Kassila

Täna saab 5 päeva sellest, kui Rööbik meile elama asus.

Olin oma aja planeerinud nii, et terve nädalavahetuse saan olla ilma plaanideta ja kodune. Valutum sisseelamine väikesele olendile:)

Esimesel hetkel vaatas Vitja väikest looma suure segadusega. Et misasi see on ja miks ta niimoodi lõugab. Vitja on ju sünnist saati hääletu ja pole mina näuguva loomaga harjunud, pole ka tema:)

Rööbik (praegu reageerib ta vaid nimele Pisi) oli alguses ikka natuke ehmunud küll ja omapäi ei liikunud kuhugi. Ikka ja aina minu sabas. Nii kui mina kuskile läksin, nii kappas kaasa ja ilma ei liikunud mitte üks samm.
Esimesel õhtul sõi ainult tibake, pissile ei tahtnud kordagi. Järgmisel päeval muretsesin talle isikliku liivakasti ja seal käidi ilusasti ära.

.
Esimesed kaks ööd magas Pisi minu külje vastu surutuna teki all. Vitja turnis aeg-ajalt meie otsas ja uudistas distantsi hoides. Üleüldse hoidis eemale, kuid teise tuppa ka ei läinud, uudishimu oli piisavalt suur. Kui Vitja Pisit nuusutama tuli, hakkas Pisi kähisema ja seejärel urisema. Terve nädalavahe möödus urina saatel.

Teisel hommikul sõi juba ilusasti ja nuttu pole minu kuuldes olnud. Eks tal piisavalt möllamist!

Nüüdseks on olukord aga kardinaalselt muutunud. Kassid ajavad üksteist taga, täiesti kordamööda. Vahel urisetakse ja kähisetakse ka, vahel äsatakse üksteisele käpaga nätaki-nätaki-nätaki, vahel rullutakse üksteise haardes põrandal.

.
Kuna üks on hiiglasuur (5kg) ja teine tibatilluke (mõnisada grammi), siis turvalisuse kaalutlustel ma igaks juhuks neid terveks päevaks kokku ei jäta. Mine tea millal suurel Pisi möllamisest siiber saab ja teda vaikima üritab panna. Lasen Pisil natuke suuremaks kasvada, kuigi ta paistab enese eest seismisega ka praegu suurepäraselt hakkama saavat. Aga ta ju alles 2,5 kuud vana...
Nii nad siis minu pikemal äraolekul elavad eraldi ruumides. Kummalgi omad magamis- ja kraapimiskohad, liivakastid ja toidumollid.

Kui koju saabun, tervitab Vitja mind tavapärases asendis uksel ja Pisi "laulab" teises toas. Nii kui ukse avan, sööstab ta sealt välja ja kui minu näoni ei küündi, siis hõõrub end hoolega vastu jahmunud Vitjat. Surub end tema vastu, hõõrub ja laulab, Vitja samal ajal nuusib Pisi tagumikku. Igal omad lõbud.

Seejärel käivad nad territooriumi märgistamas ehk siis suunduvad teineteise liivakasti. Minu meelest väga kummaline, mina küll kellegi teise potile suure hurraaga ei tormaks:)
Kui neile konservi annan (hommikul ja õhtul), siis Vitja ampsab oma kausikesest umbes ühe tükikese ja seejärel taandub. Pisi õgib suure häälitsemise saatel oma kausi tühjaks ja seejärel sööb ära ka Vitja portsu. Julmalt. Ja Vitjal ei paista sellest miskit olevat. Juba aegsasti võtab veidi eemal vaatluspositsiooni sisse ilmega "söö, latseke, söö".

Edasi algab hull trampimine. Vahel on tunne, et ma lähen hulluks. Pisi ei püsi hetke ka paigal, muudkui kargleb ringi. Vitja, kes on aastaid olnud rahulik omaette-olija, trambib samamoodi. Kappavad ja hüppavad ja karglevad ja kähisevad ja rulluvad ja jõllitavad üksteist ja kargavad edasi. Igal pool, kõigest üle. Oehh.....:) Ma ei mäletanudki enam seda aega, kuid tean et see läheb üle. Vitjaga ju läks, tema oli ka hull trööpaja:)

.

Aga jah, Vitjaga võrreldes on Pisi tõeline sulgkaallane. Ja lumivalge! Kui ta õdedel-vennal oli kasvõi paar halli karvakest, siis tema on lumivalge. Roosade kõrvadega.

Metsik nurrumootor. Süües nurrub, minu jalgade ümber siiberdades nurrub, kui teda puudutan või sülle võtan, läheb nurr lausa hulluks. Praegugi (hetkel on kassidel puhkepaus) magab mu jalgadel ja nurrub nii et tuba kajab.

Mõnusõtkumine ka täiesti selge. Kui temaga vestelda, siis sõtkub kui tainast:) Ja vestleb täiega!

Kuna Pisi on nii kiire, siis on pidevalt oht talle peale astuda. Üks hetk on kusagil mujal, järgmine hetk juba jalge all. Oehh...

.

Kui kisma käib, siis ma olen otsustanud mitte sekkuda. Vaatan vaid, et miskit hullu ei toimuks, kuid omavahelise hierarhia peavad nad ise paika sättima, mina neid segada ei taha. Vahel küll tahaks sekkuda, kuid see võib neis arusaamatust ja salaviha tekitada. Nagunii saavad ise toime. Mina olen see toitja ning silikäe pakkuja, muidu nad ikka rohkem teineteise jaoks mu elamisse võetud.

.

Vahel ajab ikka kurjaks ka kui Pisi ootamatult pähe või selga hüppab, kuid kui kurjustan, siis hakkab miilustama ja nii ma hetkega leebungi. Juba teab kuidas asi käib:)

Eriti armas on see kui ta mu põse ja õla vahel magab... Ennast seal õnaruses kerra tõmbab ja kohe südamest kaisub:)

Kui aga ööajal vait olla ei mõista, siis läheb teise tuppa. Ühe öö ka juba veetis teises toas. Siis pool minutit lõugas ja juba oli magama vajunud.

.
Nimede saamislugu kah siia meeldetuletuseks.

Suur kass - sündinud 02.augustil 2003. Nimi Nööp von Vidrik alias Vitja. Nööp ütlesin kunagi mina tema hiiglaslike silmade pärast, eksabikaasa ütles Vidrik ja vend leidis, et kahe nime vahel võiks siis tiitel ka olla ja sai von vahele. Meeslemmik venekeelsest kodust pärinenuna hakkas teda aga Vitjaks kutsuma ja nii ta siis ongi vaheldumisi Vitja, Vidrik ja Kass.

Väike kass - sündinud 12.detsembril 2007. Hetkel reageerib nimele Pisi, sünnikodus hakati teda kutsuma Röövel Ööbikuks, millest sai sujuvalt Rööbik. Eks näis kuidas tema nime lugu edasi areneb:)