Nõbu

Nädalavahe võib küll olla pikem kui tavaliselt, kuid minu jaoks oli see seekord väsitavam kui tavaliselt:D

Nimelt käis nõbu kolmepäevasel visiidil ja siis on ju vaja Tallinnale tiir peale teha:) Ja kasutada neid mõnusid mida Kuressaare pakkuda ei suuda, kuigi minu jaoks on jällegi Kuressaare ütlemata palju kordi mõnusam kui Tallinn, eriti tänu oma rahulikkusele. Kindlasti aga ei arvaks ma nii seal elades, kuna inimene väärtustab ikka seda mida tal enam ei ole... Ok, muidugi on mul seal kodu ja see on koht kuhu saab alati minna, kuid igapäevane elu seal on vähemalt täna minevik...

Seekord siis oli vaja kõikvõimalikud keskused läbi shopata (ja ometi ei kannata ma muidu shoppamist:D), igasugu junki üüratutes kogustes süüa, kinotada, spaatada ja muidu füüsiliselt igavesti aktiivne olla. Ja ometigi jäid tegemata paljud asjad mida teha oleks soovinud:) Aga noh, eks ta käib teatava regulaarsusega ja edaspidi jätkame...

Meil natuke erilisem side omavahel, kuna ainsad tüdrukud suguvõsas ja vaja kokku hoida. Mina siis meie põlvkonnas esimene laps ja tüdruk, vahepeal kari poisse ja Liisu lõpetab rivi ja seega noorim. Sünnipäevad kah meil paaripäevaste vahedega.

Et siis olulise isikuga tegu:) Ja igavesti vaffa tema kasvamist ja kujunemist jälgida:) Õnneks pole ta oma 15 eluaasta jooksul jõudnud veel beibestuda vaid tegu on minu mätta otsast vaadatuna väga elutervete vaadete ja hinnangutega noore inimesehakatisega. Ehk siis paljulubav:)


Eva-Liisa

Pursk-Coke

Väiksed keemilised katsed:) Seekord siis oli katse coca-colaga. Ikka on ju nii, et üht ainet teise lisades toimub mingi reaktsioon. Seekord sai siis tulemus selline ja see hetk oli päris muljetavaldav:DDD

Jälle sõidust

Paistab, et see teema mind ennast veel vähemasti ära ei tüüta:)

Viimase aja elevaim situatsioon tahab aga siiski ka kirjeldamist, sellest ka vajadus see oma päevikusse üles märkida.

Nimelt sain ma esmakordse kogemuse vilkurite ja sireeniga sõidukiga koosliiklemisest:) Lähenesin mööda Ehitajate teed Akadeemia tee ringile, kui minu tagant lähenes paraja kiirusega sireenides tuletõrjeauto. Ringile jõudsime üheaegselt. Natuke enne ringi paigutasin end tee pealt eest (raskemaks tegi asja see, et olin sisemisel rajal ja teepeenrale poleks olnud mõtet manööverdama hakata otse tuletõrjemasina eest läbi). Kui tuletõrje ringile kimas, oli mul suurepäraseim võimalus tema taga kiirendades ringile saada, kuna kõik hoidsid viisakalt eemale.
Kogenud autojuhile pole selles situatsioonis miskit elevusttekitavat, mulle kui õppijale on aga iga erandsituatsioon meeldejäävaks kogemuseks:)

Tänase seisuga siis pooled sõidud sõidetud ja 20 sõidutundi ehk 10 sõidukorda veel ees. Vahepeal võtab nädala kuni paar puhkust ja siis jätkan oma aeglast rühkimist lubade poole.

Vahepeal sai nimelt töökohta vahetatud ja sealsed ajad klappisid minu sõidutundidega. Kuna aga too töökoht mulle päris hästi ei meeldinud ja üks teine ettevõte võitles hoolega ja oli nõus kõike soovitut ja natuke rohkemgi pakkuma, siis ilma kurvastamata tegin suhteliselt äkilise lükke ja vahetasin veelkord töökohta. Viimase kuu aja sees siis teine kord juba! Päris järsud liigutamised, kuid miskit pole teha - tuleb ikka minna sinna kus rohkem meeldib ja kus paremaid tingimusi pakutakse.
Seega vaatab siis kuidas nüüd sõiduajad klappima saab. Nädala-paar töötab rahulikult ja eks siis näis mis ja millal.

Ja miskit pole teha - tulevikus, näiteks järgmisel aastal, tuleb ka A-kat. load ära teha... Ma lihtsalt pean endale mõne pisikese chopperi ostma, lihtsalt pean...

Kass

No midagi pole teha, see loomake lihtsalt on mu elus nii olulisel kohal ja see fakt kohe paneb kirjutama.

