oodata võin...

Seinalamp hakkab tegelikult vaikselt möödanikuks saama. Ju ei võtnud vedu, kuigi poiss üritas ikka jupp aega. Nüüd siis on Mõmmi kord.

Mõmmi saabus meile tegelikult hiljem kui tema muu loomaaed. Kui poiss oli sündinud, saabus tööandjalt päris meeldiv-asjalik laekumine panka ja tookord arvasin, et sellega on kõik. Siis aga tuli postipaki teatis ja kui segadustundega oli pakk ära toodud, tuli sealt välja Mõmmi. Tavaline lihtne karuke, mänguasi nagu iga teinegi. Aga millegipärast on ta ära teeninud poisi erilise tähelepanu.

Nüüd on nii, et kui oma tekikesel ukerdades silm Mõmmile pidama jääb, tuleb näole õrna pilguga saadetud suur ja lai naeratus. Kekutav-õrnutsev hääl saateks. See pilk, naeratus ja hääl kokku on kõige ehedam flirt :D Nii väga tahaks teada, millest nad Mõmmiga küll räägivad, et seda kontakti alati nii pikaks ajaks jätkub :)

Sarjast "salvesta tulevikuks".

Kurvid

:D:D:D
Sama nagu mu isa ikka ütleb ("Ega mees pole koer, et kontidele puhkama heidab") :)
Mii laiks it :)

Kotid ja statement

Vaatan oma hiiglaslikku käekottide varu ja pean tõdema, et hetkel aktiivselt kasutada ei saa neist enamust. Liiga väikesed. Enamasti olen leidnud, et mul ei pea pool elamist kaasas olema (telefon, rahakott, võtmed ja pakk nätsu on kõik mis vaja olnud) ning suurte/raskete kottide vedamine mõjutab ka rühti (õlg kipub tavaliselt suurte kottide kandjatel pinges ja püsti olema).
Seetõttu on mul palju-palju väiksemaid kotte erinevas toonis, materjalis, tegumoes jne, et ikka iga riide juurde sobiks oma :)

Nüüd aga pole nendega miskit teha, kuna kotti peavad mahtuma lisaks ka varumähe, lutikarp, väike fotokas, salvrätikud, märkmik jmt toredused. Aeg edasi, siis ehk ka mõni mänguasi, söögipoolist jne.
Seetõttu siis tunnistan oma kotte ja mõtisklen, et tuleks need kuidagi realiseerida. Ja ongi olemas suurepärane põhjus uusi kotte ostlema hakata :D:D:D Teises mõõdus siis :)

Vaatab Vanamees mu käes olevat kärtspunast kotikest, pööritab silmi ja kommenteerib: "Kas tõepoolest kantakse selliseid kotte? Sinna ei mahu ju rahakottki sisse!"

Selle peale pööritan omakorda mina silmi ja teatan: "Kullake, sellepärast võetaksegi rahakott omal kahel jalal kaasa..."

Hetk arusaamatust ja siis tuleb: "Käi kukele!"
:D:D:D

Et jah, mulle meeldib iseseisvus ja raudselt peab mul olemas olema oma raha (ja alatine võimalus oma teed minna, kui seda soovin), kuid veel enam meeldib mulle, kui ma seda oma raha ei pea kulutama.

* Foto sikutatud SIIT

Juurikate hooaeg on alanud :D

Rullid

Kuulsin kõlakaid, et meie linna servast algav kergliiklusrada on lumest puhtaks lükatud. Käisin inspekteerisin selle üle ja tõepoolest - täiesti liigutav! Mõned päevakoerad kügelesid teel, muidu oli täiesti lume- ja oksasodivaba.

Ja mis toimub seepeale minu ajus? Rullid! Kus mu rullid on :D Aprillis tundub ju igati loogiline rullid alla lükata ja mõned ringid teha, kuigi sel aastal paistab see natukene veidravõitu. Sest ok, plusskraadidega saab ju õigesti valitud riietega sõita küll, kuid mõlemal pool kergliiklusteed on lumehanged... Suht kõrged sealjuures :D
Aga samas, mis vahet seal on? Hangede vahel vaba ja sile asfalt, seega usun, et lähiajal ma selle triki ära teen :)

Rada on meil mõnus. Ühe sõiduga tuleb 15-16km jutti ning eks seda teed tulevikus pikendatakse (et järgmise pika jupiga kokku saaks). Asfalt väga heas seisus ja servades mets, mitte iga natukese aja tagant ohtlikult teele suubuvad väljasõiduotsad autodele. Tallinnas elades meeldis mulle Kakumäe ringi sõita, kuid see oli parajalt eluohtlik just nende suure teeni välja sõitvate autode pärast. Tegelikult peaksid nad teed andma juba enne kergliiklusteed, kuid kus sa sellega. Ja nii sa siis tuled hooga mütaki kellegi kapotile.
Meil seda õnneks pole. Mõned metsarajad seal on, kuid neil oleva liikluse kuuleb tänu vaikusele ju kaugelt ära.

Praegu on rada inimtühi ka, seega oleks hea vankriga sõitmist katsetama hakata. Nendesamade rullimõtete tõttu oli mulle juba varakult ülioluline, et vakner oleks käsipiduriga ja kolme rattaga (ning esimene ratas manööverdav ning fikseeritav). Siis võimalik turvaliselt sõita.

Nüüd on aga Vanamees ää keerand. Jonnib ja jonnib mu mõtte vastu koos poisiga rullitada. Küll ta kardab, et sõidan kraavi (rulli rada asubki maantee suhtes kraavis...); siis, et puusse (metsaserv on meetreid eemal, igal juhul jäävad kõikvõimalikud rattad enne puid murusse pidama); siis, et kukun niisama ümber (miks ma peaks??? nõder või? ja kui kukun, siis ega ma vankrit kaasa haara...). Ühesõnaga - midagi hirmsat minuga ikka juhtub, mis tema järglast ohustab... Oijahh:)
Samas ma ei suuda meenutadagi, millal ma viimati rullidega kukkusin (palju aastaid tagasi, vast esimesel sõiduaastal korra või paar) ning eks ole tegu ju ka minu lapsega, mistõttu ohutunne kordades suurem kui üksi sõites :) Ja juba üksi sõites olen ma ettevaatlik ning kiiruse võtan üles vaid kindlapeale minnes. Ning vankriga koos ma ju kihutama ei hakka, lihtsalt väike koormus, liikumise rõõm, vaheldus niisama tuiamisele ning ehk ka pepule trenn :)

Igatahes ma lähen enivei :) Vankriga :) Ootan natukene soojemaid kraade ja siis ei pea mind enam ka hanged :)

Ööd

Sellist aega nagu varem, kui sai pikalt-laialt kõiksugu teemadel omavahel arutleda, pole enam jupil ajal olnud. Ikka on teemad seotud kas poisiga või on need tema poolt katkestatud.
Seega jäävad järele vaid ööd...

Üks öö, kui peale söötmist oli põnn magusale unemaale suundunud, sattusime kuidagi jutusoonele ja saime rääkida mitte kui lapsevanemad vaid lihtsalt kui kaks inimest. Küll oli hea :) Selle hetkeni, kui tabasime end tõelt, et kell on pool viis hommikul ja miks me ometi ei kasuta aega enne poisi järgmist ärkamist/sööginõudmist magamisele, vaid jutustame... Niigi napp ja hakitud see uneaeg, nüüd veel lobiseme kah. Tookord keerasimegi tuttu, kuid see on asi, millest ma tõsiselt puudust tunnen. Muudest teemadest siis... Aga noh, eks mugandub ka sellega ning aja möödudes on kõik nagunii pidevas muutumises :)

