Valge laev tormis

Pühapäeval ilm veidi tormas ja nagu sellisel puhul ikka, kisub süda mere äärde.
Autole hääled sisse ja Paldiskisse. Oli soov panga serval tuultel end räsida lasta.

Taolistel hetkedel tunned looduse hirmutavat kõikvõimsust ja enese pisiputukalisust.

Paldiski pank on südamelähedane eriti seetõttu, et millegipärast assotsieerub sealne koduse Saaremaa pankrannikuga, kus igal suvel mõned korrad ilma nautimas saab käidud. Et siis tükike kodutunnet kaugel kodust.

Ilm ja loodusjõud nauditud, annab magu enese tunnetest teada. Selge, söögikoht vaja leida.
Peatee ääres (krt seda teab kas seal linnas kõrvalteid ka üldse on) hakkab silma miskine koht, mil nimeks „Valge laev“. Pakutakse öömaja ja pubi moodi asi kah.

Juba sisenedes tundub koht keskmisest veidram. Fuajees lõnguvad dressides ja kapuutsistatud venekeelsed noorsandid, kulmude vahelt uudishimulikke ja kahtlustavaid pilke pildudes. Mõni näpib mänguautomaati, mõni „ajab asju“ mobiiliga, mõni uudistab niisama... ...lähen ja eemaldan autol makipaneeli.

Leti taga olev noormees on muidugi D&G-sse rõivastatud, kuidas siis muidu. Kohalik eliit.
Tellin pasta carbonara. Noorsand käib tagaruumis ja naaseb teatega, et tänane kokk ei oska seda valmistada. Et misasja??? Ok, mida ta siis oskab? Šnitslit ja sealihaklopsi. Azoo... Ja pastat ei oska? Olgu, võtame siis šnitsli ja sealihaklopsi. Ja ploomimahla, palun. Ploomimahla ei ole. Aga õunamahla? Seda ka ei ole. Ananassi? Ei. Mida teil siis on? Apelsini- ja segumahla. Andke siis apelsinimahla, palun.

Istume taharuumi, kus meid uudistatakse põhjalikult. Näituseeksponaadi tunne on.
Muusika on minu kõrvale ilmselge liig. Kole popp, tnäänss ja vene räpp. Kui oleme mõnda aega istunud, muutub järsku muusikavalik ja kõlama hakkavad popid lembelood. Irvitame, et tahetakse vist mõjutada meid tuba võtma:) Menüüs olid ju toa hinnad täiesti olemas...

Aeg on seisma jäänud. Tõeline rännak ajas tagasi, nii 90-ndate keskele. Muhe.

Tuuakse toidud. Sõna otseses mõttes vaagnatel. Ma ei mäletagi et ma oleks nii suuri praade kusagil söönud. Ja seal vaagnal on kõike ja väga palju. Ja ka lihakäntsakad on äärmiselt suured.

Peale esimest ampsu jõllitame üksteisele jahmunult otsa. Pole pikka aega enam väljas nii maitsvat rooga nautinud. Kohe tõsiselt maitsvat! Et siis tollepäevane kokk ei oska teha küll kõiki roogasid mis menüüs (its!), kuid need mida ta oskab, viivad keele alla.
Lihaga saan ma otse loomulikult ühele poole, kuid muud jääb osaliselt järele. Lihtsalt ei mahu sisse. Ja see, kui mina ei suuda taldrikut lõpuni tühjaks süüa, on väga suur näitaja koguse üüratuse kohta.
Kui lõpetame, tullakse viisakalt suhtlema ja hüvasti jätma.

Paldiskisse sattudes kavatsen teinekordki seal einestada. Loodetavasti samahea koka ajal:)
Siit moraal – ära hinda sisu pakendi järgi! Väga veider esmamulje osutus tõeliselt heaks söögikogemuseks.

PS: Ühe maja küljel hakkab silma huvitav sümbioos– vikerkaarelipp ning Keskerakonna silt.... Hmm:)