Nonii, täna hommikul sain siis ennast üles upitatud, et 7.15 algavasse trenni minna...
Midagi pole teha, selline enesepiinamine täiesti möödapääsmatu, kuna õhtuti enam ei jõua. Vahel on aega, kuid kaks päeva nädalas on raudkindlalt prantsuse keele all kinni ja neil õhtutel muuks enam aega ei jäägi. Vahel aga on ka endal toimetamisi või kokkusaamisi ja nii see füüsise eest hoolitsemine unarusse jäänud ongi. Karmiks teeb loo muidugi see, et see va õgardlus on peale tulnud ja liikumine nulli läinud. Ohjahh. Vanus ka juba sealmaal, et ega see vormi hoidmine enam nii lihtne olegi.
Selliste argumentidega end varustanud, suutsingi lõpuks end hommikul üles ajada. Ja üllatus-üllatus - täitsa mõnus oli! Inimesi oli vähem kui 15, ruumi ja õhku piisavalt, selline mõnusalt privaatne askeldamine garderoobis jne... Ja muidugi enesetunne tööle jõudes - selle tunde nimel usun, et suudan ka edaspidi kolmapäeva varahommikuti end trenni vedada:) Hoidke mulle pöialt:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar