Oehh, lõpuks ometi sai see nali läbi.... Ja uueks presindendiks on meil siis 09.oktoobrist Toomas Hendrik Ilves:-):)-:-)
Nagu naelutatult istusin teleka ees ja lugesin hääli kaasa... Napp, kuid tulemuslik oli lõppresultaat:)
Nüüd ei hirmuta mind enam väljavaade Ninasarviku peaministriks saamisest peale märtsivalimisi. Selleks oleks vaja neil tugevat koalitsiooni ja mingit sahker-mahkerit lisaks. Kuigi jah, selles on ta ju spets...
Kuidas üldse sai keegi reaalselt arvata, et Rüütel on teiseks ametiajaks kõlbulik? Jätke ometi vanamees rahule - las ta naudib pensionipõlve, kantseldab lapselapsi ja sureb rahus. Kõva pensioni ja riiklikud matused saab ta nagunii - selleks pole vaja veelkord president olla.
Juba esimesel ametiajal tegeles ta põhiliselt arusaamatute sõnavõttudega esinemisega ning huvitavate faktide laotamisega, mida siis hr Raun silumas käis.
Ausalt, mul oli siiralt piinlik, kui jälle lugesin, et president sõitis sinna ja sinna teiste riigipeadega kohtuma. Ja piinlikkust tekitas mulle veendumus, et meie presidenti vaadatakse teiste seas haledusega. Samas on ta ju meie riigi visiitkaart - kuidas me siis saame loota, et meist keegi midagi arvaks?
Peale vene keele muud võõrkeelt ei mõika, samuti ei saa enamasti aru küsimusestki. Eesti keeles siis. Ükskõik mida temalt küsida, vastuseks saab ikka minutitepikkuse heietuse sellest, kuidas eestlased on iidsetest aegadest teinud seda ja toda ning olnud sellised ja sellised ning et põllumeestel oli tänavu erakordselt halb aasta. Nutt tuli peale, kui aus olla. Piinlikkusest. Ja suur igatsus president Meri järele. See mees jättis omal ajal mulle nii sügava mulje, et juba aegu olen tahtnud austusest tema vastu oma tulevasele pojale Georg Lennart (tagurpidi siis) nimeks panna. Vaatab kas õnnestub:)
Aga jah, mind ikka huvitavad Rüütli diplomaatilised vestlused. Kui ta sel tasandil oli sunnitud etiketi järgi suhtlema, siis loomulikult läbi tõlgi, kuid mida ta rääkis? Ja kas tõlk tõlkis sõna-sõnalt või ootas mingit ivakest? Siis võis võõrastele küll huvitav mulje jääda meie keelest - hirmus pikk jutt eesti keeles, kuid nt inglise keelde tõlgitult tuli vaid üks lause... Mine tea...
Ilves mõnes asjas sarnaneb Meriga - suhtlev, sõnaosav ja esinduslik välispoliitiliselt ning piire kompav, terav ning korralekutsuv sisepoliitiliselt.
Ok, ma küll ei ole Ilvesega kõiges ühel meelel, kuid austan teda siiski kui presidenti. Hmm, meenub, kuidas hiljuti tehti mulle noom-noom selle eest, et ma julgesin itsitada president Rüütli reality´s tehtud sõnavõttude üle ja heideti ette, et ma ei austa teda kui presidenti... Hmm... Minust oleks ütlemata silmakirjalik austada kedagi vaid selle eest, kes ta ametilt on. Eriti kui ta ei ole minu silmis austust ära teeninud. Ok, ma ei käi tema pihta avalikult artikleid produtseerimas ja loosungitega lehvitamas, kuid oma sees arvan on meil kõigil õigus tunda vastavalt enese paremale õiglustundele. Seega ei usu ma, et presidendi kui institutsiooni suhtes kuidagi halvasti käituksin. Loodan siiralt, et noomija ise ei ole KeRa vaadetega, tegu ju siiski noore ja eesti keelt kõneleva inimesega...
Veel tähendaks see ju seda, et Ninasarviku peaministriks saamise puhul langeks mulle automaaselt kohustus teda kui peaministrit austada.... No mitte ei tule välja! Ausõna ei tule... Minu arvates on tegu ühe suurima vassija ning omakasupüüdlikuma inimesega keda mina tean... Jumal tänatud, et tema võimalused peaministriks saada nüüd taas kõvasti kukkusid.
Nagu sotsioloog Kivirähk pakub, on Ilvese võidu taga tegelikult KeRa lepe... Ehk siis avalikkus ja läbi nende ka valijamehed said korralikult pahaseks sellise poliitilise sopa ning inimeste mõnitamise peale ning tänu sellele hääletasid nii mõnedki, kes muidu oleks hääletanud Rüütli poolt, nüüd Ilvese poolt.
Küll aga on omamoodi irooniline see, et parempoolsed valisid enestele vasakpoolse presidnedi:DDD Sest mida muud see SDE siis on:) Siin on see, et eks vasakpoolsetelgi ole omad ivad sees, lihtsalt minu meelest tuleb vaadata neid teemasid läbi parempoolse prisma:)
Vaatab mis saab, igatahes olen ma tulemusega ütlemata rahul:) Teistpidise lahenduse korral oleksin päris tõsiselt kaalunud välismaale tööle minemist. Vähemalt järgnevaks 5-ks aastaks:)
Aga siit moraal- KÕIK kevadel valima! Kasvõi ainult sellepärast, et iga andmata jäänud hääl on hääl Savipätsi kasuks...
laupäev, september 23, 2006
neljapäev, september 21, 2006
Mees?
Üks ettekannetest Aastakonverentsil oli ka meestest. Miks nad on sellised nagu nad on ja kust see tuleneb. Meeste ja naiste erinevustest oli siis jutt.
Loomulikult on algselt tegu X ja Y kromosoomidega. Teame ju kõik, et mees sünnib XY paariga ning naine XX paariga. Mida ma aga ei teadnud oli see, et on olemas ka väga palju variatsioone nihetest. On olemas mehi, kes on tegelikult XX ja naisi, kes tegelikult XY. Ise nad seda ei tea, kuni pole kromosoomiuuringut tehtud. Samuti on olemas naisi, kes on X0 (nemad siis tavaliselt lühikest kasvu ja ilma märgatavalt väljaarenenud sootunnusteta), kui ka naisi, kes on XXX, XXXX, XXXXX jne. Need on nö "supernaised". Valdavalt vanemata naiste sünnitatud ja väga pikkade jalgadega. Rääkis lektor just sel teemal ja kirjeldas juhust, kus ühes auditooriumis selle jutu peale pöördusid kõigi pead ühe tütarlapse poole. Selle peale avanes meie auditooriumi üks ning sisse astus eriliselt pikkade jalgadega tütarlaps. Kogu auditoorium möirgas naerda! Nagu living example:)! Loodan väga, et mõni tuttav seletas tütarlapsele tema suunas lahvatanud naerupahvaku ära:DDD
Samuti on olemas supermehi. Need on siis XYY, XYYY, XYYYY jne. Et eriti mehed ja tugevate maskuliinsete omadustega. Laiendiks öeldi ilusti, et kui neid tahate näha, siis palju leidub neid vanglas:)
Sooline erinevus isiksuse tasandil avaldub enamasti siis suhtumises ja sotsiaalses käitumises. Nt on naised emotsionaalsemad, parema verbaalse väljendumisoskusega, kaastundlikumad, õrnemad, tundlikumad, mõistvamad, järeleandlikumad, lapsikumad, kergeusklikumad, soojemad jne. Mehed seevastu väiksema verbaalse väljendusoskusega, ruumilise mõtlemisega, agressiivsemad, ambitsioonikamad, analüütilisemad, kehtestavamad, dominatsemad, kõigutamatumad, tugevamad isiksused jne. Teame seda ju kõik tegelikult.
Küll aga suundun ma nüüd taas enese isiku juurde. Olen juba aegu arvanud, et käitun sagedamini nagu mees. Ok, üritan küll oma naiselikumat ja totakamat poolt esile tuua (naiselikkus on ju see mis müüb), kuid seda saab vaid vabas õhustikus teha. Nii kui läheb kuskilt midagi kriitiliseks, nii muutun ma meheks. Või siis teerulliks, nagu üks sõber armastab väljenduda:) Siis kaob naiselik soojus ja igasugune kaastundlikkus. Hakkan domineerima ja ennast kehtestama ja ei kaota mingi hinnaga. Peaga läbi seina siis. Tegelikult jube.
Siis olengi mõelnud, et äkki ma olen mees. Äkki ma sellepärast ei saagi lapsi sünnitatud? Äkki mu keha lihtsalt ei toimi nii nagu naise keha peaks toimima? Noh, kromosoomiuuringud vähemalt minu puhul kinnitasid, et kõik on siiski väga ok:) Aga siiski - miks ma siis nii mees olen? Isegi ülalkirjeldatud omadustest klapin ma meeste sekka paremini. Verbaalset väljendusoskust mul absoluutselt pole, ruumiline mõtlemine on hea, sotsiaalne suhestumine üldse mitte nii hea, sõbrannade õla najal nutmiseks võimeline pole, hoian parem omad asjad endasse, hirmsal kombel analüütiline, austan vaid loogikat mitte emotsioone jne jne jne. Mees?
Tehti ka testi ja paluti öelda, kas näidatud pildid on mehelikud või naiselikud. Ja minu vastused klappisid eranditult meeste vastustega...
Pole siis ime et ma mingi perenaine pole... Aga kodutehnikaga tulen suurepäraselt toime, putitan ja seadistan alati ise...
Meenub üks teema tapmiste statistikast. Nt Inglismaal pannakse toime 2 tapmist päeva jooksul, USAs 2 tapmist lausa tunni jooksul. 90% tapjatest on mehed, neist omakorda 1/3 mõrvadest pannakse toime oma intiimpartneri (abikaasa, sõbranna, armuke) suhtes. Eestist sellekohast statistikat ei leidnud.
Milles asi? Kas tõesti on asi selles, et mehed ei suuda leppida või loobuda? Et nad on nii kinnised ja seega lõpuks nagu viitsütikuga pommid? Neist mõrvadest 1/3 on siis sellised, kus kas naine tahab lahkuda või on lahkumas või lahkunud. Siis tekib mehel vist tunne, et keegi teine ka ei tohi teda saada. Mine tea. Igatahes ohtlik aeg pidi olema kuni 3 kuud peale lahkuminekut - see aeg võib mees veel vabalt tapmismõtetega ringi luusida:)
Vot selles osas ma küll mehelik pole... Kui tahab, siis läheb, ennast lolliks tegema ja anuma ei hakka, samuti ei hakka riista maha lõikama ega tapma. Paistab et kõik pole veel kadunud:)))
Milles siis asi võib olla? Aegu on räägitud kõrgest testosteroonitasemest ja et see paneb möllama. Tegelikult aga testosteroon paneb möllama küll, kuid pidureid ta maha ei võta. Pidurid võtab maha omakorda madal serotoniinitase. Seega saame valemi: madal serotoniinitase + kõrge testosteroonitase = suur jama...
Kunagi nägin serotoniini kohta saadet, kus jälgiti ahvide käitumist. Madala serotoniinitasemega ahvid olid teiste poolt eemaletõrjutud, kuna nad kippusid teisi klohmima. Madal serotoniinitase siis tekitab agressiivsust. Ja antisotsiaalsust. Maakeeli on need siis psühhod. Agressiivsed ja piduriteta, tavaolekus jätavad reeglina väga ohutu mulje.
Kuidas aga kujuneb madal serotoniinitase? Ja siin avastati küll suur üllatus - serotoniinitase on madalam neil, kes on kasvanud vanemliku helluseta. Või vanemateta. Olulisim pidi siin olema lapseeas kogetud turvaline füüsiline kontakt. Siis serotoniin normis.
Aga jah, see jutt meeste kohta. Naiste kohta ei tea:)
Siit moraal - ärge saage uisapäisa lapsi, nii et suhe ei toimi ja loodate laste abil seda toimima saada. Siis minnakse laiali ja kui siis kibestutakse ja ei pakuta lapsele piisavalt hellust, siis ongi oht kujundada järgmist väikest psühhot... Kurb... Siit ka arusaadav nende teismeliste lastekodulaste vägivaldsus...
Loomulikult on algselt tegu X ja Y kromosoomidega. Teame ju kõik, et mees sünnib XY paariga ning naine XX paariga. Mida ma aga ei teadnud oli see, et on olemas ka väga palju variatsioone nihetest. On olemas mehi, kes on tegelikult XX ja naisi, kes tegelikult XY. Ise nad seda ei tea, kuni pole kromosoomiuuringut tehtud. Samuti on olemas naisi, kes on X0 (nemad siis tavaliselt lühikest kasvu ja ilma märgatavalt väljaarenenud sootunnusteta), kui ka naisi, kes on XXX, XXXX, XXXXX jne. Need on nö "supernaised". Valdavalt vanemata naiste sünnitatud ja väga pikkade jalgadega. Rääkis lektor just sel teemal ja kirjeldas juhust, kus ühes auditooriumis selle jutu peale pöördusid kõigi pead ühe tütarlapse poole. Selle peale avanes meie auditooriumi üks ning sisse astus eriliselt pikkade jalgadega tütarlaps. Kogu auditoorium möirgas naerda! Nagu living example:)! Loodan väga, et mõni tuttav seletas tütarlapsele tema suunas lahvatanud naerupahvaku ära:DDD
Samuti on olemas supermehi. Need on siis XYY, XYYY, XYYYY jne. Et eriti mehed ja tugevate maskuliinsete omadustega. Laiendiks öeldi ilusti, et kui neid tahate näha, siis palju leidub neid vanglas:)
Sooline erinevus isiksuse tasandil avaldub enamasti siis suhtumises ja sotsiaalses käitumises. Nt on naised emotsionaalsemad, parema verbaalse väljendumisoskusega, kaastundlikumad, õrnemad, tundlikumad, mõistvamad, järeleandlikumad, lapsikumad, kergeusklikumad, soojemad jne. Mehed seevastu väiksema verbaalse väljendusoskusega, ruumilise mõtlemisega, agressiivsemad, ambitsioonikamad, analüütilisemad, kehtestavamad, dominatsemad, kõigutamatumad, tugevamad isiksused jne. Teame seda ju kõik tegelikult.
Küll aga suundun ma nüüd taas enese isiku juurde. Olen juba aegu arvanud, et käitun sagedamini nagu mees. Ok, üritan küll oma naiselikumat ja totakamat poolt esile tuua (naiselikkus on ju see mis müüb), kuid seda saab vaid vabas õhustikus teha. Nii kui läheb kuskilt midagi kriitiliseks, nii muutun ma meheks. Või siis teerulliks, nagu üks sõber armastab väljenduda:) Siis kaob naiselik soojus ja igasugune kaastundlikkus. Hakkan domineerima ja ennast kehtestama ja ei kaota mingi hinnaga. Peaga läbi seina siis. Tegelikult jube.
Siis olengi mõelnud, et äkki ma olen mees. Äkki ma sellepärast ei saagi lapsi sünnitatud? Äkki mu keha lihtsalt ei toimi nii nagu naise keha peaks toimima? Noh, kromosoomiuuringud vähemalt minu puhul kinnitasid, et kõik on siiski väga ok:) Aga siiski - miks ma siis nii mees olen? Isegi ülalkirjeldatud omadustest klapin ma meeste sekka paremini. Verbaalset väljendusoskust mul absoluutselt pole, ruumiline mõtlemine on hea, sotsiaalne suhestumine üldse mitte nii hea, sõbrannade õla najal nutmiseks võimeline pole, hoian parem omad asjad endasse, hirmsal kombel analüütiline, austan vaid loogikat mitte emotsioone jne jne jne. Mees?
Tehti ka testi ja paluti öelda, kas näidatud pildid on mehelikud või naiselikud. Ja minu vastused klappisid eranditult meeste vastustega...
Pole siis ime et ma mingi perenaine pole... Aga kodutehnikaga tulen suurepäraselt toime, putitan ja seadistan alati ise...
Meenub üks teema tapmiste statistikast. Nt Inglismaal pannakse toime 2 tapmist päeva jooksul, USAs 2 tapmist lausa tunni jooksul. 90% tapjatest on mehed, neist omakorda 1/3 mõrvadest pannakse toime oma intiimpartneri (abikaasa, sõbranna, armuke) suhtes. Eestist sellekohast statistikat ei leidnud.
Milles asi? Kas tõesti on asi selles, et mehed ei suuda leppida või loobuda? Et nad on nii kinnised ja seega lõpuks nagu viitsütikuga pommid? Neist mõrvadest 1/3 on siis sellised, kus kas naine tahab lahkuda või on lahkumas või lahkunud. Siis tekib mehel vist tunne, et keegi teine ka ei tohi teda saada. Mine tea. Igatahes ohtlik aeg pidi olema kuni 3 kuud peale lahkuminekut - see aeg võib mees veel vabalt tapmismõtetega ringi luusida:)
Vot selles osas ma küll mehelik pole... Kui tahab, siis läheb, ennast lolliks tegema ja anuma ei hakka, samuti ei hakka riista maha lõikama ega tapma. Paistab et kõik pole veel kadunud:)))
Milles siis asi võib olla? Aegu on räägitud kõrgest testosteroonitasemest ja et see paneb möllama. Tegelikult aga testosteroon paneb möllama küll, kuid pidureid ta maha ei võta. Pidurid võtab maha omakorda madal serotoniinitase. Seega saame valemi: madal serotoniinitase + kõrge testosteroonitase = suur jama...
Kunagi nägin serotoniini kohta saadet, kus jälgiti ahvide käitumist. Madala serotoniinitasemega ahvid olid teiste poolt eemaletõrjutud, kuna nad kippusid teisi klohmima. Madal serotoniinitase siis tekitab agressiivsust. Ja antisotsiaalsust. Maakeeli on need siis psühhod. Agressiivsed ja piduriteta, tavaolekus jätavad reeglina väga ohutu mulje.
Kuidas aga kujuneb madal serotoniinitase? Ja siin avastati küll suur üllatus - serotoniinitase on madalam neil, kes on kasvanud vanemliku helluseta. Või vanemateta. Olulisim pidi siin olema lapseeas kogetud turvaline füüsiline kontakt. Siis serotoniin normis.
Aga jah, see jutt meeste kohta. Naiste kohta ei tea:)
Siit moraal - ärge saage uisapäisa lapsi, nii et suhe ei toimi ja loodate laste abil seda toimima saada. Siis minnakse laiali ja kui siis kibestutakse ja ei pakuta lapsele piisavalt hellust, siis ongi oht kujundada järgmist väikest psühhot... Kurb... Siit ka arusaadav nende teismeliste lastekodulaste vägivaldsus...
kolmapäev, september 20, 2006
Idiotism
Ma vist olen puhta sooda, kuid ma ei saa aru miks on tarvis nüüd taas hakata maju tagastama...
Tunnen inimest, kes elab kunagi Saksamaale pagenule kuulunud majas. Nii, läks asi erastamisele ja tagastamisele jne. Tagastati neile välismaalastele kellele tagastati, teised said kas erastada või jäi veel ripakile. Arusaadav.
Millest ma aga aru ei saa, on see järjekordne tagastamislaine. Tema ka erastas oma korteri ilusti seaduslikult, kena suur korter Nõmme mändide all. Oli väga jamas seisukorras. Soetamismaksumuseks kujunes tol ammusel ajal 7000eek.
Elu arenes edasi ja naine elas oma ema ja pojaga seal majas nagu ikka oma kodus elatakse. Elu oli peost suhu. Käis veel ülikoolis, omandas kõrghariduse, sai parema palga peale ja võttis laenud peale, et ehitab korteri ilusaks. Nüüdseks siis laenud suuremas osas makstud ja eluase kujundatud dekaadi jooksul selliseks nagu soovitud.
Nüüd aga võtab Riigikogu vastu seaduse, et neile samadele välismaalastele, kes tollal, kui teistele maju tagastati ei saanud mitte maja vaid said selle eest õiglast kompensatsiooni, tuleb nüüd lisaks saadud kompensatsioonile siiski ka majad tagastada... Ehk siis kes kaua ootab, saab topeltportsu... See muidugi üldse ei loe, et needsamad senised elanikud on elanud kogu see aeg teadmises, et tegu on erastatud elamispinnaga, mis on täielikult nende oma... Nagu me kõik loogiliselt võttes arvaksime, eksju. Nüüd aga tehakse sulle teatavaks, et tore oli et elamu turuväärtuse oled nii kõrgeks ajanud, me nüüd tuleme ja võtame selle sult ära, et see ühele hingevaakuvale sakslasele anda. Ja kompensatsiooniks anname sulle 2-miljonilise korteri eest 7000 eeku. Jah, just nii. 7000 eeku. Kompenseeritakse nimelt soetamismaksumus, mitte turuväärtus...
Sellisel kujul on see vastu võetud Riigikogus, küll aga pole veel meie hingevaakuv president seda kinnitanud. Ja kindlasti ei kinnita ka enne valimisi - halb reklaam ju. Aga kinnitab selle usutavasti tulevane president kindlasti. Sest paistab, et teema on kellelegi kasulik.
Minu soovitus on, et tuleb needsamad inimesed, kelle õigusi nii räigelt rikutakse, kokku koguda ja hakata pead tõstma. Edasi Euroopa inimõiguste kohtusse. Sest kui oma riik, kelle esmane ülesanne peaks olema OMA kodanike huvide kaitsmine, hakkab eelistama siit ammu pagenuid ja omad inimesed jätab peavarjuta, siis tuleb sellise riigi vastu midagi ette võtta. Vastasel juhul on Eestis juures 732 (just niipaljusid see puudutab) potentsiaalset maniakaalset mõrvarit (meenutagem nüüd Haabersti LOV tapmisjuhtumit).
Teine lahendus oleks see, kui nt kolm sõltumatut kinnisvara hindajat teevad objektidele hindamised, mille põhjal arvutataks keskmine hind ja eluaseme kompensatsiooniks kujuneks summa õiglase turuväärtuse hinnaga. Sest see soetamismaksumus on ju tõsine naljanumber. Selle eest ei saa peldikutki, mäe otsas asuv maksab ju lausa miljoni....
Huvitav on veel see, et teised postsotsialistlikud riigid on sõlminud juba ammuilma kokkulepped (Saksamaaga nt), et midagi sellist enam ei hakka toimuma, meie riik aga pakub ise kandikul mingitele võõrastele kullapadasid... Kus on siis oma kodanike kaitse? Inimõigused? Konkreetselt on ju varem öeldud, et "jah, see on sinu korter, sa valdad seda täielikult". Kuidas seda nüüd äkki muuta saab? Milles siis üldse saab kindel olla? Mis iganes võidakse ju mulle suvalisel hetkel suvalise asja kohta öelda, et nüüd on nii ja anna see mulle. Nagu lasteaias, kus tugevam tuleb ja võtab sulle kuuluva sult ära.
Ainus arvamus on, et see on kellegi kindlates huvides praegu...
Väike lootus on, et juba erastanuid see ehk siiski ei puuduta, ehk on ka neid, kellel erastamata veel. Vastasel juhul tuleks ju esiteks need eluasemed taasriigistada, enne neid ju tagastada nn "õigusjärgsetele omanikele" ei saa.
Jama see, et keegi ei oska vastuseid anda. On suheldud ametiasutustega, kes sellega otseselt kokku puutuvad ja küsitud nõu juristidelt - mitte keegi ei oska anda selget vastust. Ei või Jah. Segadus kõigil. Eks ta seepärast ongi segadus, et see ületab kaine loogika piirid.
********************************************************************
Jee!!! Meie praegune president pole küll suurem asi, kuid mõned õiged otsused ta siiski oma nõuandjate abiga suudab teha. Ja lükkas tagasi!!! Ok, enne presidendivalimisi kaval lüke, kuid siiski vajalikul ajal:)
Eks seda üritatakse nüüd veel läbi suruda mingi aeg, kuid selleks ajaks jõuab selgust saada ehk keda isikluliselt see puudutab ja need isikud jõuavad siis pead tõsta. Räägin muidugi vaid neist kes juba erastanud on ja kellel kodusid sel juhul taasriigistama hakataks.
Seega - elab edasi!
Tunnen inimest, kes elab kunagi Saksamaale pagenule kuulunud majas. Nii, läks asi erastamisele ja tagastamisele jne. Tagastati neile välismaalastele kellele tagastati, teised said kas erastada või jäi veel ripakile. Arusaadav.
Millest ma aga aru ei saa, on see järjekordne tagastamislaine. Tema ka erastas oma korteri ilusti seaduslikult, kena suur korter Nõmme mändide all. Oli väga jamas seisukorras. Soetamismaksumuseks kujunes tol ammusel ajal 7000eek.
Elu arenes edasi ja naine elas oma ema ja pojaga seal majas nagu ikka oma kodus elatakse. Elu oli peost suhu. Käis veel ülikoolis, omandas kõrghariduse, sai parema palga peale ja võttis laenud peale, et ehitab korteri ilusaks. Nüüdseks siis laenud suuremas osas makstud ja eluase kujundatud dekaadi jooksul selliseks nagu soovitud.
Nüüd aga võtab Riigikogu vastu seaduse, et neile samadele välismaalastele, kes tollal, kui teistele maju tagastati ei saanud mitte maja vaid said selle eest õiglast kompensatsiooni, tuleb nüüd lisaks saadud kompensatsioonile siiski ka majad tagastada... Ehk siis kes kaua ootab, saab topeltportsu... See muidugi üldse ei loe, et needsamad senised elanikud on elanud kogu see aeg teadmises, et tegu on erastatud elamispinnaga, mis on täielikult nende oma... Nagu me kõik loogiliselt võttes arvaksime, eksju. Nüüd aga tehakse sulle teatavaks, et tore oli et elamu turuväärtuse oled nii kõrgeks ajanud, me nüüd tuleme ja võtame selle sult ära, et see ühele hingevaakuvale sakslasele anda. Ja kompensatsiooniks anname sulle 2-miljonilise korteri eest 7000 eeku. Jah, just nii. 7000 eeku. Kompenseeritakse nimelt soetamismaksumus, mitte turuväärtus...
Sellisel kujul on see vastu võetud Riigikogus, küll aga pole veel meie hingevaakuv president seda kinnitanud. Ja kindlasti ei kinnita ka enne valimisi - halb reklaam ju. Aga kinnitab selle usutavasti tulevane president kindlasti. Sest paistab, et teema on kellelegi kasulik.
Minu soovitus on, et tuleb needsamad inimesed, kelle õigusi nii räigelt rikutakse, kokku koguda ja hakata pead tõstma. Edasi Euroopa inimõiguste kohtusse. Sest kui oma riik, kelle esmane ülesanne peaks olema OMA kodanike huvide kaitsmine, hakkab eelistama siit ammu pagenuid ja omad inimesed jätab peavarjuta, siis tuleb sellise riigi vastu midagi ette võtta. Vastasel juhul on Eestis juures 732 (just niipaljusid see puudutab) potentsiaalset maniakaalset mõrvarit (meenutagem nüüd Haabersti LOV tapmisjuhtumit).
Teine lahendus oleks see, kui nt kolm sõltumatut kinnisvara hindajat teevad objektidele hindamised, mille põhjal arvutataks keskmine hind ja eluaseme kompensatsiooniks kujuneks summa õiglase turuväärtuse hinnaga. Sest see soetamismaksumus on ju tõsine naljanumber. Selle eest ei saa peldikutki, mäe otsas asuv maksab ju lausa miljoni....
Huvitav on veel see, et teised postsotsialistlikud riigid on sõlminud juba ammuilma kokkulepped (Saksamaaga nt), et midagi sellist enam ei hakka toimuma, meie riik aga pakub ise kandikul mingitele võõrastele kullapadasid... Kus on siis oma kodanike kaitse? Inimõigused? Konkreetselt on ju varem öeldud, et "jah, see on sinu korter, sa valdad seda täielikult". Kuidas seda nüüd äkki muuta saab? Milles siis üldse saab kindel olla? Mis iganes võidakse ju mulle suvalisel hetkel suvalise asja kohta öelda, et nüüd on nii ja anna see mulle. Nagu lasteaias, kus tugevam tuleb ja võtab sulle kuuluva sult ära.
Ainus arvamus on, et see on kellegi kindlates huvides praegu...
Väike lootus on, et juba erastanuid see ehk siiski ei puuduta, ehk on ka neid, kellel erastamata veel. Vastasel juhul tuleks ju esiteks need eluasemed taasriigistada, enne neid ju tagastada nn "õigusjärgsetele omanikele" ei saa.
Jama see, et keegi ei oska vastuseid anda. On suheldud ametiasutustega, kes sellega otseselt kokku puutuvad ja küsitud nõu juristidelt - mitte keegi ei oska anda selget vastust. Ei või Jah. Segadus kõigil. Eks ta seepärast ongi segadus, et see ületab kaine loogika piirid.
********************************************************************
Jee!!! Meie praegune president pole küll suurem asi, kuid mõned õiged otsused ta siiski oma nõuandjate abiga suudab teha. Ja lükkas tagasi!!! Ok, enne presidendivalimisi kaval lüke, kuid siiski vajalikul ajal:)
Eks seda üritatakse nüüd veel läbi suruda mingi aeg, kuid selleks ajaks jõuab selgust saada ehk keda isikluliselt see puudutab ja need isikud jõuavad siis pead tõsta. Räägin muidugi vaid neist kes juba erastanud on ja kellel kodusid sel juhul taasriigistama hakataks.
Seega - elab edasi!
Tige
No aru ma ei saa!
Hommikuti on mul arvestatud kindel töölejõudmise aeg. Nagu meil kõigil, on ka minul nii laias laastus teada kaua mul töölejõudmiseks aega kulub. Arvestades siis üldist liiklusvoolu ning arvestamata eriolukordi, mis võivad teel ette tulla. Keskeltläbi sõidan maja eest maja ette 12 minutit. Täpselt juba teada millise foori alt startides tuleb kiirendada ja mitmenda autona startides enam ei maksa kiirendada jne. Fooridel ju tsüklid samad igal hommikul ja liiklustihedus kah sama sel kellaajal.
Siiani on kõik läinud plaanipäraselt ja üllatusi pole olnud. Mõni avariikõks, mis teel ühe rea kinni paneb, välja arvata siis.
Täna hommikul aga üllatas mind ülimalt aeglane liiklus Mustamäe teel. Ette vaadates ei näe ka, et midagi suurt ja ohlikku aeglaselt liikuvat (rekka nt) ees liikleks. Mustamäe teel siis, mis on mitmerealine, joonitud ja valgusfooridega reguleeritud sirge ja lai tee. Teekate ka heas korras. Ühesõnaga hea sõita. Miskipärast liiklemiskiiruseks siis 35-40km/h.... Ja pikalt... Vaatan siis, et õppesõiduk ees. Ok. No mis teha. Keerab siis mingi aja pärast kõrvale. Natuke saab sõita, siis taas sama olukord. Ja jälle avastan õppesõiduki! Minul aeg Kadaka teele ära pöörata, õppesõiduk läheb otse edasi ja kujutan ette, et nüüd saab ühe joonega tööle. Aga ei! Järgmine tee peal! Kokku oli eriti aeglaselt liikuvaid õppesõidukeid ühe hommiku jooksul just töölejõudmise ajal teel neli...
Ma ei saa aru. Enamasti on õppesõidukid kõige korralikumad liiklejad üldse. Lasevad inimesed üle tee, lasevad bussid vahele, on viisakad ja ei tekita ohtlikke olukordi. Sõidavad lubatud piirkiirusega. Kõik oleks nagu ok. Kuidas aga täna hommikul ja just töölejõudmise ajal sattus ainuüksi minu teele lausa 4 tiguliikurit, kes liikluse korralikult kinni panid? Ehk olid need õppijad, kes esimest korda roolis. Loomulikult on alguses see sõitmine hirmutav ja sõidad aeglaselt, kuid miks toovad õpetajad nad sellisel ajal suurtele teedele ette? Kas ei peaks nad sellisel kellaajal sõitma kõrvaltänavatel, kui nad ei ole veel valmis liiklusvooluga ühinema? Õpetaja asi oleks ikka seda jälgida...
Ühesõnaga tigedaks ajas. Muidu ju alati näen tublisid õppesõitjaid, kelle läheduses sõita on enamasti turvalisem kui väga paljude muude läheduses, täna hommikul aga ühel kindlal trajektooril hommikusel töölejõudmise ajal lausa 4 tiguliikurit. Täitsa veider.
Hommikuti on mul arvestatud kindel töölejõudmise aeg. Nagu meil kõigil, on ka minul nii laias laastus teada kaua mul töölejõudmiseks aega kulub. Arvestades siis üldist liiklusvoolu ning arvestamata eriolukordi, mis võivad teel ette tulla. Keskeltläbi sõidan maja eest maja ette 12 minutit. Täpselt juba teada millise foori alt startides tuleb kiirendada ja mitmenda autona startides enam ei maksa kiirendada jne. Fooridel ju tsüklid samad igal hommikul ja liiklustihedus kah sama sel kellaajal.
Siiani on kõik läinud plaanipäraselt ja üllatusi pole olnud. Mõni avariikõks, mis teel ühe rea kinni paneb, välja arvata siis.
Täna hommikul aga üllatas mind ülimalt aeglane liiklus Mustamäe teel. Ette vaadates ei näe ka, et midagi suurt ja ohlikku aeglaselt liikuvat (rekka nt) ees liikleks. Mustamäe teel siis, mis on mitmerealine, joonitud ja valgusfooridega reguleeritud sirge ja lai tee. Teekate ka heas korras. Ühesõnaga hea sõita. Miskipärast liiklemiskiiruseks siis 35-40km/h.... Ja pikalt... Vaatan siis, et õppesõiduk ees. Ok. No mis teha. Keerab siis mingi aja pärast kõrvale. Natuke saab sõita, siis taas sama olukord. Ja jälle avastan õppesõiduki! Minul aeg Kadaka teele ära pöörata, õppesõiduk läheb otse edasi ja kujutan ette, et nüüd saab ühe joonega tööle. Aga ei! Järgmine tee peal! Kokku oli eriti aeglaselt liikuvaid õppesõidukeid ühe hommiku jooksul just töölejõudmise ajal teel neli...
Ma ei saa aru. Enamasti on õppesõidukid kõige korralikumad liiklejad üldse. Lasevad inimesed üle tee, lasevad bussid vahele, on viisakad ja ei tekita ohtlikke olukordi. Sõidavad lubatud piirkiirusega. Kõik oleks nagu ok. Kuidas aga täna hommikul ja just töölejõudmise ajal sattus ainuüksi minu teele lausa 4 tiguliikurit, kes liikluse korralikult kinni panid? Ehk olid need õppijad, kes esimest korda roolis. Loomulikult on alguses see sõitmine hirmutav ja sõidad aeglaselt, kuid miks toovad õpetajad nad sellisel ajal suurtele teedele ette? Kas ei peaks nad sellisel kellaajal sõitma kõrvaltänavatel, kui nad ei ole veel valmis liiklusvooluga ühinema? Õpetaja asi oleks ikka seda jälgida...
Ühesõnaga tigedaks ajas. Muidu ju alati näen tublisid õppesõitjaid, kelle läheduses sõita on enamasti turvalisem kui väga paljude muude läheduses, täna hommikul aga ühel kindlal trajektooril hommikusel töölejõudmise ajal lausa 4 tiguliikurit. Täitsa veider.
teisipäev, september 19, 2006
JCI Aastakonverents
Nonii, 15.-17.september toimus siis JCI Estonia aasta tippsündmus - Aastakonverents. Ok, sel aastal oli küll erandkorras tippude tipuks EC (Eurokonverents), kuna sel aastal oli korraldamise au Eestil, kuid Aastakonverents on ikka selline kohalik koondüritus, mil tehakse kokkuvõtted olnust ja plaanid edaspidiseks.
Toimus see seekord siis Haapsalus. Päevad täis seminare, õhtud täis suhtlemist. Esimesel õhtul oli stiilikas, teemaks Tondiloss. Meie sõbrantsiga tegime endid keskaegseteks laipadeks (17.sajandi preilnad, kes laibakahvatud ja vampiiride poolt tühjaks tehtud). Pidu oli vahva, rahvas möllas hommikutundideni. Esinejad tegid kõvasti nalja, süüa sai palju. Väga broo:)
Teine õhtu oli tegu galaga. Mehed smokkides, naised pikkades tualettides. Pagan, olen ikka natuke palju juurde võtnud - kleit oli natuke liiga ümber...
Vahuveini muudkui kallati, toit ei lõppenud laualt ning orkester mängis tantsuks lausa kella 2-ni. Sealt edasi läks afterpartyks:)
TOYP (the outstanding young person - Eestist esitatakse maailma TOYP'ile igal aastal üks tegelane, teema sai maailmas alguse aastal 1938 juba ning üks eestlane on ka maailmas selle auhinna võitnud - aastal 1993 Mart Laar) tseremoonia toimus Haapsalu linnuses asuvas Toomkirikus. Ilus oli. Tuleb tunnistada, et altviiul koos oreliga kõlas seal ikka väga ilusti. Räägitakse, et tegu parima akustikaga kirikuga Eestimaal... Ei vaidle:) Eriti seepärast, et nt ooperis ei suuda ma kuulata sopraneid ja metsosopraneid (kõrvadel hakkab valus) kui aga seal hakkas sopran laulma Ave Maria't, siis kananahk tuli ihule... Ja kindlasti mitte õudusest:DDD
Sel aastal võitis auhinna x-tee üks loojatest, mail.ee autor ning e-hääletuse looja. Tüübil olid silmad märjad kui kirikutäis smokingites ja õhtutualettides inimesi püsti tõusid, end tema poole keerasid ja aplodeerisid...
Haapsalu ise on selline pisike linnake siis, kus ma väga palju käinud ei ole. Maksimaalselt 5 korda ehk enne olnud nädalavahet.
Küll aga vedas meil tohutult ilmaga ning vahepeal sai mõni ettekanne vahele jäetud ja linna peale koperdama mindud:) Mõned ülesvõtted siis ka allpool.
Kohustuslikud võtted Haapsalu linnuses:)
Müüriääre kohvik, mida kangesti haibitakse, oli minu meelest küll väga armas, kuid tellitud toiduga ma väga rahule ei jäänud. Oli siis croissant mozarella juustu ja lõhega.
Liiga palju õli ja pesto kastet oli seal vahel... Minu maitsele siis...Angelina? Sic!!!
Kunagi pole mul olnud probleemi enese koledaks tegemisel:) Laip siis stiilikalt...
esmaspäev, september 11, 2006
Veemõnudest
Lootsin siis ennist, et nädalavahetus saab olema plaanide kohaselt ütlemata lõõgastav... Siit moraal - ära tee alati nii palju plaane ette! Kõige õnnestunumad on ikka spontaansed ettevõtmised, miks ma siis sellest midagi ei õpi ja ikka kuude kaupa plaane ette armastan teha???
Nimelt oli juba ammuilma plaan minna just sel nädalavahetusel Jurmala veekeskusesse. Lihtsalt ajaliselt klappis kõige paremini. Jurmalast siiani väga head mälestused ja no seal oli ikka tõsiselt asjatamist! Tuubidel uljas allakihutamine erinevates torudes, kokteilidega basseinis olevates voodites lamasklemine, hirmkiire laskumisega torud ja muu fun. No meeldivad mulle kangesti veekeskused, mis teha!
Ööbimisvõimalusi interneedusest piiludes siis avastasin, et no paganas, just see nädalavahe Jurmala veepark kinni… Oehh…..
Noh, mis teha, lepliku inimesena leppisin siis Pärnu veepargiga. See ka vägagi vaffa koht, Eesti omadest parim ja Serenast kõvasti etem.
Oli plaan siis pühapäeva hommikul sinnapoole teele asuda. Laupäeva õhtul kodus igavledes külastasin ma-ei-tea-mis-ajendil siis nimetatud asutuse kodukat ja mis ma avastasin? Just see nädalavahe Pärnu veepark suletud. No palju võib??? Poleks ma vaadanud, oleks pühapäeval tobeda näoga, rätik näpus, seal ukse taga kolistamas olnud…
Siit moraal – ära plaani!
Oli kavatsetud veemõnudega tegeleda ja kuna endal seda võimalust polnud, sai hoopis surfareid vaatamas käidud. Meeletu tuul oli ja kui tavainimesed selle peale nina kirtsutavad ja end toas soojas hoiavad, siis surfaritel seevastu silmad säramas ja ronivad vette meeletute lainete vahele möllama…. Huhh! Hullud! Et siis ise veemõnusid ei saanud, pildistasin hämmastusega hoopis teisi…
Nimelt oli juba ammuilma plaan minna just sel nädalavahetusel Jurmala veekeskusesse. Lihtsalt ajaliselt klappis kõige paremini. Jurmalast siiani väga head mälestused ja no seal oli ikka tõsiselt asjatamist! Tuubidel uljas allakihutamine erinevates torudes, kokteilidega basseinis olevates voodites lamasklemine, hirmkiire laskumisega torud ja muu fun. No meeldivad mulle kangesti veekeskused, mis teha!
Ööbimisvõimalusi interneedusest piiludes siis avastasin, et no paganas, just see nädalavahe Jurmala veepark kinni… Oehh…..
Noh, mis teha, lepliku inimesena leppisin siis Pärnu veepargiga. See ka vägagi vaffa koht, Eesti omadest parim ja Serenast kõvasti etem.
Oli plaan siis pühapäeva hommikul sinnapoole teele asuda. Laupäeva õhtul kodus igavledes külastasin ma-ei-tea-mis-ajendil siis nimetatud asutuse kodukat ja mis ma avastasin? Just see nädalavahe Pärnu veepark suletud. No palju võib??? Poleks ma vaadanud, oleks pühapäeval tobeda näoga, rätik näpus, seal ukse taga kolistamas olnud…
Siit moraal – ära plaani!
Oli kavatsetud veemõnudega tegeleda ja kuna endal seda võimalust polnud, sai hoopis surfareid vaatamas käidud. Meeletu tuul oli ja kui tavainimesed selle peale nina kirtsutavad ja end toas soojas hoiavad, siis surfaritel seevastu silmad säramas ja ronivad vette meeletute lainete vahele möllama…. Huhh! Hullud! Et siis ise veemõnusid ei saanud, pildistasin hämmastusega hoopis teisi…
reede, september 08, 2006
Mjuuzikast veel
Kui hakkaksin nüüd loetlema lugusid, mis mulle on mõju avaldanud ja avaldavad siiani, siis tuleks see nimekiri suhteliselt pikk. No eks igal inimesel on omad nõrkused - minu omaks on hea muusika. Üksi kodus olles telekas reeglina vaikib - siis on hetk mulle ja mu muusikale. Ükskõik ka ma siis vedelen niisama, lahendan ristsõnu, loen või koristan - alati on mängimas hea muusika. Kuidagi nagu rahustab hinge ja aitab ennast taaslaadida.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Pigem paarist konkreetsete lugudega seonduvast teemast.
Nimelt seesama allpoolmainitud Marillion´i "Script for a Jester´s Tear" on millegipärast selline lugu, mis poeb alati hästi tugevasti hinge. Tunnen alati kuidas neil hetkedel läheb hing kehas nii suureks, et ei taha minu sisse enam ära mahtuda. Südames on nii pagana valus siis... Sama mõjuga on Pink Floyd´i "Final Cut". Lapsepõlves mõjus niimoodi ka Falco "Jeanny", kuid see aeg on nagu üle läinud... Nüüd lihtsalt hea kuulata...
Aga midagi humoorikat ka. Nimelt on mul lapsepõlvest alates kindel soov omaenda matuste kohta:DDD Kuna mulle kangesti meeldib kõike ette planeerida (minu suurim sõber on mu must kalendemärkmik!), siis on mul siiani ka kindel soov matuste kohta olemas:DDD
Nimelt olen ma juba pikemat aega veendunud, et minu matustel pean mina olema urni sees kahe küünla vahel, selle ees troonib foto minust minu parematel päevadel. Ärasaatmine on lühike ja lööv, taustaks peab aga raudkindlalt mängima klassikalise matusemuusika asemel Europe´i "Final Countdown".... No midagi pole teha, alati kui seda lugu kusagil mängimas kuulen, kangastuvad mulle mu enese matused!! Ja no naerma ajab, kui aus olla.. Suhteliselt veider juba oma matuste kohta plaane teha. Aga parem kui ette teada on, me kunagi ei tea, mida toob homne. Ja ka üldse enam midagi toob. Seega loodan siiralt, et minu matused saavad korraldatud nii nagu mina soovin, ükskõik kui totakas see soov siis ka tundub:) Ja enne seda soovin loovutada kõikvõimalikud organid doonorluseks.
Nii, nüüd on see siis vähemalt kirjas. Ja katsuge mulle teistsuguseid matuseid korraldada! Minu "viimane soov" on siin must-valgelt kirjas...
Appi, praegu kuulan Ruja "Teisel pool vett" ja justkui Alender laulaks prohvetlikult (kes ei mäleta, siis Alender läks ju Estoniaga põhja):
nii palju on vett et otsa ei näe ja ujudes lõpeks mul jaks, kui ujuksid vastu ja annaksid käe, kas põhja siis vajuks me kaks... ..... ..... ja paati ei seleta silm.... nii seisame teine teisel pool vett kuni pimedaks läheb maailm....
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Pigem paarist konkreetsete lugudega seonduvast teemast.
Nimelt seesama allpoolmainitud Marillion´i "Script for a Jester´s Tear" on millegipärast selline lugu, mis poeb alati hästi tugevasti hinge. Tunnen alati kuidas neil hetkedel läheb hing kehas nii suureks, et ei taha minu sisse enam ära mahtuda. Südames on nii pagana valus siis... Sama mõjuga on Pink Floyd´i "Final Cut". Lapsepõlves mõjus niimoodi ka Falco "Jeanny", kuid see aeg on nagu üle läinud... Nüüd lihtsalt hea kuulata...
Aga midagi humoorikat ka. Nimelt on mul lapsepõlvest alates kindel soov omaenda matuste kohta:DDD Kuna mulle kangesti meeldib kõike ette planeerida (minu suurim sõber on mu must kalendemärkmik!), siis on mul siiani ka kindel soov matuste kohta olemas:DDD
Nimelt olen ma juba pikemat aega veendunud, et minu matustel pean mina olema urni sees kahe küünla vahel, selle ees troonib foto minust minu parematel päevadel. Ärasaatmine on lühike ja lööv, taustaks peab aga raudkindlalt mängima klassikalise matusemuusika asemel Europe´i "Final Countdown".... No midagi pole teha, alati kui seda lugu kusagil mängimas kuulen, kangastuvad mulle mu enese matused!! Ja no naerma ajab, kui aus olla.. Suhteliselt veider juba oma matuste kohta plaane teha. Aga parem kui ette teada on, me kunagi ei tea, mida toob homne. Ja ka üldse enam midagi toob. Seega loodan siiralt, et minu matused saavad korraldatud nii nagu mina soovin, ükskõik kui totakas see soov siis ka tundub:) Ja enne seda soovin loovutada kõikvõimalikud organid doonorluseks.
Nii, nüüd on see siis vähemalt kirjas. Ja katsuge mulle teistsuguseid matuseid korraldada! Minu "viimane soov" on siin must-valgelt kirjas...
Appi, praegu kuulan Ruja "Teisel pool vett" ja justkui Alender laulaks prohvetlikult (kes ei mäleta, siis Alender läks ju Estoniaga põhja):
nii palju on vett et otsa ei näe ja ujudes lõpeks mul jaks, kui ujuksid vastu ja annaksid käe, kas põhja siis vajuks me kaks... ..... ..... ja paati ei seleta silm.... nii seisame teine teisel pool vett kuni pimedaks läheb maailm....
Midagi hingele
Oehh, täna sain mina siis tõsise üllatuse osaliseks.
Olen nimelt oma dekaadi jagu juba piinelnud ja üht laulu taga otsinud. Olin seda puberteedi algusaastatel mõned korrad kuulnud ja kuidagi nii hinge läks, et sellest ajast olen seda igatsenud kasvõi kusagilt kuulda või leida. Raskeks tegi olukorra see, et mul polnud aimugi ei esitajast ega laulu nimest. Osaliselt kõlasid kõrvus vaid sõnad, kuid kellelegi neid ette laulda üritades ei saanud too minu lauluoskust arvestades otse loomulikult aru mis laulule ma viidata üritan.
Ja nii oli see mul juba kümmekond aastat suhteliselt lootusetu üritus. Laul vana ka; ma üldse armastan enim sellist 70.-ndate ja 80.-ndate alguse muusikat, sealt edasi läheb enamuses ikka kräpiks kätte. On ka väga head, kuid vana on ikka etem:DDD
Eeee....minu maitsele siis. Ega uuem muusika sellepärast halb pole, lihtsalt see pole mulle (see oli nüüd selleks öeldud, et taas kobisema ei hakataks, nagu ma halvustakse kedagi või midagi. Siin varem on juhtunud ja ma üritan ikka viisakas olla:D).
Üldiselt ei meeldi mulle peenikese häälega laulvad mehed, kuid see bänd on siis erand. Ja nii kuramuse kaua igatsetud erand. Igatsus tundmatu järele, võib vist öelda:)
Miski aeg sattusin aga kuulma üht lugu, mis kangesti nii oma stiililt kui häälelt sarnanes minu otsituga. Ja bändi nime jahtides selgus, et see on Supertramp. Nii, sealt hakkas siis idee arenema ja sai veel otsitud ja uuritud ja puuritud, kuid tulemini veel ei jõudnud.
Olles oma muret siis mõned korrad kaevelnud, tehti mulle täna lõpuks tõsine üllatus ja saadeti see lugu meilile:) Saate aru - keegi teine oli tänu avastatud bändi nimele ja minu veidratele ja poolikutele kirjeldustele laulu fraaside ja video kohta selle laulu viitsinud välja otsida ja mulle saata:) Ma nüüd järjest kuulan ja kaifin seda...
Üldse on nii, et teatud lugudest ei saa justkui iial isu täis. Teine lugu, mida ma võin tunde järjest üle kuulata, on Marillion'i "Script for a Jester's Tear". Suht samasse klassi kuulub ka Led Zeppelin'i "Stairway to Heaven".
Aga selle vastleitud loo panen siis ka siia kirja:
Supertramp
"The Logical Song"
When I was young, it seemed that life was so wonderful,
a miracle, oh it was beautiful, magical.
And all the birds in the trees, well they'd be singing so happily,
joyfully, playfully watching me.
But then they send me away to teach me how to be sensible,
logical, responsible, practical.
And they showed me a world where I could be so dependable,
clinical, intellectual, cynical.
There are times when all the world's asleep,
the questions run too deep
for such a simple man.
Won't you please, please tell me what we've learned
I know it sounds absurd
but please tell me who I am.
Now watch what you say or they'll be calling you a radical,
liberal, fanatical, criminal.
Won't you sign up your name, we'd like to feel you're
acceptable, respectable, presentable, a vegetable!
At night, when all the world's asleep,
the questions run so deep
for such a simple man.
Won't you please, please tell me what we've learned
I know it sounds absurd
but please tell me who I am.
Oehh, see laul nagu räägiks minust...
Olen nimelt oma dekaadi jagu juba piinelnud ja üht laulu taga otsinud. Olin seda puberteedi algusaastatel mõned korrad kuulnud ja kuidagi nii hinge läks, et sellest ajast olen seda igatsenud kasvõi kusagilt kuulda või leida. Raskeks tegi olukorra see, et mul polnud aimugi ei esitajast ega laulu nimest. Osaliselt kõlasid kõrvus vaid sõnad, kuid kellelegi neid ette laulda üritades ei saanud too minu lauluoskust arvestades otse loomulikult aru mis laulule ma viidata üritan.
Ja nii oli see mul juba kümmekond aastat suhteliselt lootusetu üritus. Laul vana ka; ma üldse armastan enim sellist 70.-ndate ja 80.-ndate alguse muusikat, sealt edasi läheb enamuses ikka kräpiks kätte. On ka väga head, kuid vana on ikka etem:DDD
Eeee....minu maitsele siis. Ega uuem muusika sellepärast halb pole, lihtsalt see pole mulle (see oli nüüd selleks öeldud, et taas kobisema ei hakataks, nagu ma halvustakse kedagi või midagi. Siin varem on juhtunud ja ma üritan ikka viisakas olla:D).
Üldiselt ei meeldi mulle peenikese häälega laulvad mehed, kuid see bänd on siis erand. Ja nii kuramuse kaua igatsetud erand. Igatsus tundmatu järele, võib vist öelda:)
Miski aeg sattusin aga kuulma üht lugu, mis kangesti nii oma stiililt kui häälelt sarnanes minu otsituga. Ja bändi nime jahtides selgus, et see on Supertramp. Nii, sealt hakkas siis idee arenema ja sai veel otsitud ja uuritud ja puuritud, kuid tulemini veel ei jõudnud.
Olles oma muret siis mõned korrad kaevelnud, tehti mulle täna lõpuks tõsine üllatus ja saadeti see lugu meilile:) Saate aru - keegi teine oli tänu avastatud bändi nimele ja minu veidratele ja poolikutele kirjeldustele laulu fraaside ja video kohta selle laulu viitsinud välja otsida ja mulle saata:) Ma nüüd järjest kuulan ja kaifin seda...
Üldse on nii, et teatud lugudest ei saa justkui iial isu täis. Teine lugu, mida ma võin tunde järjest üle kuulata, on Marillion'i "Script for a Jester's Tear". Suht samasse klassi kuulub ka Led Zeppelin'i "Stairway to Heaven".
Aga selle vastleitud loo panen siis ka siia kirja:
Supertramp
"The Logical Song"
When I was young, it seemed that life was so wonderful,
a miracle, oh it was beautiful, magical.
And all the birds in the trees, well they'd be singing so happily,
joyfully, playfully watching me.
But then they send me away to teach me how to be sensible,
logical, responsible, practical.
And they showed me a world where I could be so dependable,
clinical, intellectual, cynical.
There are times when all the world's asleep,
the questions run too deep
for such a simple man.
Won't you please, please tell me what we've learned
I know it sounds absurd
but please tell me who I am.
Now watch what you say or they'll be calling you a radical,
liberal, fanatical, criminal.
Won't you sign up your name, we'd like to feel you're
acceptable, respectable, presentable, a vegetable!
At night, when all the world's asleep,
the questions run so deep
for such a simple man.
Won't you please, please tell me what we've learned
I know it sounds absurd
but please tell me who I am.
Oehh, see laul nagu räägiks minust...
Itsitamist
• Vaatan mina hommikul aknast välja ja näen, et suurte tähtedega on teele kirjutatud: MA ARMASTAN SIND, KERLI! Just sinna, kus tavaliselt seisab minu auto.
• Toivo oli väga õrn, silitas mind alati nii mõnusalt. Nüüd ma ei kujuta seksi ilma kindata enam üldse ette!
• No näidati mulle üht meest-peikakandidaati: nägu punane, pealagi läikis...Tekkis tahtmine talle kondoom pähe tõmmata.
• Veiko püüdis kõigest väest, et mul oleks lõbus, vahel võttis isegi endal püksid jalast.
• Ta küsis mu vanust nii ootamatult, et oleksin äärepealt tõtt rääkinud.
• Ta ütles mulle kelmikalt, et küünlaid võib panna mitte ainult küünlajalgadesse. Tundsin, et punastan, aga tema pani küünlad põlema ja sulatas need tuhatoosi külge.
• Mul on kõrini, et mu kutt peab mind alusetult hüsteerikuks. Kuidas talle küll vastupidist selgitada, kas tõesti veenid läbi lõigata?
• Me läksime seepärast lahku, et Jaan ei viitsinud kodutöid teha. Ütlen mina, et vii prügiämber välja, tema aga hakkab mind oma meheuhkusega torkima.
• Ta jootis mind kogu õhtu, väites, et see erutab teda. Aga hiljem nägin ma teda voodis hoopis Meriliniga. Tobe, et mina pidin tema erutuse nimel igasugu asju jooma.
• Ta suhtus minusse algusest peale kui mingisse esemesse - pidevalt unustas kuhugi maha.
• Kui mu kutt end täis joob, hakkab ta mulle ligi tikkuma. Mina aga arvan, et enne pulmi ei tohiks purjus peaga seksida. Nõme on aga see, et kainena ei tunne ta mind üldse ära!
• Ma tahtsin minna ooperit vaatama, aga tema vedas mu voodisse. Egas midagi, panin Mozarti CD taustaks mängima.
• Kui Hugot vanaks punaseks sõimatakse, on mul nii naljakas. Ma ju tean, et ta on lilla!
• Ma poleks iial nõustunud temaga koos voodisse heitma - sest seal oli juba tema naine.
• Ma saabusin ilma parukata ning ta ei tundnud mind alguses ära. Aga kui ma meenutasin talle teatud seiku eelmisest ööst, sai ta kohe aru, et mina.
• Mees läheb mul vahel armukadedusest ikka täitsa sõgedaks. Siis pean jälle endale uue armukese otsima.
• Loen tihti lugusid sellest, et neidudel on probleeme kiimaliste naabrimeestega. Mul küll pole - virutasin korra ühele taburetiga ning nüüd hoiab ta end nii minust kui mu emast eemale!
• Mees süüdistab mind selles, et enne teda oli mul palju armukesi. Ja ta ei suuda mõista, et sisemuses olen ma endiselt väike tüdruk!
• Ma teatasin mõlemale mehele, et olen rase - ning mõlemad pakkusid mulle abordi tegemiseks raha. Kahju, et ma polnud taibanud rohkem mehi hankida.
• Arst teatas, et olen 3. kuud rase. Aga kes on isa, polnud enam aega tuvastada, nädala pärast olid pulmad.
• Ta hakkas mind katsuma sellistest kohtadest, kust isegi mu mees pole julgenud.
• Igas seltskonnas valime me Terjega kõige kenamad noormehed välja ja teeme nad pooleks.
• Kui ma oleksin vaid teadnud, et ta on paks ja kiilakas - poleks ma temaga iial abiellunud!
• Toivo oli väga õrn, silitas mind alati nii mõnusalt. Nüüd ma ei kujuta seksi ilma kindata enam üldse ette!
• No näidati mulle üht meest-peikakandidaati: nägu punane, pealagi läikis...Tekkis tahtmine talle kondoom pähe tõmmata.
• Veiko püüdis kõigest väest, et mul oleks lõbus, vahel võttis isegi endal püksid jalast.
• Ta küsis mu vanust nii ootamatult, et oleksin äärepealt tõtt rääkinud.
• Ta ütles mulle kelmikalt, et küünlaid võib panna mitte ainult küünlajalgadesse. Tundsin, et punastan, aga tema pani küünlad põlema ja sulatas need tuhatoosi külge.
• Mul on kõrini, et mu kutt peab mind alusetult hüsteerikuks. Kuidas talle küll vastupidist selgitada, kas tõesti veenid läbi lõigata?
• Me läksime seepärast lahku, et Jaan ei viitsinud kodutöid teha. Ütlen mina, et vii prügiämber välja, tema aga hakkab mind oma meheuhkusega torkima.
• Ta jootis mind kogu õhtu, väites, et see erutab teda. Aga hiljem nägin ma teda voodis hoopis Meriliniga. Tobe, et mina pidin tema erutuse nimel igasugu asju jooma.
• Ta suhtus minusse algusest peale kui mingisse esemesse - pidevalt unustas kuhugi maha.
• Kui mu kutt end täis joob, hakkab ta mulle ligi tikkuma. Mina aga arvan, et enne pulmi ei tohiks purjus peaga seksida. Nõme on aga see, et kainena ei tunne ta mind üldse ära!
• Ma tahtsin minna ooperit vaatama, aga tema vedas mu voodisse. Egas midagi, panin Mozarti CD taustaks mängima.
• Kui Hugot vanaks punaseks sõimatakse, on mul nii naljakas. Ma ju tean, et ta on lilla!
• Ma poleks iial nõustunud temaga koos voodisse heitma - sest seal oli juba tema naine.
• Ma saabusin ilma parukata ning ta ei tundnud mind alguses ära. Aga kui ma meenutasin talle teatud seiku eelmisest ööst, sai ta kohe aru, et mina.
• Mees läheb mul vahel armukadedusest ikka täitsa sõgedaks. Siis pean jälle endale uue armukese otsima.
• Loen tihti lugusid sellest, et neidudel on probleeme kiimaliste naabrimeestega. Mul küll pole - virutasin korra ühele taburetiga ning nüüd hoiab ta end nii minust kui mu emast eemale!
• Mees süüdistab mind selles, et enne teda oli mul palju armukesi. Ja ta ei suuda mõista, et sisemuses olen ma endiselt väike tüdruk!
• Ma teatasin mõlemale mehele, et olen rase - ning mõlemad pakkusid mulle abordi tegemiseks raha. Kahju, et ma polnud taibanud rohkem mehi hankida.
• Arst teatas, et olen 3. kuud rase. Aga kes on isa, polnud enam aega tuvastada, nädala pärast olid pulmad.
• Ta hakkas mind katsuma sellistest kohtadest, kust isegi mu mees pole julgenud.
• Igas seltskonnas valime me Terjega kõige kenamad noormehed välja ja teeme nad pooleks.
• Kui ma oleksin vaid teadnud, et ta on paks ja kiilakas - poleks ma temaga iial abiellunud!
kolmapäev, september 06, 2006
Trenn
Nonii, täna hommikul sain siis ennast üles upitatud, et 7.15 algavasse trenni minna...
Midagi pole teha, selline enesepiinamine täiesti möödapääsmatu, kuna õhtuti enam ei jõua. Vahel on aega, kuid kaks päeva nädalas on raudkindlalt prantsuse keele all kinni ja neil õhtutel muuks enam aega ei jäägi. Vahel aga on ka endal toimetamisi või kokkusaamisi ja nii see füüsise eest hoolitsemine unarusse jäänud ongi. Karmiks teeb loo muidugi see, et see va õgardlus on peale tulnud ja liikumine nulli läinud. Ohjahh. Vanus ka juba sealmaal, et ega see vormi hoidmine enam nii lihtne olegi.
Selliste argumentidega end varustanud, suutsingi lõpuks end hommikul üles ajada. Ja üllatus-üllatus - täitsa mõnus oli! Inimesi oli vähem kui 15, ruumi ja õhku piisavalt, selline mõnusalt privaatne askeldamine garderoobis jne... Ja muidugi enesetunne tööle jõudes - selle tunde nimel usun, et suudan ka edaspidi kolmapäeva varahommikuti end trenni vedada:) Hoidke mulle pöialt:)
Midagi pole teha, selline enesepiinamine täiesti möödapääsmatu, kuna õhtuti enam ei jõua. Vahel on aega, kuid kaks päeva nädalas on raudkindlalt prantsuse keele all kinni ja neil õhtutel muuks enam aega ei jäägi. Vahel aga on ka endal toimetamisi või kokkusaamisi ja nii see füüsise eest hoolitsemine unarusse jäänud ongi. Karmiks teeb loo muidugi see, et see va õgardlus on peale tulnud ja liikumine nulli läinud. Ohjahh. Vanus ka juba sealmaal, et ega see vormi hoidmine enam nii lihtne olegi.
Selliste argumentidega end varustanud, suutsingi lõpuks end hommikul üles ajada. Ja üllatus-üllatus - täitsa mõnus oli! Inimesi oli vähem kui 15, ruumi ja õhku piisavalt, selline mõnusalt privaatne askeldamine garderoobis jne... Ja muidugi enesetunne tööle jõudes - selle tunde nimel usun, et suudan ka edaspidi kolmapäeva varahommikuti end trenni vedada:) Hoidke mulle pöialt:)
esmaspäev, september 04, 2006
Sügisjooksust ja lastest
Nädalavahetusel toimus siis järjekordne Tallinna Sügisjooks. Meeeeeletu rahvamass taaskord kohal.
Sel aastal ma ise ei jooksnud, olin hoopis lapsehoidjaks:) Nimelt veetsin selle aja oma ristipoja Karliga, kui tema emme 10-t kilomeetrit vudis. Me siis käisime põnniga raja ääres emmele kaasa elamas:) Huhh, mina küll ei suudaks käimispause tegemata 10km maha kalpsata… Aga näe, 8 kuud tagasi sünnitanu suutis:DDD
Vahepeal käisime isegi Statoilis hot-dogi ostmas – väga viksilt pidas poiss end üleval:D Uudistas ümbrust ja vaatas seda sebimist.
Karliga aega veetes tekkis tahtmine sellist pisipõnni kodus omada küll. Nooremana sain lastega väga broolt hakkama, nüüd aga, kui vanust juures, olen hakanud pisikesi beebisid lausa pelgama. Sellised, kellega juba suhelda saab, on arusaadavad, kuid väiksematega ei oska kohe midagi peale hakata. Kui aga järjest ümberringi kõik sünnitavad ja ma näen, et polegi hullu miskit, siis ehk kunagi tekib ka endal plaan see julgustükk ette võtta. Aga tuleb tunnistada, et hetkel on küll hirm suurem kui tahtmine.
Aga jah, midagi pole teha – mida aeg edasi, seda rohkem kardan ma seda sammu ette võtta. On ka valusaid kogemusi sellel pinnal seljataga ja no mitte ei julge… Kunagi ammu, kui oma tulevikku ette kujutasin, olin kindel, et 25-selt on mul juba kindlasti vähemalt 1 laps olemas, kui mitte 2. Kui kell kukkus, siis oli kindel teadmine, et enne kui 30 saan, sünnitan oma esimese lapse. Nüüd aga tundub vägisi, et selleks ajaks veel ei jõua… Enne peab kõik koduses elus olema kindel, niisama ehku peale ja proovimiseks ma seda teed minna ei julgeks. Lõppude lõpuks otsustan ma siin ju kolmanda isiku elu ja tulevikuväljavaadete üle, seega peab see ikka ülimalt kaalutud valik olema. Ja kindlasti mõlema partneri ühine kindel soov. Kedagi selle abil mõjutada on minu arvates egoismi ja rumalavõitu läbimõtlematuse tipp.
Armas on vaadata oma sõpru, kes hiljuti lapse saanud. Piisavalt küpsed ning lapsed on planeeritud. Selles mõttes on need värsked vanemad ikka hästi julged, et selle sammu on otsustanud ette võtta. Sest kogemata juhtuda tänapäeval ju eriti ei saa, nii lollikindlaks on kõik läinud. Muidugi juhtub ka siis, kui oled end igati kindlustanud, kuid see tõenäosus on siiski väike. Aga see samm ette võtta, et tee vabaks lasta – vot see ongi see julgustüki koht. Vähemalt mulle. Ja karm ongi see, et mida aeg edasi, seda rohkem see mõte mind hirmutab.
