Varem olen natuke kobisenud Inno ja Irja Tähismaa (jah, nad nüüd abielus) arvamusavalduste koha pealt. Kobiseks natuke veel, loodetavasti viimast korda siis.
Keegi saatis nende veebipäeviku lingi ja olen siis jupiti lugenud ja tuleb tunnistada, et vahel on ütlemata huvitav. Eriti Irjal paistab kirjutamisannet olevat ja ta oskab enamasti päris kaasakiskuvalt väljenduda. Sõnakasutus ka reeglina mitmekülgne.
Mingi aeg siis hakkas mulle tunduma, et olen oma hoiakutega neile kõvasti liiga teinud. Et mõneti tekitas nende jutt sügavat sümpaatiat ja imestasin kui sarnaselt minu endaga nad nii mõnessegi teemasse suhtuvad. Ja tundsin juba, et tuleb sõna võtta ja oma eksimus ausalt üles tunnistada.
Mida aeg edasi, seda kurjemaks aga kirjutised on läinud. Ma ei tea kas nad ise hakkavad oma esimesest õnneuimast üle saama või milles asi, kuid viimasel ajal kõlab kirjutistes mingisugune kibestumus. Enamasti ikka Inno ekskaasa suhtes.
Minul tekib küll huvi, et kui nad ise nii tohutult õnnelikud on, et miks nad siis muudkui teist sajatavad ja oma eluga lihtsalt edasi ei lähe? Miks on tarvis oma eksnaisest, kes ju ometi on kunagi olnud nii kallis inimene ja sinu laste ema, nii negatiivselt kirjutada kogu ühiskonna mõneti teravdatud tähelepnu all? Ok, suhted on läinud jamaks jne, kuid mida peavad tundma lapsed kui nende vanemad ükstest avalikkuse ees poriga loobivad? Ja kas ikka 5-aastasel on tarvis klassikaaslaste käest kuulda kuidas tema isa oma seksuaalse eneseotsingu perioodil endale omaenese kätt peesse on toppinud? Ausus ja otsekohesus on ju toredad asjad, kuid kas ei oleks vaja ka enese poolt valmistreitud järeltuleva põlve vaimsele arengule ja kujunevale ühiskondlikule eneseleidmisele mõelda? Mina küll ei oleks huvitatud oma vanemate seksuaalsete erisoovidega kursis olemisest, miks peaksid seda soovima need kaks väikest poissi? Miskipärast kujutan ette, et kui tehakse laps, siis tuleb vastutada ka selle eest, et ta saaks oma valikud ise teha ja samuti ise kujundada oma ühiskonlikke positsioone, mitte talle mingit toredat sellekohast kaasavara jättes. Täitsa kurb kohe neist lastest, kuid mis teha kui vanemad pole veel täiskasvanuks saanud.
Et siis jah, kui olete nii õnnelikud nagu te seda kogu maailmale kirjeldate, siis olge seda ja kirjeldage siis positiivselt, mitte sappi pritsides. Elage ise ja laske ka teistel elada! Õppige natuke tolerantsemad olema, ei ole nii, et minu arvamus versus vale arvamus...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar