Peerukott

Väike kass peeretab!

Pole mul elus peeruhaisu elamises tunda olnud, nüüd aga vahel on:DDD

Ja kuna ainus uus elanik on Pisi, siis järelikult tema ongi Peerukott!

Valge laev tormis

Pühapäeval ilm veidi tormas ja nagu sellisel puhul ikka, kisub süda mere äärde.
Autole hääled sisse ja Paldiskisse. Oli soov panga serval tuultel end räsida lasta.

Taolistel hetkedel tunned looduse hirmutavat kõikvõimsust ja enese pisiputukalisust.

Paldiski pank on südamelähedane eriti seetõttu, et millegipärast assotsieerub sealne koduse Saaremaa pankrannikuga, kus igal suvel mõned korrad ilma nautimas saab käidud. Et siis tükike kodutunnet kaugel kodust.

Ilm ja loodusjõud nauditud, annab magu enese tunnetest teada. Selge, söögikoht vaja leida.
Peatee ääres (krt seda teab kas seal linnas kõrvalteid ka üldse on) hakkab silma miskine koht, mil nimeks „Valge laev“. Pakutakse öömaja ja pubi moodi asi kah.

Juba sisenedes tundub koht keskmisest veidram. Fuajees lõnguvad dressides ja kapuutsistatud venekeelsed noorsandid, kulmude vahelt uudishimulikke ja kahtlustavaid pilke pildudes. Mõni näpib mänguautomaati, mõni „ajab asju“ mobiiliga, mõni uudistab niisama... ...lähen ja eemaldan autol makipaneeli.

Leti taga olev noormees on muidugi D&G-sse rõivastatud, kuidas siis muidu. Kohalik eliit.
Tellin pasta carbonara. Noorsand käib tagaruumis ja naaseb teatega, et tänane kokk ei oska seda valmistada. Et misasja??? Ok, mida ta siis oskab? Šnitslit ja sealihaklopsi. Azoo... Ja pastat ei oska? Olgu, võtame siis šnitsli ja sealihaklopsi. Ja ploomimahla, palun. Ploomimahla ei ole. Aga õunamahla? Seda ka ei ole. Ananassi? Ei. Mida teil siis on? Apelsini- ja segumahla. Andke siis apelsinimahla, palun.

Istume taharuumi, kus meid uudistatakse põhjalikult. Näituseeksponaadi tunne on.
Muusika on minu kõrvale ilmselge liig. Kole popp, tnäänss ja vene räpp. Kui oleme mõnda aega istunud, muutub järsku muusikavalik ja kõlama hakkavad popid lembelood. Irvitame, et tahetakse vist mõjutada meid tuba võtma:) Menüüs olid ju toa hinnad täiesti olemas...

Aeg on seisma jäänud. Tõeline rännak ajas tagasi, nii 90-ndate keskele. Muhe.

Tuuakse toidud. Sõna otseses mõttes vaagnatel. Ma ei mäletagi et ma oleks nii suuri praade kusagil söönud. Ja seal vaagnal on kõike ja väga palju. Ja ka lihakäntsakad on äärmiselt suured.

Peale esimest ampsu jõllitame üksteisele jahmunult otsa. Pole pikka aega enam väljas nii maitsvat rooga nautinud. Kohe tõsiselt maitsvat! Et siis tollepäevane kokk ei oska teha küll kõiki roogasid mis menüüs (its!), kuid need mida ta oskab, viivad keele alla.
Lihaga saan ma otse loomulikult ühele poole, kuid muud jääb osaliselt järele. Lihtsalt ei mahu sisse. Ja see, kui mina ei suuda taldrikut lõpuni tühjaks süüa, on väga suur näitaja koguse üüratuse kohta.
Kui lõpetame, tullakse viisakalt suhtlema ja hüvasti jätma.

Paldiskisse sattudes kavatsen teinekordki seal einestada. Loodetavasti samahea koka ajal:)
Siit moraal – ära hinda sisu pakendi järgi! Väga veider esmamulje osutus tõeliselt heaks söögikogemuseks.

PS: Ühe maja küljel hakkab silma huvitav sümbioos– vikerkaarelipp ning Keskerakonna silt.... Hmm:)

Kassila

Täna saab 5 päeva sellest, kui Rööbik meile elama asus.

Olin oma aja planeerinud nii, et terve nädalavahetuse saan olla ilma plaanideta ja kodune. Valutum sisseelamine väikesele olendile:)

Esimesel hetkel vaatas Vitja väikest looma suure segadusega. Et misasi see on ja miks ta niimoodi lõugab. Vitja on ju sünnist saati hääletu ja pole mina näuguva loomaga harjunud, pole ka tema:)

Rööbik (praegu reageerib ta vaid nimele Pisi) oli alguses ikka natuke ehmunud küll ja omapäi ei liikunud kuhugi. Ikka ja aina minu sabas. Nii kui mina kuskile läksin, nii kappas kaasa ja ilma ei liikunud mitte üks samm.
Esimesel õhtul sõi ainult tibake, pissile ei tahtnud kordagi. Järgmisel päeval muretsesin talle isikliku liivakasti ja seal käidi ilusasti ära.

.
Esimesed kaks ööd magas Pisi minu külje vastu surutuna teki all. Vitja turnis aeg-ajalt meie otsas ja uudistas distantsi hoides. Üleüldse hoidis eemale, kuid teise tuppa ka ei läinud, uudishimu oli piisavalt suur. Kui Vitja Pisit nuusutama tuli, hakkas Pisi kähisema ja seejärel urisema. Terve nädalavahe möödus urina saatel.

Teisel hommikul sõi juba ilusasti ja nuttu pole minu kuuldes olnud. Eks tal piisavalt möllamist!

Nüüdseks on olukord aga kardinaalselt muutunud. Kassid ajavad üksteist taga, täiesti kordamööda. Vahel urisetakse ja kähisetakse ka, vahel äsatakse üksteisele käpaga nätaki-nätaki-nätaki, vahel rullutakse üksteise haardes põrandal.

.
Kuna üks on hiiglasuur (5kg) ja teine tibatilluke (mõnisada grammi), siis turvalisuse kaalutlustel ma igaks juhuks neid terveks päevaks kokku ei jäta. Mine tea millal suurel Pisi möllamisest siiber saab ja teda vaikima üritab panna. Lasen Pisil natuke suuremaks kasvada, kuigi ta paistab enese eest seismisega ka praegu suurepäraselt hakkama saavat. Aga ta ju alles 2,5 kuud vana...
Nii nad siis minu pikemal äraolekul elavad eraldi ruumides. Kummalgi omad magamis- ja kraapimiskohad, liivakastid ja toidumollid.

Kui koju saabun, tervitab Vitja mind tavapärases asendis uksel ja Pisi "laulab" teises toas. Nii kui ukse avan, sööstab ta sealt välja ja kui minu näoni ei küündi, siis hõõrub end hoolega vastu jahmunud Vitjat. Surub end tema vastu, hõõrub ja laulab, Vitja samal ajal nuusib Pisi tagumikku. Igal omad lõbud.

Seejärel käivad nad territooriumi märgistamas ehk siis suunduvad teineteise liivakasti. Minu meelest väga kummaline, mina küll kellegi teise potile suure hurraaga ei tormaks:)
Kui neile konservi annan (hommikul ja õhtul), siis Vitja ampsab oma kausikesest umbes ühe tükikese ja seejärel taandub. Pisi õgib suure häälitsemise saatel oma kausi tühjaks ja seejärel sööb ära ka Vitja portsu. Julmalt. Ja Vitjal ei paista sellest miskit olevat. Juba aegsasti võtab veidi eemal vaatluspositsiooni sisse ilmega "söö, latseke, söö".

Edasi algab hull trampimine. Vahel on tunne, et ma lähen hulluks. Pisi ei püsi hetke ka paigal, muudkui kargleb ringi. Vitja, kes on aastaid olnud rahulik omaette-olija, trambib samamoodi. Kappavad ja hüppavad ja karglevad ja kähisevad ja rulluvad ja jõllitavad üksteist ja kargavad edasi. Igal pool, kõigest üle. Oehh.....:) Ma ei mäletanudki enam seda aega, kuid tean et see läheb üle. Vitjaga ju läks, tema oli ka hull trööpaja:)

.

Aga jah, Vitjaga võrreldes on Pisi tõeline sulgkaallane. Ja lumivalge! Kui ta õdedel-vennal oli kasvõi paar halli karvakest, siis tema on lumivalge. Roosade kõrvadega.

Metsik nurrumootor. Süües nurrub, minu jalgade ümber siiberdades nurrub, kui teda puudutan või sülle võtan, läheb nurr lausa hulluks. Praegugi (hetkel on kassidel puhkepaus) magab mu jalgadel ja nurrub nii et tuba kajab.

Mõnusõtkumine ka täiesti selge. Kui temaga vestelda, siis sõtkub kui tainast:) Ja vestleb täiega!

Kuna Pisi on nii kiire, siis on pidevalt oht talle peale astuda. Üks hetk on kusagil mujal, järgmine hetk juba jalge all. Oehh...

.

Kui kisma käib, siis ma olen otsustanud mitte sekkuda. Vaatan vaid, et miskit hullu ei toimuks, kuid omavahelise hierarhia peavad nad ise paika sättima, mina neid segada ei taha. Vahel küll tahaks sekkuda, kuid see võib neis arusaamatust ja salaviha tekitada. Nagunii saavad ise toime. Mina olen see toitja ning silikäe pakkuja, muidu nad ikka rohkem teineteise jaoks mu elamisse võetud.

.

Vahel ajab ikka kurjaks ka kui Pisi ootamatult pähe või selga hüppab, kuid kui kurjustan, siis hakkab miilustama ja nii ma hetkega leebungi. Juba teab kuidas asi käib:)

Eriti armas on see kui ta mu põse ja õla vahel magab... Ennast seal õnaruses kerra tõmbab ja kohe südamest kaisub:)

Kui aga ööajal vait olla ei mõista, siis läheb teise tuppa. Ühe öö ka juba veetis teises toas. Siis pool minutit lõugas ja juba oli magama vajunud.

.
Nimede saamislugu kah siia meeldetuletuseks.

Suur kass - sündinud 02.augustil 2003. Nimi Nööp von Vidrik alias Vitja. Nööp ütlesin kunagi mina tema hiiglaslike silmade pärast, eksabikaasa ütles Vidrik ja vend leidis, et kahe nime vahel võiks siis tiitel ka olla ja sai von vahele. Meeslemmik venekeelsest kodust pärinenuna hakkas teda aga Vitjaks kutsuma ja nii ta siis ongi vaheldumisi Vitja, Vidrik ja Kass.

Väike kass - sündinud 12.detsembril 2007. Hetkel reageerib nimele Pisi, sünnikodus hakati teda kutsuma Röövel Ööbikuks, millest sai sujuvalt Rööbik. Eks näis kuidas tema nime lugu edasi areneb:)

Pall

Marjakalt veeres pall minu blogisse. Ok, sirutame siis käe...

1) Viimasel aastakümnel läbi viidud seksuaaluurimused on andnud rikkalikku materjali, mis lisaks sotsioloogilisele käsitlusele otse kutsuvad mõtestama kogutud ainest ka esseistlikult, arutlema, mõtteid vahetama, esile tooma huvitavaid elulisi näiteid, mis kõik kokku täiendavad meie pilti sellest, kui eripalgeline ja mitmekülgne on inimeste, sealhulgas ka eestlaste armuelu.
.
2) Ent muidugi on uuel Venemaal ka inimesi, kes on suutelised vabadust kasutama kultuurselt ja loovalt ning juba võib täheldada ka erootilise kultuuri taassündi kirjanduses ja kunstis.
.
3) Olin kolhoosi eesrindlik töötaja.
.
Teos: Ingvar Luhaäär "Mees ja naine eesti moodi. Eestlaste armuelu uuema seksuaaluuringu valgusel"
.
Teema siis selles, et tuleb haarata enesele kõige lähemal olev raamat ning kirjutada sealt välja esimene, viimane ja kuldne lause (s.o. lause, mis jääb raamatut suvaliselt avades vasaku käe pöidla alla).
.
Edasi tuleb pall visata kahele blogijale. Ma patustan ja viskan kolmele, kuna äkki siis saab kaks vastust kätte, kuna kaks neist saavad oma üliharvade sissekannete eest ühe palli kahepeale:)
Et siis paluks: Tirtsikas, Kapten Trumm ja Libahunt!

Veinikoolitus tantrismiga

Sõbrapäeva eelõhtul kohtusime Portugali kohvik-restoranis Vasco da Gama. Kõigepealt toimus veinikoolitus Portugali veinidele (3 punast, 3 valget ja 1 portvein).

Kui kõik juba kergelt joogised olid, saabus Ingvar Luhaäär. Eks ta natuke üllatunud oli, et mida me veidrast vanamehest tahame, kuid meie tahtsime kuulda tantrismist.

Miskit pole teha, vana rääkis äärmiselt haaravalt! A tundub ikka ütlemata keeruline see tantristlik maailm...

Igasugu huvitavat sai teada, kuid peamine, mis meelde jäi, oli: "tantristlikus maailmas kehtib põhimõte - lõdvana sisse, kõvana välja, kaasaegses Euroopas aga - kõvana sisse, lõdvana välja". Et siis jah.

Kes teemast rohkem teada tahab saada, peab ise kirjandust uurima:)

Mina igatahes ostsin kohe mitu Luhaääre raamatut kokku, miks mitte natuke asja uurida:) Samuti on tema sulest ilmunud mõningad raamatud eestlaste seksuaalkäitumisest erinevatel ajastutel. Omamoodi huvitav, mööda külgi maha ikka ei jookse.

Vastel

Pilt pärineb Nõmme Seikluspargi veebist

Hakkasime ka Kojas blogi pidama ja paluti teha sissekanne Vastlapäevast. Kuna nagunii oli vaja kirjutada, postitan siia kah:)

Vastlapäeval lastakse ikka liugu, eksole. Et mida pikem liug, seda pikemad linad... Kuigi jah, tänapäeval saab lina pikkust ka kaupluses valida:)
Seda lihtsat tõsiasja ignoreerides otsustasime siiski ka vastlaliu teha. Et seltskond oleks kirjum ja sõprussuhted kiiremad tekkima, ühendasime jõud ka teiste Tallinna kodadega.

Mida aga vastlapäeval ei olnud, oli lumi. Kas see üllatas? Tegelikult mitte.

Jonnakate eestlastena suundusime liugu laskma hoopis Nõmme Seiklusparki.
Seal kinnitati meid turvarihmade külge, pähe seoti kükloobid (loe: otsmikulamp) ning lasti ükshaaval rajale. Vähem julged elasid raja all kaasa, moodustades energilise kisakoori.

Lisaks mitmete meetrite kõrgusel puude küljes erinevatel õõtsuvatel-veerevatel-pöörlevatel atraktsioonidel turnimisele sai tõepoolest ka vastlaliugu lastud! Iga rada lõppes nimelt pikema maapinnale laskumisega ning ka üleval latvades tuli vahel puudevaheline pikk hüpe sooritada, mis väikese liu mõõdu välja andis. Rullikutega trossi küljes, hoog sisse ja vastlaliug missugune!

Erilise elamuse jättis kõrvaltvaatajaile asjaolu, et ega seda polnud eriti aimata kellele seal üleval ergutust karjud. Näha oli vaid tume inimkogu veelgi tumedama öötaeva taustal. Aga julgustust oli ronijail tarvis! Eriti kui Tarzani hüpe kätte jõudis... Haarad köiest ja viskud pimedusse....

Aga tegelikult oli väga efektne vaadata puude otsas vilksatavaid tulukesi ja kuulda keset ponnistamist üksikuid hõikeid, kiljatusi ja naerupahvakuid.
Lõbus oli:)

Näpud külmast kanged ja adrenaliin laes, suundusime Hiiu Pubisse, kus jõime sooja teed ja lasime kukeldistel hea maitsta. Kokku sai meid enam kui 30!
Sõbrad ning toredad tuttavad peavad inimesel ikka olema!

Piiks-piiks ja... raha tuleb!

Kohe pean kilkama:)
Nimelt teatas MTA, et enammakstud tulumaksu hakatakse tagastama alates 22.veebruarist.
Täna on 20.veebruar ja kell 09.00 tegi minu telefon piiks-piiks ja sõnum teatas, et MTA on kandnud mu arvele päris hea kopka:)
Aitäh MTA-le!
Minge piiluge oma kontosid kah, äkki ka piiks-piiks ja raha juba tuleb:)

Otsingud

:DDD

Ei ole enam aegu uurinud mis otsingutega minu blogini jõutud on, siin nüüd siis mõned mis mind ennast enim lõbustavad ja mis teostatud viimasel ajal.Täpsemalt 3-e viimase päeva jooksul. Et huvitav mis otsisõnu inimesed guuglisse sisestavad. Ja koomiline, et nad nende abil minu blogini jõuavad:

1. hakkasime raha koguma aasta enne pulmi ehk siis panime kokku esmase eelarve - jeerum kui pikk otsiväljend!!! konkreetne...
2. kas kasko suureneb - eeee.... a kust mina tean?
3. öökull Mona - kes tuu om?
4. kopsuklamüüdia - ;DD... probleem.
5. nunnud ja naljakad - ahahh... milleni küll sellega jõuda loodeti?
6. pulma pea planeerimine - ma ei teadnudki et pulmal mingine pea on.
7. james bond segatult mitte raputatult - ma siiani arvasin et Martini on segatult, mitte raputatult, keegi aga tahab hoopis vaest James'i raputada. ärge jamage, ta peaks juba pensionieas olema.
8. kihnu seelik - ilus asi
9. imiku kaalumine - mida kuradit mina sellest tean? mäletan vaid, et kunagi sai arvutatud nõbude puhul, et kaaluvad niimitu leivapätsi...
10. maroko köök - pole käinud, olen teinud

Positiivne

Võrratu! Hommikul kodust väljudes on suuresti valge ja õhtul kodu poole sõites on võimalik näha mitte veel väga madalale vajunud päikese loojumist:) Päevavalgus...mmmm... Asi, mille olen juba unustanud.

.

Hämmastav, milline jõud on valgusel. Ilma mingi põhjuseta naeratad üksinda autos nagu otu ja vägisi kisub raadiost kuuldavale bäkki laulma. Hakkan vaikselt R-i mõistma, kes siiani on mind hullupööra oma laulmisega väsitanud. Misiganes lugu sõidu ajal raadiost tuleb - temal kohe vajadus kaasa röökida. Nüüd olen ise samasugune:)

Meenub meie suvine pikk reis, kui pikematel sõiduotstel olin muusikavaliku kordumisest väsinud ja eelistasin mürakasti kinni hoida. Sellistel hetkedel ei saanud R-iga pea üldse rääkida, kuna kuidagi suutis ta igast lausest leida midagi, mis talle mõnd laulu meenutas ja nii ta siis a capella üürgaski:))) Oehhh.....

.

Ma ei ole enam pikka aega niisama naeratanud. Ilma, et keegi viskaks nalja või tõstaks muidu mu tuju. Lihtsalt niisama naeratada, tunda, kuidas see lausa pulbitseb seest ülespoole, kuniks valgub üle huulte maailma.

Ok, peapõhjused pole siiani olnud küll päevavalguse puudumises, kuid eks selgi abistav roll. Vaikselt hakkab tunduma, et teatud asjad siin elus loksuvad paika ja teatud asjad ei avalda enam pärssivat mõju. Mis on imeline! Ei tohi ära sõnuda.... (hoiatab ettevaatlik kuradike mu õlal)

.

Ma ei teadnudki, et kassid näevad õudusunenägusid.

Magas mul siin voodis, kõht taeva poole ja kõik käpad laiali, kui järsku hüppas pool meetrit õhku, keeras end ringi ja maandunult vaatas täiesti segaduses ja ähmi täis näoga ringi. Ma tahtsin juba kurjustama hakata, et mis rabeleb, kuid ta oli ikka nii ehmunud olekuga, et paitasin hoopis paanika minema. Muud järeldust olla ei saa, kui et teda ehmatas miski unes nähtu.

.

Kuna olen lausa haiglaslik planeerija, siis tahtsin ka Pariisi hotellis kindel olla. Et saan mida tahan. Tähendab see aga varajast broneerimist. Nüüdseks on see siis juba mõnda aega tagasi tehtud.

Surfasin pooled ööd hotellide lehekülgedel ja lugesin külastajate kommentaare. Sest üks on see kuidas hotell reklaamib ennast ise ja teine asi on tegelikkus.

Suhtlesin ka reisibüroodega, kes aga pakkusid kesklinna servas hotelle ja palju kallimalt kui ma ise sain. Kuigi ütlesin neile, et tahan nii kesklinna kui saab. Mina ei tea kuidas nende hinnad kujunesid, kuna ise surfates sain sarnaste hotellide pakkumised tunduvalt soodsamalt. Siit moraal - kui viitsida ise mässata, saab kõike tunduvalt soodsamalt.

.

Minu jaoks olid mõned kriteeriumid olulisemad kui muu:

1 - Hing. Ehk siis Pariisi hõngu kujutlemise võimalikkus. Tähendab see vanaaegset hotelli autentse hõnguga. Kostku siis seinad läbi kui tahavad - kõrvatropid saavad pagasisse kuuluma enivei. Ja ärgu mahtugu ma koos kohvriga lifti - lähen siis trepist. Kui juba, siis juba.

2 - Asukoht. Charles de Gaulle'i lennuväljalt viib südalinna kõige mugavamalt ja kiiremini ilma ümberistumisteta Roissybus, mis peatub Louvre'i lähedal Opera kõrval. Seega soovisin hotelli, kuhu ei oleks Opera juurest pikk tee ja selle saaks jalgsi läbida. Ei viitsi bussilt tulnuna oma kohvriga veel metroosse ronida. Muidugi saaks hakkama, kuid see esimese korra mugavus. Seega oli asukoht väga oluline.

3 - Check in time. Kuna lennuk maandub kohaliku aja järgi kella 10 ajal hommikul, siis tahtsin varast sisseregamise aega. Heal juhul oleme juba kella 11-12 ajal kesklinnas ja mida siis teha? Enamus hotelle alustab check in'iga kell 14. Muidugi ma tean, et alati on olemas üks ruum, kuhu saab oma pagasi juba varem paigutada jne, kuid see ei ahvatle mind. Tahan turavaliselt oma tuppa tavaari ära panna ning dushi all käia ja tõenäoliselt ka riideid vahetada, enne kui linna suundun. Ei taha kusagil erinevate kohvrite vahel sobrada ja end enda oma pärast ebaturvaliselt tunda.

4 - Hind. Olime küll nõus ööbimise jaoks arvestama suurema summa, kuid kui saab soodsamalt, siis seda parem. Eriti kui arvestada, et hotellis kavatseme põhiliselt vaid dushi all käia ja magada. Muul ajal nagunii hotellist eemal ju.

Peale mitmeid poole unega öid suutsin broneerida toa Louvre'i lähedal, kuhu saab Opera juurest jalgsi ning kus saab tuppa alates kella 11-st:)

Oi kuidas ma seda reisi juba ootan:)

.

Ühel õhtul lähen taas kassipoeg Rööbikut vaatama ja mine tea mis edasi saab....

Tegelikult peaks taksikoer Pip'ile ka külla minema. Ta meeldib mulle:) Selline sheff tegelane...

.

Vähem positiivselt:

1. Mul on ohatis. Jälle. Ma vihkan ohatisi. Vihkan. Vihkan! Vihkan!!!
2. Miks on mõni inimene nii väljavalitud, et "päevade" ajal lihtlabaselt aeg-ajalt minestad valust?

Poolik

Jätsin tänahommikuse käigu ära, mingi tõbi taas kallal. Ei tea mis lahti - varemalt sain ikka raudse tervisega kiidelda, nüüd üle nädala miskine häda kallal. Stress?

Ehh, küll kõik korda saab. Igavene optimist usub. Kunagi ikka:)

.

Eile olin naljanumber. Olin hommikupoole asjalikuks hakanud ja koju tagasi jõudsin veidi enne kaheksat. Kiire peapesu ja kella üheksast ootas juba tõbisele järele tulnud auto. Seega olin selleks ajaks ka üsna väsinud.

Pole tüdrukutega omavahel ammuilma enam miskit ette võtnud ja kuna kinos miskit vaadata praegu pole (mis poleks kas nähtud või liiga verine naistekambale), siis otsustasime maanduda ühe tütarlapse pesas, vaadata mitut laenutatud filmi, juua hulgim veini ja pläkutada maa ja ilm kokku.

Minul tervis aga veidike veider ja tütarlapsel ülimõnus diivan. Vajusin juba alguses diivani sügavustesse ja uinusin. Ei teagi mida teised tegid - kas peale filmide mingit huvitavat pläkutamist toimus või mitte, mina magasin igatahes kõik maha. Vahva. Ma süüdistan diivanit! :)

Poole kolme ajal varahommikul virgusin ja tellisin takso, mis mind oma koomilisuses koheselt äratas - oli mulle järele tulnud nimelt buss. Nojah.

.

Kodus avastasin pooleks murdunud palmi. Oleks ta siis varem mulle kuidagi märku andnud, et murduda tahab, oleksin teda toestanud. Nüüd siis on laeni kõrguva palmi asemel poolik palm. Toppisin varre potti ja himus lopsakas paistab nüüd. Loodetavasti võtab juure alla.

.

Kardan, et külmetusin sõberipääva õhtul. Sai Controventos pastat söömas käidud (sealne köök on üks mu lemmikuid) ja pärast seda vanalinnas veidi ringi kepseldud. Ilm oli aga kooohutav. Vinguv tuul ja minu sall ootas autos...

.

Täna läheme prantsuse kööki katsetama. Koja presidendi juures vaja natuke veebi update'ida ja seltskondlikult tegutsedes tahaks ju ka midagi head. Seekord on siis plaaniks pr. köök. Teeme loomulikult bouillabaisse'i ning lisaks veinis hautatud sinikarpe juustuga. Magusroa valisin veidi itaaliapärasema, kuna tundus niivõrd ahvatlev. Koostisesse kuuluvad õunad, jäätis ja mascarpone. Nami!

Tulebki ostunimekirja koostama hakata.

Peaaegu eufooria

Homme saabub üle saja aasta üks selline haruldane hommik, kus on aega magada...
Kella 10-ni lausa. Siis tuleb jälle lendu minna.

Nüüd olengi sellest teadmisest nii elevil, et ei suuda põhku pugeda. Nagu väike laps - tahan, et see aeg ja teadmine kestaks. Et ma saan. Et mul on see võimalus.
Kahtlustan, et lõpptulemusena veedan koledast väsimusest hoolimata pooleni ööni kohmitsedes ja teadmist nautides aega ning uneaeg jääb kokkuvõttes ikka napiks. Aga see teadmine on ju niivõrd hea...

Tänasest koolist ja homsest telekast

Kuna vahepeal on koolinädalavahedel pühad, siis topitakse osad loengud reedetele. 10h koolis reedeti. Mõnna.
Täna oli üks õppejõud hullupööra uinutav. Väsimus, pimedus akna taga ja monotoonse madala ja vaikse häälega õppejõud. Midagi pole teha, tukk tuli vägisi peale. Ja kui siis hiljem oma konspekti sirvisin, selgus, et olin konspekteerinud ja maganud korraga. Kreisi:) Mingitel hetkedel on lausetes väga veidra käekirjaga kirjutatud lausejupid. Nüüd siis olen endale tõestanud, et ka magades saab motoorselt edasi konspekteerida.
Seda mäletan, et vahepeal tukastasin ja ärkasin peajõnksatuse saatel. Korduvalt.
Kui väike paus tuli, tõin kohvikust topsi kohvi ja seda limpsates oli probleem õnneks kadunud.

Avastasin, et homme, laupäeva õhtul, näidatakse ETV-st üht ülikõva filmi. Minu üks vaieldamatu lemmik. Match Point e. Matshpall. Kavatsen kodus istuda ja vaadata, ei saa kohe teisiti. Treilerit saad vaadata siit:

Minu südames sa elad...

K ja M ehitavad maja. Mõni aeg tagasi ilmus nende trepile noor vesihall kiiss, kes tahtis küll süüa, kuid inimest ei usaldanud. Kohe üldse ei usaldanud. K aga armastab kiisusid väga (tundub et M samuti) ja ajaga suutis ta kiisus usaldust tekitada. Nii saigi Susanna kodu, kus teda armastatakse ja kus toit nina eest ei lõpe.

Enne aga kui jõuti midagi edasi mõelda, hakkas Susannal kõht paisuma. Kuni 12.detsembril vupsasid välja 4 pojaraasu. 2 emast ja 2 isast. Maja ümber on nähtud aina sagedamini luusimas üht valgekarvalist härrasmeest ja nii need pojadki karvkatte kasvades lumivalge kasuka said.
Tänaseks on neist 2 siledakarvalised ja 2 kohevad.

Üks kiisudest läks juba uude koju, teistele on mõneti diilid tehtud, mõneti nagu pole ka. Eks näis mida tulevik toob.
Mina lubasin, et kui ei leita kodu, siis võin ühele seda ise pakkuda. K ei taha ju kusagil ajalehes ka kuulutama hakata, kuna tahaks ikka teada mis kodu see on kuhu kiisud kolivad.

Siiamaani oli mul küll teadmine, et võtan Vitjale ühe seltsilise lisaks, kuid olin veendunud, et see saab olema natuke täiskasvanum ja emane. Aga oi need pojaraasud on armsad!!! Ja nüüd on lugu nii, et pärast kiisude külastamist jäi minu südame külge eriti kinni üks siledakarvaline isane röövel. Ja poeg mis poeg, pole veel 2 kuudki vana.
Nii nõelteravate kihvakestega olend et hullumaja! Samas veetis pool õhtut truult mu süles ja me väga meeldisime teineteisele. Mööda Meeslemmiku püksisäärt turniti ka pidevalt üles, et "võta mind sülle, võta mind sülle!"
Oijahh, süda jäi sinna...
Eks siis elu näitab kas Rööbikule on määratud tulla minu või kellegi teise juurde. Ja eks näis kuidas ülimalt isepäine Vitja uue asukaga kohaneks.
Mõned jäädvustused ka:

Oi kui kuri lõvi nägu! Üks pisike emane. Karvane...
Süles on mõnus

Aina üles!

"Kompliment"

Ma ei kanna just sageli prille. Siis, kui silmad eriti väsinud on ja meelde tuleb, et prillid olemas on.
Täna kandsin. Nägu oli meikimata, prillid peas ja juuksed parajalt kohevad ja näo ette kippuvad. Nagu Saara piilusin karvade vahelt.
Kui Meeslemmik mind nägi, siis teatas ta, et ma nägevat välja nagu Ugly Betty Eesti versioon.
Niipalju siis loomulikust ilust...