Njah, mitte-veel-autojuhina ei ole varem nagu valusaid kogemusi olnud nende paljukirutud Tallinna auklike tänavatega, kuigi õppesõitu tehes olen hakanud aru saama küll, et suhteliselt võimatu on tänavatel auke vältida ning vahel on tegu nagu külmunud põllumaaga, kuid nüüd siis jalakäijana ka otsene kokkupuude olemas.
Nimelt sai eile jalutatud ning ühel ajahetkel oli tarvis astuda kõnniteelt sõiduteele, et teed ületada. Iseenesest kohutavalt lihtne ja igapäevane toiming. Küll aga suutsin mina astumise hetkel paigutada kontsa tees olevasse auku ning hetkel kui jalale toetasin, käis sealt läbi selline raksakas, et ma ei saanud esimesel hetkel arugi kust krt see heli tuli. Taipama hakkasin alles siis, kui jalg mõne aja pärast täielikult tuimestus ning edasiliikumise pea võimatuks muutis. Kuna oli asjaajamist, tuli aga edasi liibata. Mõne aja pärast oli kõndimine isegi mõneti võimalik.
Kodus muidugi terve õhtu tegi jalg põrguvalu ja paistetas. Miskise hüppeliigese nihestusega siis tegu. Õnneks aga tundub, et jalg hakkab ära harjuma ja tagasi tõmbama. Valu igatahes on tänaseks juba oluliselt vähenenud.
Seega ei peaks mitte vaid autojuhid Tallinna tänavate halva seisundi üle pahameelt avaldama, mina ühinen nüüd nendega esialgu veel jalakäijana.
2 kommentaari:
trenni sa siis niipea veel ei tule?
kui sa, anonüümne, oled see keda arvan, siis kobiseksin hoopis mina, et mis on sinu vabandus trennist hiilimiseks? kah jalg haige? aga mina kavatsen juba esmaspäevast taas trennis olla, hoian lihtsalt jalga natuke suurema tähelepanu all.
soovitan sul'gi tulla:) nii igav pidevalt üksi trennis...
Postita kommentaar