Üldiselt lähen mina ööunne koos poisiga. Ta on küll alles nii pisi, et magab ju ka päevariietes olles, kuid mulle on oluline juba algusest saadik talle mingisugust rutiini tekitada, et ta seostaks ööd kindla magamisega. Ja et öiste ärkamiste vahel magatakse edasi, mitte ei saabu jutustamise ja mängimise aeg. Seega enam-vähem sarnasel ajal igal õhtul (21-22 paiku) on magamistuba raudselt hämar, toimuvad õhtused protseduurid (üle õhtu ka vann, kuid muidu öine mähku jmt), raudselt piisavalt õhukesed tuduriided selga (käed-jalad paljad, et oleks mõnus magada, mitte sissepakitult haududa) ja siis sööma. Selle tagajärjel toimub uinumine ilma suurema jauramiseta ja enamasti suhteliselt kiiresti. Ei vaja kussutamist ega midagi.
Seejärel on minu õhtuste protseduuride aeg ning juba ma end külili keerangi. Ja uinumine on silmapilkne. Siiamaani :)
Ma lihtsalt väga suure unevajadusega ning pole elus öösiti heast peast ärganud ega samuti mitte kempsus käinud (ka terve raseduse sain nii, et öösiti ei olnud ainsatki "metsapeatust", kuigi päeva ajal oleks võinud kempsus eladagi ning kodust välja minnes tuli trajektoor läbi mõelda a la kempsust kempsuni...). Seega on minu jaoks see ööune jupitamine siiani päris karm katsumus.

Ma võin siin selle üle küll halada, kuid tegelikult ma usun, et mul on päris hästi vedanud. Poiss on küll tohutu söömaga ja sööb sageli ja palju, kuid öösiti on ärkamisi olnud enamasti 2. Vahel harva ka 3. Ja tänaseks juba kaks viimast ööd sellised, kus esimene unesats on 4,5 tundi ehk siis üks ärkamine öö kohta :D Kella 7-st (või ka 6.30-st) alates ma ju enam öiseks ärkamiseks ei loe, isegi kui pärast edasi magan - see ikka hommik juba.
Ja need öised ärkamised on mul, ma usun, tegelikult lihtsad. Kägiseb, ärkan selle peale, söödan 10-15min, seejärel krooksud paar minutit, poiss pikali, tekk peale, ise pikali ja kutupiilu. Pole jauramist ega kussutamist (et ma nüüd ära ei sõnuks!!!) ja uni jätkub suht kiiresti. Aga juba see ärkamine ise on karm :D Jap, olen hellitatud, ma tean :) 35 aastat jõudnud ju ainult enda vajaduste järgi elada, seega eks see ümberharjumine võtab aega :)

Vanamees tuleb magama reeglina tunde peale mind. Ja räägib mulle imelugusid sellest, mida ma kõike räägin ja teen :D Hommikul ei tea ma olnust ööd ega mütsi, kuid öösel vastan küsimustele, kriban märkmikku jne. Seda kõike muidugi pausidega. Näiteks alustan lauset, pean paar minutit vahet (magan) ja siis jätkan lausega :D Või haaran kapikese servalt märkmiku ja pliiatsi, tõstan need endale rinnale ja poole tunni pärast jätkan kirjutamist. Kõige naljakam pidi see olema, kuidas ma üritan kella vaadata. Vaatan kella, mõtlen hetk, ei saa aru ja magan. Mõne hetke pärast tõstan taas pead, jõllitan pingsalt kella, mõtlen ja magan edasi. Ja nii kordi järjest :D Usun, et tal võib tõepoolest lõbus olla :)

Aga täna sadas jälle lund - müstika! Nüüd sillerdab päike akna taga nagu poleks miskit lumesadu siin hetk tagasi olnudki...

Täna

Et oleks ajalukku jäädvustatud, siis täna, 7.aprillil, sadas lund. Tihedalt ja tugevalt. Lisaks sellele, mis juba niigi maas.Jääkänkrate vahel.
Sel aastal paneme vist kaks talve ühe jutiga.

* pilt siit: http://pexisaxi.hostingplex.info/shitrurcish/lake-geneva-ice-storm-pictures.html

:D:D:D

Aga noh, nagu öeldakse, et "Mehe kõht on mehe laiskus, naise kõht on mehe uhkus", siis pole neil hädaldada miskit :)

Hommikul sõin südameid

Selline pilt avanes mulle täna hommikusöögilauas :D Gruusia leiva sisse olid lõigatud südamed, sinna muna löödud ja pärast haapukooresüdamed juurde. Praemuna ja -saia fänn nagu ma olen :)
Ilmselgelt on Vanamees asunud terveks saamise teele (täna esimene päev, mis seni veel palavikuvaba) või siis on see justnimelt haige olemisest tingitud? :D Äsja sai meil juba 3 aastat täis, seega südamete ilmumist enesestmõistetavaks ei oska pidada :)

Aga muidu on see tema haige olemine õhtusel ajal päris halekoomiline vaatepilt. Kuna meil kassid magamisruumides ei käi, siis need uksed suletud. Meie magamistuba ja Vanamehe töötuba asuvad vastastikku üle koridori ja kuna ta praegu tite ja minu terved püsimise nimel teises toas asumisel, siis õhtuti soovime teineteisele koridoris head ööd ning siis sulguvad vastastikku kaks ust... Mulle meenutab ikka filmi ning peretüli :)

Sünnipäeva pidada ei olnud mul nagunii plaanis (nii pisise kõrvalt ei oska/viitsi/taha selliste asjadega tegeleda), kuid mõned inimesed avaldasid soovi läbi astuda. See sai haiguste pärast veidi edasi lükatud, mistõttu täna täiesti vaba päev. Lisaks on Vanamehel enesetunne parem ja on siin mulle asu andnud ja poisiga tegelenud, mistõttu sain ma täiesti erilise "noore" ema sünnipäevakingi - pikalt kuuma dušši all mõnuleda ja igasugu naiseks olemisega kaasnevaid protseduure teha :) Jehuu!
"Noor" jutumärkidega on päris asjakohane, kuna ma küll siiamaani tunnen end väga noorena ja kortsuilmingutega ka just ei hiilga, kuid sellest hoolimata ei tundu mulle enesestmõistetava kooslusena kuuvanune esmasündinud titt ja 35-aastane ema... Aga noh, mida aeg edasi, seda enesestmõistetavam see tänases arenenud maailmas on... Njah. Ja super ju, et niigi läits :D

Et siis jah - täna tundub igati ilus päev olema :) Päike ka särab ja puha ning õnnesoove sajab uksest ja aknast :) Ja mul on veidike aega ja vabadust lihtsalt olla ja toimetada :)

Murphy

Meil on lisaks meile kolmele + kahele kassile veel üks elanik kodus. Tema nimi on Murphy.
Kuidas muidu seletada tema pidevat kohalolekut?

Ok, sellest ma parem ei räägigi, kuidas teed pole ma enam kuu ja pisut peale saanud juua soojana. Või siis nii, et lõpuni püsiks soe. Tee valmistamisest ärajoomiseni kulub enamasti paar tundi. See üks tassike kohvinaudingut, mida ma enesele hommikul luban, on samas kategoorias :)

Aga võtame näiteks söömise. Ootan mis ma ootan, et põnn ärkaks ja oma söögikorraga maha saaks - no otsustab magada teistsuguses graafikus. Ok siis, söön vahepeal kiirelt ära, muidu saab üsna keeruline see manööverdamine olema.
Tõstan taldrikusse, löön koosta sisse.... ja häire! Just sel hetkel ärgatakse ja nõutakse koheselt oma. Ok, ma võin hiljem ka süüa...

Või siis tänane - kuna Vanamees siruli maas haige, siis vaja mul apteeki tormata, et seda tegelast veidi elule turgutada. Väljas selline kole tormakas, et jalutama ma poissi ei vii. Ootan, kuni on kindla peale näha, et magab ja sügavalt magab ning lähen käin sutsti autoga ära. Veerand tundi, eksole. Vanamees köhib ja tatistab ja teda titte kussutama me kumbki ei taha.

Olen apteegis ja tundub, et kõik linna pensionärid on kohale tulnud oma poole aasta varusid täiendama. Lisaks vaja apteekrite käest uudistavaari kohta uurida, et "ähk läheb taris".
Telefon heliseb: "Ma loodan, et sa oled tagasiteel? Poiss ärkas sel hetkel kui sa välja astusid ja karjub"
Nojahnoh. Just sel hetkel otsustas gaasivalu kohale ilmuda, kui keegi temaga tegeleda ei saa. Eks siis Vanamees oli sunnitud siiski lapse ligi võtma ja maha rahustama, ei saa ju lasta valutada...
Sooritasin ostud, kimasin koju nagu Mika Häkkinen ja mida ma näen - ühes toas rõõmsalt omaette lalisev Väikemees ja teises näost kaame Vanamees :D

Tööasju ajan ka ühe käega põhiliselt. Kodus toimetleda saan ka nii, et poiss südamerahus magab, kui aga arvutisse istun ja midagi olulist (sageli ka kiireloomulist) vaja teha, on Väikemehel miski mure, mille ainus lahendus on magada minu süles. Ülima rahuloluga :D Õnneks on mul kaks kätt, seega ühte neist saab ka tööks kasutada :)

Ja nii on iga asjaga:D
Sarjast "lapsevanema rõõmud"

Kakast veel ei räägi :D

1 kuu ja 2 päeva vana Väikemees teel Saarde :)

Njah, karta on, et mõnda aega ei tule mult pea ühtki normaalset (loe: ümbritsevat) kajastavat postitust.  Aga mis teha, hetkel elan Väikemehe mullis ja olen muust maailmast lapse"puhkusel". Mai ääss, kui keegi seda puhkuseks nimetab, siis... Njah, tööl käimine oli oluliselt enam puhkus :D Aga töölkäimisega ei kaasnenud samas väsimusest ja magamatusest hoolimata säärast suurt õnnetunnet :))) Seega tasakaal täitsa olemas.

Ülalolevast pildist rääkides - piisab sellest, kui ma praamil hetkeks tualetti suundun, kui Vanamees hakkab lollusi tegema ja Väikemeest tuunima :D

Saaresolek oli mulle tõeliseks puhkuseks. Titega tegelejaid oli palju ning samuti puudus mul vajadus mööda elamist ringi tuuseldada ja elu eest muudkui koristada, nii et kuidagi väga palju oli sellist niisama istumise/olemise aega. Lausa hämmastav tunne oli, kui ei pidanudki iga hetke ära kasutama ja muudkui päevatoimetuste nimekirja täiendama ja maha kriipsutama. Lisaks sai Väikemees uusi nägusid uudistada (kuigi Saare vanaema-vanaisa olid nähtud juba haiglast kojutulemise päeval, kuid siis ta ju magas pidevalt).

Arstil ka käidud ja esimese kuuga juurde tulnud ligi 1,2kg (4,8kg) ja 4cm (juba 57cm). Endiselt suht vibalik, kuid põsed juba pumpsuvad ja mingi rasvakiht hakkab täitsa looma. Vaatab millal need jalad kintsumaks muutuvad seniste niitide asemel :)

Aga Vanamehe saatsin asumisele. Teise tuppa siis. Krt, köhib ja rögiseb teine ja palavik 38,9. Nüüd on mul siis kodus vastsündinu + tõbine. Mmmõnus...
Surun talle aga kuuma vedelikku ja ravi sisse ("ei taha mett", "ei taha ingverit", "ei taha raavimteesid, tahan earl grey'd", "ei taha higistada", "ma olen juba terve"), lisaks käskisin kärakat juurde võtta teele, et higistama saada (sellega polnud küll mingit "ei taha"'d miskipärast...) ja magab seni teises toas ja titte musitada ei saa. Saagu terveks, siis saab jälle lähedale. Ma tõepoolest ei taha, et kuune titt haigeks jääks ja ma ise ei tohi samuti miskit külge saada, mul vaja autopiloodil energiline olla. Ja magamistuba täis köhida ei tohi ning boonuseks see, et saab ennast korralikult välja magada, mitte iga 2-3 tunni tagant ärgata, kui ma last toitma ja krooksutama hakkan (ärkvelolek 1h). Täna öösel käis lausa piilumas, et miks me nii vaiksed oleme ja ta piuksugi kuulnud pole. No peab ju vait olema, ma ise ei talu öösel miskit lärmi ju :)

Ja et haiguskoldest eemal olla, käime meie pojaga pikkadel jalutuskäikudel. Tal täitsa mõnus, nohiseb soojas magada, mina seevastu pean võitlema jubedalt vastiku külma tuulega, mis hoolimata päikesest ringi möllab. Küll paksud riided seljas...
Aga liikumine on hea ja poisil magus uni, seega ega siin valikuvõimalust väga olegi ju :)

Püsige aga teie kenasti terved, praegu iga kolmas vaevleb millegi küüsis...

Kuu, see kõige esimene

Pildi autoriks vennanaine Monica. Väikese valikuga tema piltidest/käekirjast saab tutvuda siin.

Huhh, esimene kuu on nüüd siis täis... Harjumine, õppimine, vaimustumine, seinast seina emotsioone, tohutu kogus magamatust ja võimaluse korral sekundiga "ärakukkumist".
Olen alati olnud äärmuslikul veendumusel, et mulle lähedaste kaitsmiseks olen valmis vajadusel ka tapma. Nüüd tean, et olen seda selle tegelase nimel valmis tegema paljakäsi. Seda emotsiooni ei oskagi kohe kirjeldada. Emalõvi minus on pea ikka väga püsti ajanud... Oma kutsika jaoks mida iganes...

Pisike tegelane on ikka väga lahe. Vahel võime teda pikka aega lihtsalt imetleda. See miimika, see igapäevane tohutukiire areng, see fantastiline "oma" tunne. Samas püüd aru saada, kui kõik pole nii nagu ette kujutatud.
Ja minu tõenäoliselt rumal püüd kasutada hetki, kui Väikemees päeval magab, kodu korrastamisele, millegi sättimisele, läbi oma ettevõtte tegevuste tegemisele jne jne jne. Temaga koos päevasel ajal olen tukastanud vaid esimesel nädalal kahel korral. Muu aeg püüan liiga palju muude asjadega tegeleda. Aga muudmoodi ka ei oska. Veel.

Blogiseda tahaks toimunust ka. Nüüd võib ju loori olnult kergitada. Aga näis millal sedavõrd aega suudan enesele leiutada. Läheb veel veidi aega.

Homme arstile. Siis selgub, palju kaalu ja pikkust lisandunud on. Tundub, et tuleb pikk poiss - viskab vibalikkust juba praegu! Hullult pikad jäsemed ja väike kehaosa. Eks varsti saabub ka Michelini-mehikese aeg, kuid praegu jaksab veel ilusti temaga sahmida :) Juba ultrahelis ja hiljem haiglas arstid-ämmakad rõhutasid, et saab olema vanemate kombel pikakoivaline. Kuigi jah, minu koivad pole pooltki seda mis Vanamehel ja no nad kõik räägivad, et Väikemees on Vanamehe koopia. Nojah... Mina olin siis vaid inkubaatoriks või :D

Kassid on veidi segaduses ja uudistavad/nuusutavad suht jahmunud ilmetega. Mina olen ka veidi segaduses, et mismõttes minusugusel Lumivalgukese tüüpi tegelasel on heledate juustega laps??? Ok, juuste toon küll alles kujuneb, kuid kuna kulmud on pigem heledad, siis pole siin väga variante :)

Väikemees

Tänahommikune:) Täiesti ahjukuum alles:) Hea kergitus, täiuslik küpsetus, vapustav tulemus :D

Munad märjad

Tekstide sisestamise juures saab alati nalja, kui kiirustades lasta autokorrektoril (või autopiloodil???) enda eest peale alustamist jätkata ning täna sai Efku mul silmamunad purskuma ja nii, et ninagi veel lörises takkapihta :D Vanamees pidi kah hinge heitma, tegi juba kummalisi läkastavaid hääli :D
Teile kah irvitamist :D

Kukeldised

Reeglina ei tundu mulle mõte saiast vahukoorega kuigiväärt ahvatlev, kuid täpselt üks kord aastas on mul selle kohta mõte "ma pean seda saama" alates eelmisest õhtust kinnistatud. Tänahommikused 3 kuklit söödud ja värske kohvi aroom veel õhus hõljumas, võib taaskord aastaks selle teema unustada :) Rohkem küll ei jaksa.