Enamasti on nii, et kui saadakse laps, siis mingiks perioodiks ei eksisteeri ka muidu kõige mõistlikemate maailmas enam suurt muud kui laps ja temaga seonduv. Kuna minul pole veel aga õnnestunud ühtki last sünnitada, siis minul selle lapse kaka ja hammaste jutu tühimiku täidab mu kass:) Igaühele siis oma:)))

Kuna ta täna on jälle selline armas miilu ja norib head-paremat, siis mõtlesin veidi tema söömisharjumusi kirjeldada.

Tegu siis sellise huvitava loomaga, kes on gurmaan! No täielik lausa. Ei sobi talle mingi suvaline toit, seda söö ise. Ok, kassikrõbinad peavad muidugi pidevalt ees olema ja kaks korda päevas (hommikul ärgates ja õhtul koju saabudes)tullakse vastu saba püsti ja häälitsusega "kurrrrr!" ning pidevalt üle õla kiigates meelitatakse sind esimese asjana kööki konserviampsukest andma. Seda saab küll vaid killukese, muidu läheb äkki paksuks kah veel! Selline tavatoit aga, mida ise sööme, see härrale ei kõlba. Nuusutatakse ja vaadatakse solvunult.

Küll aga huvitavad teda maasikad, viinamarjad, banaanilaastud, Raffaello, õlu, kirsijogurt, juust (kaasa arvatud nii valge- kui sinihallitus). Veini võetakse kah käpakest salaja sisse kastes ja siis limpsides. Ja suureks lemmikuks on eestlaste rahvustoit kama... Ahjaa, friikartul ja pistaatsia pähkel on kah sõbrad.

Magatakse ka kõik oksad laiali. Seega turvatundega on kõik ok. Magamisest siis paar stiilinäidet kah:
Magamiseks eelistab oma 3-kordset tornikest
Väike tualett vahepeal...

Jägala

Tuli mõte minna laupäeva hommikust sööma Jägala joale. Et siis pole veel rahvamassid ka päral ning saab rahus loodust nautida.

Väike hirm küll oli, et suurvee ajad on möödas, kuid õnneks andis Jägala endast parima ja vuhises mis hirmus! Teisel kaldal oli Veematkade Indrek oma grupikestega raftingut tegemas ja neil seal paatides paistis möllu hirmasasti olevat. Kurvi peal panid enamus paatkondi külg ees, ühed isegi selg ees. Lõbu laialt:)

Mõned pildid said ka klõpsitud, kuigi need ei anna suurt muljet edasi. Korralik fotokas alles ootab väljavalimise otsust ning seebikaga pole pildid päris need mida oleks tahtnud. Aga saab hakkama.


Vesi tundus kuidagi hästi paks ja tihke


Elevil sellid

Kardina servast vaadatuna

See puu ei püsi seal enam kaua

Aga see puu tegi õige otsuse, kui kasvamise suunda valis

Auklikud tänavad

Njah, mitte-veel-autojuhina ei ole varem nagu valusaid kogemusi olnud nende paljukirutud Tallinna auklike tänavatega, kuigi õppesõitu tehes olen hakanud aru saama küll, et suhteliselt võimatu on tänavatel auke vältida ning vahel on tegu nagu külmunud põllumaaga, kuid nüüd siis jalakäijana ka otsene kokkupuude olemas.

Nimelt sai eile jalutatud ning ühel ajahetkel oli tarvis astuda kõnniteelt sõiduteele, et teed ületada. Iseenesest kohutavalt lihtne ja igapäevane toiming. Küll aga suutsin mina astumise hetkel paigutada kontsa tees olevasse auku ning hetkel kui jalale toetasin, käis sealt läbi selline raksakas, et ma ei saanud esimesel hetkel arugi kust krt see heli tuli. Taipama hakkasin alles siis, kui jalg mõne aja pärast täielikult tuimestus ning edasiliikumise pea võimatuks muutis. Kuna oli asjaajamist, tuli aga edasi liibata. Mõne aja pärast oli kõndimine isegi mõneti võimalik.

Kodus muidugi terve õhtu tegi jalg põrguvalu ja paistetas. Miskise hüppeliigese nihestusega siis tegu. Õnneks aga tundub, et jalg hakkab ära harjuma ja tagasi tõmbama. Valu igatahes on tänaseks juba oluliselt vähenenud.

Seega ei peaks mitte vaid autojuhid Tallinna tänavate halva seisundi üle pahameelt avaldama, mina ühinen nüüd nendega esialgu veel jalakäijana.

Kass jalutab;)

Meil majas elab üks tädike, kes käib oma kassiga sageli jalutamas. Alguses tundus see mulle ütlemata veider, et kass rihma otsas, kuid kui ma nägin kuidas minu elukas rõdul olla armastab ja seal lindusid piilub ja värsket õhku nuusutab, siis mõtlesin et miks ka mitte. Tema on mulle suurepäraseks kaaslaseks ning stressileevendajaks ning kui ma enese egoismist olen ta kortermajja elama paigutanud (kuigi vastasel juhul poleks teda võib-olla üldse olemas, kuna võtsingi ta seepärast, et keegi teda ei tahtnud), siis võiksin ju võimaldada tal ka looduses natuke käia.

Saigi siis kiisule jalutamisrihm muretsetud ja nüüd siis mõned õhtud ja nädalavahetusel ka päikesepaistega jalutamegi:) Esialgu kass oli hullumas ja rabeles ja närvitses mis hirmus, praeguseks aga paari korra järel juba käib ja uudistab ning on igati elevil. Nüüd on mõte, et kui soojemal ajal kusagile grillima minna, siis kass autosse ja kaasa:) Autoga sõita talle meeldis juba varem, nüüd siis meeldib ka jalutamine.

Meenus, et siin ma ei olegi oma suurepärasest elukast miskit kirjutanud:)
Tegu siis krants-kassiga, kelle üks vanem peab küll ilves olema... No nii ilvese nägu ja kasvu loom lihtsalt! 2,5a vana, kuid hiiglama suurt kasvu ning 5-kilone. Kusjuures pole ta mitte paks vaid lihtsalt kohutavalt suurt kasvu. Ja meeletult karvane!!! Nende karvade tõttu on küll tunne, et kui teise kiisu veel muretsen, siis too peab küll kiilakas olema... Kõigel on kassikarvad juures ning riidepuhastusrull on igapäevane abivahend. Kuid see loomake on seda kõike väärt! Ta on lihtsalt nii kohutavalt lahe ja iseloomukas. Panen siia ka pildikese üles.

Nööp von Vidrik siis täies oma unises hiilguses:

Kino

Eile hilisõhtul kinos oli suhteliselt lõbus vahejuhtum.
Tegu oli sellise parajalt verise filmiga ja suhteliselt räigelt näidati kõike. Mingi hetk siis, kui just oli üks noormees taas ära veristatud, jooksis meie ees istunud tibi välja, ekraani eest läbi. Küürakil asendis, ühe käega kõhust ja teist suu ees hoides. Kui tibi oli saalist välja jõudnud, siis ei ajanud kedagi film hirmule, rahvas rõkkas lõbustatult naerda.
Hiljem, kui tibi tagasi tuli, oli ta juba päris okei ja itsitas ka ise:)

Plats

Täna, 7.-ndal sõidukorral siis, sai lõpuks ka platsil käidud. Täiesti koooohuuuutaaav! Kuidas kuram on võimalik see asi selgeks saada? Külgboks läks veel enam-vähem, kuid see slaalom on kohutav asi. Kusjuures - tagurpidi slaalom õnnestus tiba paremini, esimesega oli aga raskusi.

Õpetaja täna küll arvas, et määratud 40-ne sõidutunniga saan ma kindlasti hakkama ja juurde võtma ei pea, kuid seda platsi-asjandust arvestades ei julgeks ma teps mitte nii kindel olla... Natuke üle poole sõidukordadest on veel ees, kuid sügavalt kahtlen et selleks ajaks asja selgeks saan... Linnas liigelda on sellega võrreldes ikka puhta nohu ja see kipubki meil juba igavaks minema.

Hambaarst

Täna sai siis taas hambaarsti külastatud. Kolmele hambale olid täpikesed ilmunud ja lasin need siis kõrvaldada. Nüüd aga on nii jube tunne - nagu keegi viiliks hambaid. Selline vastik tundlikkus on ja eriti rääkida ei taha, siis suus liikuv õhk teeb viilimistunnet juurde. Olen ikka äpu küll... Aga tean et hiljemalt homseks on see vastik tundlikkus möödas.

Huvitav on see, et kui midagi suurt on parandatud ja ehitatud, siis hiljem ei tunnegi miskit. Praeguste täpikestega aga selline hädapätakas...

Järgmine kevad siis taas kontrolli. Siit moraal - ikka tuleb igal aastal kontrollis käia, siis ei saa täpikesed aukudeks muutuda ja saab kiiresti ja odavalt hakkama. Kui seda va viilimistunnet ei oleks...

Esimene soe

Nädalavahetus oli täiesti hüper-super-ilus-soe!
Vähemasti Pärnus. Tallinnast väljudes jäi hall taevas seljataha ning naastes oli ka Tallinn pilve varjus, kuid loodetavasti oli siingi soe ja päikesepaisteline. Pärnu oli küll väga päikest täis ja inimesed juba suhteliselt napilt rõivastunud:)

Et siis esimene kevadsoe juba olnud... Eeldatavasti kisub siis nüüd natukeseks taas jahedaks ja aprilli lõpus ehk saab veel korra sooja nautida. Nii meeletult ootan juba suve!!!

Taas liikvel

Nii, suhteliselt pikk haigeksolemine edukalt üle elatud. Köha ja nõrkus on veel jäänud, muidu aga juba täiesti liikumisvõimeline. Tuleval nädalal üritab siis taas trenni ka minna, muidu läheb keha ikka päris vedelaks kätte. Loodan et ma ikka jaksan seal midagigi kaasa teha, kuigi eks alguses esimene nädal vähemalt saab väga raske olema ja ega vist trennist erilist naudingut tunda ei saa. Aga kui ei alusta, ei jõuagi kusagile.

Õppesõitu sai siis ka üle hiiglama aja tehtud. Läks nii ja naa. Õpetaja leidis, et hoolimata sellest et me pole veel platsil käinud ega mäel peatumist harjutanud, võiksime siiski proovida. Ta teab suurepäraselt, et see on mu nõrgim koht - nimelt iga kord kui tuleb täiesti seisma jääda kuskil tõusva joonega ristmikul, nii kohalt võttes teen ma ikka totaalset rallikat ja ajan ketsi all vilisema. Nagu idioot või rullikas!!! Tegelikult teema selles, et kardan paaniliselt seda tagasivajumist ja mõned korrad on mul tõusval ristmikul ka tagasi vajunud. Ja see ei meeldi mulle.

Seekord ta siis suunas mind mõnusasti Tondi ülesõidule. Kui Kotka tänavat pidi tulla, siis üles vasakule Tondi ülesõidule on suhteliselt nõme sõita. Mõlemas suunas muudkui tullakse ja vahele lipsata suht raske. Ka kogenud autojuhtidel kõrval olles on see koht saanud minu suure ebasümpaatia osaliseks. Ja nüüd suunati mind ennast sinna. Olgem ausad - võttis ikka jala all värisema küll.
Õnneks läks seekord hästi ja sain ka kohalt ilusti minema kui piisav auk tekkis, kuid see on küll koht kuhu ma rohkem minna ei tahaks. Lihtsalt ei meeldi ja kõik.

Seekord siis sain oma suurima veaga ka hakkama. TTÜ juures ringile sõites vaatasin, et üks maastur tuleb paraja hooga ja ei hakanud ringile veel minema - eelistasin tema möödumist passima jääda. Õpetaja aga arvas teisiti ja mingi hetk hüüatas, et "anna gaasi!". Ma muidugi ehmatasin ära ja hetke pärast andsingi gaasi, kuid siiski liiga hilja ja poleks enam ringile ette lipsata jõudnud. Kuna aga olin käsklusest hetkelises paanikas, siis ikkagi lolli peaga läksin. Mökutamise tulemusena oli aga juba hilja ja õpetaja oli sunnitud pidurit panema. Päris karm pidurdus oli ja minul muidugi enesekindlus nullis, kuna ma pole harjunud vigu tegema ja mulle ei meeldi eksida. Isiklik probleem muidugi, mis muud.

Teine viga, mida ma pidevalt teen, on võrdsetel ristmikel. Ehk siis vana hea parema-käe-reegel. Kipun ikka liiga ristmikule välja sõitma enne peatumist. Kui aga teine tuleb samuti ristmikule välja, siis oleks ninad koos kah. Õpetaja ikka suunab, et sõidaksin ristmikule välja veidi hiilivamalt. See on asi mida tuleb veel kõõõõõvasti õppida...

Kiita sain ka:) Ütles, et pidin väga hästi märke jälgima ja seega ei anna mind tillitada erinevate korraldustega. Ehk siis olen eelnevalt ikka märki ka vaadanud, mitte ei kuula ainult mida õpetaja ütleb. See pidi hea olema, kuna eksamil tehakse selliseid tillikaid sageli.

Sõidu lõpetuseks sain siis oma esimeses ummikus osaleda:)) Jupp Akadeemia teest ning terve Sõpruse pst oli üks suur ummik. Täitsa lahe oli seal vaikselt törtsutades kulgeda.

Mõnus on sõita. Tahaks aina paremini ja paremini seda kunsti oskama hakata ja enesekindlust juurde saada. Siis ehk saab ka load tehtud ja lõpuks ometi isiklik liikurmasin muretsetud. Aga sinna läheb ikka kõvasti veel aega, alles neli sõidukorda olnud ju! Ja platsil need neetud boksid ju kõik veel õppimata...