Minu südames sa elad...

K ja M ehitavad maja. Mõni aeg tagasi ilmus nende trepile noor vesihall kiiss, kes tahtis küll süüa, kuid inimest ei usaldanud. Kohe üldse ei usaldanud. K aga armastab kiisusid väga (tundub et M samuti) ja ajaga suutis ta kiisus usaldust tekitada. Nii saigi Susanna kodu, kus teda armastatakse ja kus toit nina eest ei lõpe.

Enne aga kui jõuti midagi edasi mõelda, hakkas Susannal kõht paisuma. Kuni 12.detsembril vupsasid välja 4 pojaraasu. 2 emast ja 2 isast. Maja ümber on nähtud aina sagedamini luusimas üht valgekarvalist härrasmeest ja nii need pojadki karvkatte kasvades lumivalge kasuka said.
Tänaseks on neist 2 siledakarvalised ja 2 kohevad.

Üks kiisudest läks juba uude koju, teistele on mõneti diilid tehtud, mõneti nagu pole ka. Eks näis mida tulevik toob.
Mina lubasin, et kui ei leita kodu, siis võin ühele seda ise pakkuda. K ei taha ju kusagil ajalehes ka kuulutama hakata, kuna tahaks ikka teada mis kodu see on kuhu kiisud kolivad.

Siiamaani oli mul küll teadmine, et võtan Vitjale ühe seltsilise lisaks, kuid olin veendunud, et see saab olema natuke täiskasvanum ja emane. Aga oi need pojaraasud on armsad!!! Ja nüüd on lugu nii, et pärast kiisude külastamist jäi minu südame külge eriti kinni üks siledakarvaline isane röövel. Ja poeg mis poeg, pole veel 2 kuudki vana.
Nii nõelteravate kihvakestega olend et hullumaja! Samas veetis pool õhtut truult mu süles ja me väga meeldisime teineteisele. Mööda Meeslemmiku püksisäärt turniti ka pidevalt üles, et "võta mind sülle, võta mind sülle!"
Oijahh, süda jäi sinna...
Eks siis elu näitab kas Rööbikule on määratud tulla minu või kellegi teise juurde. Ja eks näis kuidas ülimalt isepäine Vitja uue asukaga kohaneks.
Mõned jäädvustused ka:

Oi kui kuri lõvi nägu! Üks pisike emane. Karvane...
Süles on mõnus

Aina üles!