Pikka liugu!

Ja sedasi :)

Vot sedasi :)

Julgus sai tasutud :D

Võtsin taaskord üle mitme-setme aja julguse kokku ja peale muude uudiste lugemist avasin Delfi.
Ja noh, tase on ikka sama, kuid sain sealt alumistest teemadest tõelise kommi hambu, mida ma lihtsalt kohe pean tulevasteks aegadeks salvestama :D:D:D Ilmselgelt millegi sellise järele ma sinna läksingi :D

Eks muidugi oleks kirjutada/kobiseda paljust, kuid lihtsalt ei viitsi. Kõik need täna aktuaalsed olevad  "rahvasaadik"-Toomi-muti geniaalsused, "tasuta" ühistransport ja kooli lõpetavate noorte müstikasse kalduvad palgasoovid... Njah, huumorit jagub ju uudiseid jälgides igasse päeva, kuid kahjuks on eriti need, mis kodumaad kajastavad, sageli ka valusad taluda ja esimese naerupahvaku järel tahaks tegelikult nutta... Seega neid ei taaselusta ma siin valusate mälestuste mittetekitamise eesmärgil. Praegu. Vahel ikka plahvatan ka, kuid praegu plaanin end tagasi hoida, kuna ei tea teed kuidas asju muuta. Lihtsalt virisemisel puudub aga point.

Et tahaks uskuda, et mingisugunegi mõistuseraas on meile kõigile kaasa antud, kuid ... Njah... Ja mina olen arvanud, et mina olen tõeline lapsesuu ja peaks end kõvasti tagasi hoidma... Mul on veel ruumi :D

Huumori-"uudis" ise siin. Väljakopitult selline:

See, et sa oled kuulus, ei tähenda, et sa oled intelligentne. Järgnevad tsitaadid tõestavad seda...


1. “Ma loodan, et mu lapsest kasvab sama eeskujulik katoliiklane, nagu ma ise.” -Madonna, lauljanna

2. “Kui jumal ei tahaks, et me loomi sööks, siis miks ta loomad lihast tegi?” -Sarah Palin, poliitik

3. “Suitsetamine tapab ja kui sa oled tapetud, kaotad sa väga suure osa oma elust. ”-Brooke Shields, näitlejanna

4. “Kui sa kirjutad muusikat, on väga oluline iga oma ideega pööraselt, tagajärgedele mõtlemata ning ilma kondoomita seksida!” -Lady Gaga, lauljanna

5. “Arvan, et geiabielu peaks olema mehe ja naise vaheline.” -Arnold Schwarzenegger

6. “Ma ei tahtnud eriti Jaapanisse reisida, sest ma ei armasta eriti kala. Aga ma tean, et kala on seal Aafrikas väga populaarne.” -Britney Spears, lauljanna

7. "Iga kord kui ma näen televiisorist vaeseid ja nälgivaid lapsi üle maailma, hakkan ma paratamatult nutma. Muidugi tahaks ka mina nii sale olla, aga mitte kogu selle kärbseparve ja surma keskel." -Mariah Carey, lauljanna

8. Tahan kindlasti, et mu poeg ristitaks, aga ma ei tea veel, mis usku... " -David Beckham, jalgpallur

9. "Kus Cannes'i filmifestival sel aastal peetakse?" -Christina Aguilera, lauljanna

10. "Ma oleks nii hirmul, kui ma oleksin geimees... Nad surevad ju AIDS-i." -Paris Hilton, seltskonnategelane

11. "Võlgnen oma vanematele nii palju, eriti emale ja isale!" -Greg Norman, golfimängija

12. "Ma ei pea dieeti! Ma lihtsalt ei söö nii palju, kui ma tegelikult tahaks." -Linda Evangelista, supermodell