Nädalavahetusel toimus siis järjekordne Tallinna Sügisjooks. Meeeeeletu rahvamass taaskord kohal.
Sel aastal ma ise ei jooksnud, olin hoopis lapsehoidjaks:) Nimelt veetsin selle aja oma ristipoja Karliga, kui tema emme 10-t kilomeetrit vudis. Me siis käisime põnniga raja ääres emmele kaasa elamas:) Huhh, mina küll ei suudaks käimispause tegemata 10km maha kalpsata… Aga näe, 8 kuud tagasi sünnitanu suutis:DDD
Vahepeal käisime isegi Statoilis hot-dogi ostmas – väga viksilt pidas poiss end üleval:D Uudistas ümbrust ja vaatas seda sebimist.
Karliga aega veetes tekkis tahtmine sellist pisipõnni kodus omada küll. Nooremana sain lastega väga broolt hakkama, nüüd aga, kui vanust juures, olen hakanud pisikesi beebisid lausa pelgama. Sellised, kellega juba suhelda saab, on arusaadavad, kuid väiksematega ei oska kohe midagi peale hakata. Kui aga järjest ümberringi kõik sünnitavad ja ma näen, et polegi hullu miskit, siis ehk kunagi tekib ka endal plaan see julgustükk ette võtta. Aga tuleb tunnistada, et hetkel on küll hirm suurem kui tahtmine.
Aga jah, midagi pole teha – mida aeg edasi, seda rohkem kardan ma seda sammu ette võtta. On ka valusaid kogemusi sellel pinnal seljataga ja no mitte ei julge… Kunagi ammu, kui oma tulevikku ette kujutasin, olin kindel, et 25-selt on mul juba kindlasti vähemalt 1 laps olemas, kui mitte 2. Kui kell kukkus, siis oli kindel teadmine, et enne kui 30 saan, sünnitan oma esimese lapse. Nüüd aga tundub vägisi, et selleks ajaks veel ei jõua… Enne peab kõik koduses elus olema kindel, niisama ehku peale ja proovimiseks ma seda teed minna ei julgeks. Lõppude lõpuks otsustan ma siin ju kolmanda isiku elu ja tulevikuväljavaadete üle, seega peab see ikka ülimalt kaalutud valik olema. Ja kindlasti mõlema partneri ühine kindel soov. Kedagi selle abil mõjutada on minu arvates egoismi ja rumalavõitu läbimõtlematuse tipp.
Armas on vaadata oma sõpru, kes hiljuti lapse saanud. Piisavalt küpsed ning lapsed on planeeritud. Selles mõttes on need värsked vanemad ikka hästi julged, et selle sammu on otsustanud ette võtta. Sest kogemata juhtuda tänapäeval ju eriti ei saa, nii lollikindlaks on kõik läinud. Muidugi juhtub ka siis, kui oled end igati kindlustanud, kuid see tõenäosus on siiski väike. Aga see samm ette võtta, et tee vabaks lasta – vot see ongi see julgustüki koht. Vähemalt mulle. Ja karm ongi see, et mida aeg edasi, seda rohkem see mõte mind hirmutab.
Siis vaatan paralleelina neid lapsi, kes meil siin lastekodudes on. Ok, enamus on sellised, kes enne lastekodusse toomist on juba suht lootusetus seisus, kuid väga palju on ka hästi toredaid ja siiraid lapsi. Lapsi, kes tulevad ja kallistavad sind, kuna neil on seda niiväga vaja. Ülimalt positiivsed ja sädistavad nii mis kole:DDD
Samuti on meil Imikute keskus, kus on pidevalt sees 90 last… 90 imikut ainult ühes lastekodus… Ja lastekodusid on ju üle Eesti veel küllaga… Kes on need vanemad kes jätavad oma vastsündinud lapsed? Täiesti arulagedalt rasestutakse ja lastakse kõige kaduva teed minna.
Ma pole absoluutselt abordi pooldaja, kuid arvan siiski, et kui tõepoolest sa seda last ei taha, siis tee juba parem aborti. Seda juhul, kui sa muidu käituksid raseduse ajal lootega hoolimatult/kahjustavalt. Kahjusta siis juba oma mõtlematusest läbiimbunud keha, jäta süütu laps rahule. Kurb on vaadata neid lapsi, kes ei teagi milline võiks olla elu perekonnas. Samas on positiivne see, et paljud neist lähevad lapsendamiseks. Sest küllaga on ju ka neid inimesi, kes ei saa lapsi. Seega on see täiesti kahe otsaga teema.
Oehh, igal juhul on see teema keeruline. Muidugi oleneb kuidas võtta, kuid mina võtan keeruliselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar