Nii, suhteliselt pikk haigeksolemine edukalt üle elatud. Köha ja nõrkus on veel jäänud, muidu aga juba täiesti liikumisvõimeline. Tuleval nädalal üritab siis taas trenni ka minna, muidu läheb keha ikka päris vedelaks kätte. Loodan et ma ikka jaksan seal midagigi kaasa teha, kuigi eks alguses esimene nädal vähemalt saab väga raske olema ja ega vist trennist erilist naudingut tunda ei saa. Aga kui ei alusta, ei jõuagi kusagile.
Õppesõitu sai siis ka üle hiiglama aja tehtud. Läks nii ja naa. Õpetaja leidis, et hoolimata sellest et me pole veel platsil käinud ega mäel peatumist harjutanud, võiksime siiski proovida. Ta teab suurepäraselt, et see on mu nõrgim koht - nimelt iga kord kui tuleb täiesti seisma jääda kuskil tõusva joonega ristmikul, nii kohalt võttes teen ma ikka totaalset rallikat ja ajan ketsi all vilisema. Nagu idioot või rullikas!!! Tegelikult teema selles, et kardan paaniliselt seda tagasivajumist ja mõned korrad on mul tõusval ristmikul ka tagasi vajunud. Ja see ei meeldi mulle.
Seekord ta siis suunas mind mõnusasti Tondi ülesõidule. Kui Kotka tänavat pidi tulla, siis üles vasakule Tondi ülesõidule on suhteliselt nõme sõita. Mõlemas suunas muudkui tullakse ja vahele lipsata suht raske. Ka kogenud autojuhtidel kõrval olles on see koht saanud minu suure ebasümpaatia osaliseks. Ja nüüd suunati mind ennast sinna. Olgem ausad - võttis ikka jala all värisema küll.
Õnneks läks seekord hästi ja sain ka kohalt ilusti minema kui piisav auk tekkis, kuid see on küll koht kuhu ma rohkem minna ei tahaks. Lihtsalt ei meeldi ja kõik.
Seekord siis sain oma suurima veaga ka hakkama. TTÜ juures ringile sõites vaatasin, et üks maastur tuleb paraja hooga ja ei hakanud ringile veel minema - eelistasin tema möödumist passima jääda. Õpetaja aga arvas teisiti ja mingi hetk hüüatas, et "anna gaasi!". Ma muidugi ehmatasin ära ja hetke pärast andsingi gaasi, kuid siiski liiga hilja ja poleks enam ringile ette lipsata jõudnud. Kuna aga olin käsklusest hetkelises paanikas, siis ikkagi lolli peaga läksin. Mökutamise tulemusena oli aga juba hilja ja õpetaja oli sunnitud pidurit panema. Päris karm pidurdus oli ja minul muidugi enesekindlus nullis, kuna ma pole harjunud vigu tegema ja mulle ei meeldi eksida. Isiklik probleem muidugi, mis muud.
Teine viga, mida ma pidevalt teen, on võrdsetel ristmikel. Ehk siis vana hea parema-käe-reegel. Kipun ikka liiga ristmikule välja sõitma enne peatumist. Kui aga teine tuleb samuti ristmikule välja, siis oleks ninad koos kah. Õpetaja ikka suunab, et sõidaksin ristmikule välja veidi hiilivamalt. See on asi mida tuleb veel kõõõõõvasti õppida...
Kiita sain ka:) Ütles, et pidin väga hästi märke jälgima ja seega ei anna mind tillitada erinevate korraldustega. Ehk siis olen eelnevalt ikka märki ka vaadanud, mitte ei kuula ainult mida õpetaja ütleb. See pidi hea olema, kuna eksamil tehakse selliseid tillikaid sageli.
Sõidu lõpetuseks sain siis oma esimeses ummikus osaleda:)) Jupp Akadeemia teest ning terve Sõpruse pst oli üks suur ummik. Täitsa lahe oli seal vaikselt törtsutades kulgeda.
Mõnus on sõita. Tahaks aina paremini ja paremini seda kunsti oskama hakata ja enesekindlust juurde saada. Siis ehk saab ka load tehtud ja lõpuks ometi isiklik liikurmasin muretsetud. Aga sinna läheb ikka kõvasti veel aega, alles neli sõidukorda olnud ju! Ja platsil need neetud boksid ju kõik veel õppimata...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar