Päev

Vaja hommikul kindlasti täpselt kohal olla, kuna koolitusele hilinemine tõmbab asjatut tähelepanu ja segab teisi, kes ehk on juba süvenema hakanud.
Vaatan välja täpse bussi aja ning lähen igaks juhuks mitu minutit varem kohale, et kindlasti peale jõuda. Näen veel hetkes bussi tagumist otsa, kui see peatusest välja sõidab.

Soovides oma ajagraafikutes kindel olla, olin valinud bussi, millega kindlapeale jõuab ja natuke varemgi kohal olen. Järgmisega jõuaksin paariminutilise hilinemisega. Kuna aga paistab, et bussid käivad mitmeid minuteid sõidugraafikust ees, siis jään järgmist ootama. Siiras lootuses, et see siis ka varem tuleb ja siis jõuan väga ilusti kohale.
Kell läheb ja bussi ei tule. Tuleb hoopis mõned minutid graafikuskavandatust hiljem.

Peale koolitust vaja kellaajaliselt kesklinnas olla. Kogemustele tuginedes jooksen veelgi varem peatuse poole, et ikka kindlasti valitud bussile jõuda. Valgusfoori taga seistes olen peaaegu et võimeline sõrmega bussi puudutama, kuid bussiga kaasa joosta ei saa, kuna minul keelav foorituli ja tee autosid täis. Jällegi saan vaid bussi tagumisele otsale lehvitada.

Linnas asjad aetud ja soov väsinult koju minna. Lähen Kaubamaja all olevasse terminali ja näen, et üks buss just läinud, vaja järgmist oodata. Olgu, ootan siis selle veerandtunnikese seal maa all seistes. Ei tule miskipärast…. Siis ilmub tabloole teade, et hilineb. Ja siis jääb üldse vahele. Seisan kokku pool tundi koos aina hullemini kasvava rahvamassiga. Hämmastav kui palju võib poole tunni jooksul peatusesse inimesi koguneda. Olgu, lõpuks ometi sõidab ette kauaoodatud buss ja kohutava rüselemise ning küünarnukkide ja turukottidega vehklemiste taustal saab kogu see inimmass suurde lõõtsaga bussi kuidagimoodi mahutatud. Algab kauaoodatud sõit kodu poole.
Igas peatuses avaneb hirmutav vaatepilt – rahvamassid kogunevad uste eeldatava avanemise kohta rabelevatesse troppidesse ja kui buss avab uksed, voolab neist kõigepealt välja mannavahtu meenutav inimmass, kuna keegi tagantpoolt soovib väljuda. Kui see keegi on väljunud, algab taas tormijooks ustele ning seekord ühinevad sellega inimesed peatustest, kes sinna samuti poole tunni jooksul on kogunenud. Silmad hiilgamas peas, üritatakse end bussi pressida, kuigi buss on pilgeni täis juba alates terminalist. Ja igasse peatusesse jääb maha kurbade nägudega inimesi, kes peavad veel vähemalt veerand tundi ootama, et saada mõne liikurmasina peale, mis neid kodule ja õhtusöögile lähemale viiks.

Bussis ollakse närvilised, lapsed karjuvad, vanamammid kobisevad ja nügivad, vanamehed hingeldavad, kõik on üksteise vastu surutud, kinni hoida pole vajagi, kuna kõigud ühtlaselt koos massiga ja kukkuda poleks kuhugi lihtsalt võimalik. Lisaks hakkab palav ja nii mõnelgi inimesel paistab olevat higistamisega probleeme. Lisandub läbilõikav higilehk… Tere tulemast meie ühistransporti!

Olen suhteliselt rohelise mõtteviisiga ja pooldan igasugust keskkonnasäästlikust, samuti arvan, et eriti Tallinn on liiga üleautostatud ning ühistranspordi kasutamisega säästaksime tublisti keskkonda, kuid kuni see on niivõrd räpane nagu täna (heledates riietes istumine oleks lausrumalus…) ja niivõrd mitte-graafikujärgne, siis no miks pean ma oma aega raiskama busse muudkui oodates? Mu aeg ikka maksab minu jaoks päris arvestatavalt (mitte rahaliselt) ja ma ei leia, et otstarbekaim viis seda kulutada on bussi tagumikule lehvitamise järgselt ootepaviljonis seismine. Tahan ise oma aega planeerida ja mitte sõltuda suvalistest bussiaegadest. Mul on selleks liiga palju muudki teha.

See siin oli siis üheainsa päeva kirjeldus. Neid päevi on aga palju. Liiga palju.
Ja tänu sellele ei jää midagi üle – üleautostatud Tallinnas saab liiklema veel üks.