Siis vaatan paralleelina neid lapsi, kes meil siin lastekodudes on. Ok, enamus on sellised, kes enne lastekodusse toomist on juba suht lootusetus seisus, kuid väga palju on ka hästi toredaid ja siiraid lapsi. Lapsi, kes tulevad ja kallistavad sind, kuna neil on seda niiväga vaja. Ülimalt positiivsed ja sädistavad nii mis kole:DDD
Samuti on meil Imikute keskus, kus on pidevalt sees 90 last… 90 imikut ainult ühes lastekodus… Ja lastekodusid on ju üle Eesti veel küllaga… Kes on need vanemad kes jätavad oma vastsündinud lapsed? Täiesti arulagedalt rasestutakse ja lastakse kõige kaduva teed minna.
Ma pole absoluutselt abordi pooldaja, kuid arvan siiski, et kui tõepoolest sa seda last ei taha, siis tee juba parem aborti. Seda juhul, kui sa muidu käituksid raseduse ajal lootega hoolimatult/kahjustavalt. Kahjusta siis juba oma mõtlematusest läbiimbunud keha, jäta süütu laps rahule. Kurb on vaadata neid lapsi, kes ei teagi milline võiks olla elu perekonnas. Samas on positiivne see, et paljud neist lähevad lapsendamiseks. Sest küllaga on ju ka neid inimesi, kes ei saa lapsi. Seega on see täiesti kahe otsaga teema.
Oehh, igal juhul on see teema keeruline. Muidugi oleneb kuidas võtta, kuid mina võtan keeruliselt.
Sel aastal ma ise ei jooksnud, olin hoopis lapsehoidjaks:) Nimelt veetsin selle aja oma ristipoja Karliga, kui tema emme 10-t kilomeetrit vudis. Me siis käisime põnniga raja ääres emmele kaasa elamas:) Huhh, mina küll ei suudaks käimispause tegemata 10km maha kalpsata… Aga näe, 8 kuud tagasi sünnitanu suutis:DDD
Vahepeal käisime isegi Statoilis hot-dogi ostmas – väga viksilt pidas poiss end üleval:D Uudistas ümbrust ja vaatas seda sebimist.
Karliga aega veetes tekkis tahtmine sellist pisipõnni kodus omada küll. Nooremana sain lastega väga broolt hakkama, nüüd aga, kui vanust juures, olen hakanud pisikesi beebisid lausa pelgama. Sellised, kellega juba suhelda saab, on arusaadavad, kuid väiksematega ei oska kohe midagi peale hakata. Kui aga järjest ümberringi kõik sünnitavad ja ma näen, et polegi hullu miskit, siis ehk kunagi tekib ka endal plaan see julgustükk ette võtta. Aga tuleb tunnistada, et hetkel on küll hirm suurem kui tahtmine.
Aga jah, midagi pole teha – mida aeg edasi, seda rohkem kardan ma seda sammu ette võtta. On ka valusaid kogemusi sellel pinnal seljataga ja no mitte ei julge… Kunagi ammu, kui oma tulevikku ette kujutasin, olin kindel, et 25-selt on mul juba kindlasti vähemalt 1 laps olemas, kui mitte 2. Kui kell kukkus, siis oli kindel teadmine, et enne kui 30 saan, sünnitan oma esimese lapse. Nüüd aga tundub vägisi, et selleks ajaks veel ei jõua… Enne peab kõik koduses elus olema kindel, niisama ehku peale ja proovimiseks ma seda teed minna ei julgeks. Lõppude lõpuks otsustan ma siin ju kolmanda isiku elu ja tulevikuväljavaadete üle, seega peab see ikka ülimalt kaalutud valik olema. Ja kindlasti mõlema partneri ühine kindel soov. Kedagi selle abil mõjutada on minu arvates egoismi ja rumalavõitu läbimõtlematuse tipp.
Armas on vaadata oma sõpru, kes hiljuti lapse saanud. Piisavalt küpsed ning lapsed on planeeritud. Selles mõttes on need värsked vanemad ikka hästi julged, et selle sammu on otsustanud ette võtta. Sest kogemata juhtuda tänapäeval ju eriti ei saa, nii lollikindlaks on kõik läinud. Muidugi juhtub ka siis, kui oled end igati kindlustanud, kuid see tõenäosus on siiski väike. Aga see samm ette võtta, et tee vabaks lasta – vot see ongi see julgustüki koht. Vähemalt mulle. Ja karm ongi see, et mida aeg edasi, seda rohkem see mõte mind hirmutab.
Siis vaatan paralleelina neid lapsi, kes meil siin lastekodudes on. Ok, enamus on sellised, kes enne lastekodusse toomist on juba suht lootusetus seisus, kuid väga palju on ka hästi toredaid ja siiraid lapsi. Lapsi, kes tulevad ja kallistavad sind, kuna neil on seda niiväga vaja. Ülimalt positiivsed ja sädistavad nii mis kole:DDD
Samuti on meil Imikute keskus, kus on pidevalt sees 90 last… 90 imikut ainult ühes lastekodus… Ja lastekodusid on ju üle Eesti veel küllaga… Kes on need vanemad kes jätavad oma vastsündinud lapsed? Täiesti arulagedalt rasestutakse ja lastakse kõige kaduva teed minna.
Ma pole absoluutselt abordi pooldaja, kuid arvan siiski, et kui tõepoolest sa seda last ei taha, siis tee juba parem aborti. Seda juhul, kui sa muidu käituksid raseduse ajal lootega hoolimatult/kahjustavalt. Kahjusta siis juba oma mõtlematusest läbiimbunud keha, jäta süütu laps rahule. Kurb on vaadata neid lapsi, kes ei teagi milline võiks olla elu perekonnas. Samas on positiivne see, et paljud neist lähevad lapsendamiseks. Sest küllaga on ju ka neid inimesi, kes ei saa lapsi. Seega on see täiesti kahe otsaga teema.
Oehh, igal juhul on see teema keeruline. Muidugi oleneb kuidas võtta, kuid mina võtan keeruliselt.
laupäev, september 02, 2006
Õgardlus on mu nimi!
Oehh... Iga-aastane teema taas käes. Nii kui ilmad jahenevad, hakkan ma veelgi enam õgardlusega tegelema. Nagu täitmatuga oleks tegu.
Saan aru küll, et talveks vaja rasvapolster peale kasvatada, kuid milleks siis soojad riided on? Kas mu keha pole juba 28-aastase kogemuse tagajärjel aru saanud, et nagunii võetakse kapist talveriided välja ja ei jäeta teda midagi külmetama. Aga ei, tema ei usalda mind. Ikka vaja endale polster ümber kasvatada. Nii igaks juhuks...
Aga karm ikka küll. Üskõik mis kätte juhtub, kõik saab alla kugistatud. Ja valik langeb ikka kõige rasvasema poole. Ja elagu pahad süsivesikud! Jahutooted, mmmmm...... Iga päev makaronid peekoni ja rohke juustuga või siis kanarullid või ja juustuga, üle valatud sinihallitusjuustu kastmega... Sööks siis vähemalt kartulit, kuid tahan ma siis end sundida? Ei, ikka makaroni ja juustu erinevas vormis. Topeltports, palun. Sai isegi suuremad toidukausid ostetud, et ikka rohkem korraga peale mahuks! Ja pole probleem ka teist kaussi aidata tühjendada, kui teisel jaks otsas. Ei saa ju järele ega homseks jätta:)))
Liiguks siis sellevõrra rohkem, kuid ei. Ilmade jahendes on kodus teki all nii paganama mõnus videosid vahtida:) Jala ka enam ei liigu (autoomanike needus), kaks korda nädalas on trenniajad asendatud istuva prantsuse keelega... Kas nii need naised oma figuuri kaotavadki? Vaatab, kui liiga hulluks kätte läheb, siis tuleb miskit ette võtta. Niikaua võtab vabalt:)
Saan aru küll, et talveks vaja rasvapolster peale kasvatada, kuid milleks siis soojad riided on? Kas mu keha pole juba 28-aastase kogemuse tagajärjel aru saanud, et nagunii võetakse kapist talveriided välja ja ei jäeta teda midagi külmetama. Aga ei, tema ei usalda mind. Ikka vaja endale polster ümber kasvatada. Nii igaks juhuks...
Aga karm ikka küll. Üskõik mis kätte juhtub, kõik saab alla kugistatud. Ja valik langeb ikka kõige rasvasema poole. Ja elagu pahad süsivesikud! Jahutooted, mmmmm...... Iga päev makaronid peekoni ja rohke juustuga või siis kanarullid või ja juustuga, üle valatud sinihallitusjuustu kastmega... Sööks siis vähemalt kartulit, kuid tahan ma siis end sundida? Ei, ikka makaroni ja juustu erinevas vormis. Topeltports, palun. Sai isegi suuremad toidukausid ostetud, et ikka rohkem korraga peale mahuks! Ja pole probleem ka teist kaussi aidata tühjendada, kui teisel jaks otsas. Ei saa ju järele ega homseks jätta:)))
Liiguks siis sellevõrra rohkem, kuid ei. Ilmade jahendes on kodus teki all nii paganama mõnus videosid vahtida:) Jala ka enam ei liigu (autoomanike needus), kaks korda nädalas on trenniajad asendatud istuva prantsuse keelega... Kas nii need naised oma figuuri kaotavadki? Vaatab, kui liiga hulluks kätte läheb, siis tuleb miskit ette võtta. Niikaua võtab vabalt:)
Tellimine:
Postitused (Atom)