Mees?

Üks ettekannetest Aastakonverentsil oli ka meestest. Miks nad on sellised nagu nad on ja kust see tuleneb. Meeste ja naiste erinevustest oli siis jutt.

Loomulikult on algselt tegu X ja Y kromosoomidega. Teame ju kõik, et mees sünnib XY paariga ning naine XX paariga. Mida ma aga ei teadnud oli see, et on olemas ka väga palju variatsioone nihetest. On olemas mehi, kes on tegelikult XX ja naisi, kes tegelikult XY. Ise nad seda ei tea, kuni pole kromosoomiuuringut tehtud. Samuti on olemas naisi, kes on X0 (nemad siis tavaliselt lühikest kasvu ja ilma märgatavalt väljaarenenud sootunnusteta), kui ka naisi, kes on XXX, XXXX, XXXXX jne. Need on nö "supernaised". Valdavalt vanemata naiste sünnitatud ja väga pikkade jalgadega. Rääkis lektor just sel teemal ja kirjeldas juhust, kus ühes auditooriumis selle jutu peale pöördusid kõigi pead ühe tütarlapse poole. Selle peale avanes meie auditooriumi üks ning sisse astus eriliselt pikkade jalgadega tütarlaps. Kogu auditoorium möirgas naerda! Nagu living example:)! Loodan väga, et mõni tuttav seletas tütarlapsele tema suunas lahvatanud naerupahvaku ära:DDD

Samuti on olemas supermehi. Need on siis XYY, XYYY, XYYYY jne. Et eriti mehed ja tugevate maskuliinsete omadustega. Laiendiks öeldi ilusti, et kui neid tahate näha, siis palju leidub neid vanglas:)

Sooline erinevus isiksuse tasandil avaldub enamasti siis suhtumises ja sotsiaalses käitumises. Nt on naised emotsionaalsemad, parema verbaalse väljendumisoskusega, kaastundlikumad, õrnemad, tundlikumad, mõistvamad, järeleandlikumad, lapsikumad, kergeusklikumad, soojemad jne. Mehed seevastu väiksema verbaalse väljendusoskusega, ruumilise mõtlemisega, agressiivsemad, ambitsioonikamad, analüütilisemad, kehtestavamad, dominatsemad, kõigutamatumad, tugevamad isiksused jne. Teame seda ju kõik tegelikult.

Küll aga suundun ma nüüd taas enese isiku juurde. Olen juba aegu arvanud, et käitun sagedamini nagu mees. Ok, üritan küll oma naiselikumat ja totakamat poolt esile tuua (naiselikkus on ju see mis müüb), kuid seda saab vaid vabas õhustikus teha. Nii kui läheb kuskilt midagi kriitiliseks, nii muutun ma meheks. Või siis teerulliks, nagu üks sõber armastab väljenduda:) Siis kaob naiselik soojus ja igasugune kaastundlikkus. Hakkan domineerima ja ennast kehtestama ja ei kaota mingi hinnaga. Peaga läbi seina siis. Tegelikult jube.
Siis olengi mõelnud, et äkki ma olen mees. Äkki ma sellepärast ei saagi lapsi sünnitatud? Äkki mu keha lihtsalt ei toimi nii nagu naise keha peaks toimima? Noh, kromosoomiuuringud vähemalt minu puhul kinnitasid, et kõik on siiski väga ok:) Aga siiski - miks ma siis nii mees olen? Isegi ülalkirjeldatud omadustest klapin ma meeste sekka paremini. Verbaalset väljendusoskust mul absoluutselt pole, ruumiline mõtlemine on hea, sotsiaalne suhestumine üldse mitte nii hea, sõbrannade õla najal nutmiseks võimeline pole, hoian parem omad asjad endasse, hirmsal kombel analüütiline, austan vaid loogikat mitte emotsioone jne jne jne. Mees?

Tehti ka testi ja paluti öelda, kas näidatud pildid on mehelikud või naiselikud. Ja minu vastused klappisid eranditult meeste vastustega...
Pole siis ime et ma mingi perenaine pole... Aga kodutehnikaga tulen suurepäraselt toime, putitan ja seadistan alati ise...

Meenub üks teema tapmiste statistikast. Nt Inglismaal pannakse toime 2 tapmist päeva jooksul, USAs 2 tapmist lausa tunni jooksul. 90% tapjatest on mehed, neist omakorda 1/3 mõrvadest pannakse toime oma intiimpartneri (abikaasa, sõbranna, armuke) suhtes. Eestist sellekohast statistikat ei leidnud.

Milles asi? Kas tõesti on asi selles, et mehed ei suuda leppida või loobuda? Et nad on nii kinnised ja seega lõpuks nagu viitsütikuga pommid? Neist mõrvadest 1/3 on siis sellised, kus kas naine tahab lahkuda või on lahkumas või lahkunud. Siis tekib mehel vist tunne, et keegi teine ka ei tohi teda saada. Mine tea. Igatahes ohtlik aeg pidi olema kuni 3 kuud peale lahkuminekut - see aeg võib mees veel vabalt tapmismõtetega ringi luusida:)
Vot selles osas ma küll mehelik pole... Kui tahab, siis läheb, ennast lolliks tegema ja anuma ei hakka, samuti ei hakka riista maha lõikama ega tapma. Paistab et kõik pole veel kadunud:)))

Milles siis asi võib olla? Aegu on räägitud kõrgest testosteroonitasemest ja et see paneb möllama. Tegelikult aga testosteroon paneb möllama küll, kuid pidureid ta maha ei võta. Pidurid võtab maha omakorda madal serotoniinitase. Seega saame valemi: madal serotoniinitase + kõrge testosteroonitase = suur jama...

Kunagi nägin serotoniini kohta saadet, kus jälgiti ahvide käitumist. Madala serotoniinitasemega ahvid olid teiste poolt eemaletõrjutud, kuna nad kippusid teisi klohmima. Madal serotoniinitase siis tekitab agressiivsust. Ja antisotsiaalsust. Maakeeli on need siis psühhod. Agressiivsed ja piduriteta, tavaolekus jätavad reeglina väga ohutu mulje.

Kuidas aga kujuneb madal serotoniinitase? Ja siin avastati küll suur üllatus - serotoniinitase on madalam neil, kes on kasvanud vanemliku helluseta. Või vanemateta. Olulisim pidi siin olema lapseeas kogetud turvaline füüsiline kontakt. Siis serotoniin normis.
Aga jah, see jutt meeste kohta. Naiste kohta ei tea:)
Siit moraal - ärge saage uisapäisa lapsi, nii et suhe ei toimi ja loodate laste abil seda toimima saada. Siis minnakse laiali ja kui siis kibestutakse ja ei pakuta lapsele piisavalt hellust, siis ongi oht kujundada järgmist väikest psühhot... Kurb... Siit ka arusaadav nende teismeliste lastekodulaste vägivaldsus...