Homme saabub üle saja aasta üks selline haruldane hommik, kus on aega magada...Kella 10-ni lausa. Siis tuleb jälle lendu minna.
Nüüd olengi sellest teadmisest nii elevil, et ei suuda põhku pugeda. Nagu väike laps - tahan, et see aeg ja teadmine kestaks. Et ma saan. Et mul on see võimalus.
Kahtlustan, et lõpptulemusena veedan koledast väsimusest hoolimata pooleni ööni kohmitsedes ja teadmist nautides aega ning uneaeg jääb kokkuvõttes ikka napiks. Aga see teadmine on ju niivõrd hea...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar