esmaspäev, jaanuar 05, 2009

Emotsionaalne purtsatus


Olen hetkel nii tige, et pean ennast välja elama. Ja kuna sel teemal kellelegi helistada oleks puhta imelik, siis pritsin oma emotsioone siin.
.
Teemaks ikka seesama jauramine Sotsiaalministeeriumi saamatuse osas aasta lõpus puuetega inimestele toetuste väljamaksmises.
Üldiselt mulle ei meeldi igasugu avalikkust häirivatel teemadel hinnanguid anda, kuna eks võib olla kulisside taga fakte, mis meieni ei ole jõudnud. Teatavasti esitab ajakirjandus oma nägemuse ja sageli on see higi, verd ja pisaraid ihkav pool.
Sel korral aga lahmin hinnata.
.
Täna lõpuks anti pressikonverents, kus üksteise süüdistamisega tegeleti. Et kes teadis juba millal jne. Kõige hullemad minu kõrvale olid kaks väidet:
1 - Teati juba juulis, et oktoobris suure tõenäosusega tekib maksetega raskusi, kuid toetuse saajaid ei olnud võimalik kõiki eraldi informeerima hakata. Halloo!!!!! Kas me elame kiirjooksjatest kullerite ajastul? Mille jaoks on olemas massimeedia? Seal kohtame mõttetuid eraelulisi "uudiseid", kas tõesti ei olnud võimalik mõnd asjalikku uudisnupukest lasta üllitada?
2 - Küsimusele, kas viivituste eest ka viiviseid makstakse, teatas Maripuu, et toetuste puhul viiviseid ette nähtud ei ole ja kui kellelegi on viivitusest tekkinud otsene varaline kahju, siis iga case vaadatakse läbi eraldi.
.
Üldiselt olen ma patrioot ja riigiaparaati ei kiru. Selsamal põhjusel, et palju on ju seda mida mina ei tea ja igal asjal on mitu külge. Aga jah...
.
Müstika. Riigi ja kodaniku suhe antud juhtumi puhul paistab olevat selline, kus ühel poolel on õigused ja teisel kohustused. Kui keegi jätab riigile midagi õigel ajal maksmata, rakenduvad viivised. Ei aita ussi- ega püssirohi. Kui aga riik õigel ajal ei maksa (eriti neile, kel ise endaga raske hakkama saada), siis ei mingeid viiviseid. Mis viiviseid, isegi varakult ette ei teatata. Krt küll, oli siis raske nii massilise teema puhul erandkorras viivised kehtestada? Majanduslangus või mitte, kuid teatud stiilitunne peaks ikka säiluma. Teed vea, siis korrastad. Koos kompensatsiooniga, milleks viivised on ju õige tühine summa.
.
Ei saa unustada, et puudega inimesele (eriti raske puude korral) on seesama toetus sageli ainsaks (või väga oluliseks) sissetulekuks. Enamasti ei ela nad ka priiskavat ja mugavusi täis elu vaid hingitsevad kuidagi. Sõltudes riigist, lähedastest (kui neid on) ja hoolivatest kaaskodanikest. Mida krt sa ikka pralletad kui käsi pole ja varvastega maalida kah ei oska.
.
Lähenevad jõulud tekitavad inimestes ikka erilisemaid emotsioone. Tahad endale ehk tatrapudru asemel pidupäevaks verivorstigi lubada, ehk ka mõne jõulukingi kellelegi teha. Ja sulle teatatakse viimasel hetkel, et uups, kellegi tegemata töö tõttu ei saa sa nüüd isegi tatraputru. Oma elus püsimiseks vajalikest ravimitest (või valuvaigistitest) rääkimata.
Oi rsk ma olen tige praegu.
.
Ok, ehk saad kokkuleppele, et kommunaalid maksad hiljem. Ehk õnnestub see viiviseid määramatagi, kui hästi räägid ja pisara poetad. Ok, jäävad jõulukingid tegemata ja sõbrad/sugulased pakuvad ihaldatud verivorsti. Saad kelleltki hunniku pappi laenata, et ravimid välja osta.
Siis lõpuks, uuel aastal kolme kuu jooksul makstakse sulle saamatajäänud raha. Ilma viivisteta. Ja kui sina pead kommunaale tasudes mitme kuu viiviseid siiski tasuma, siis saada aga kiri ja menetletakse hea hulk aega su taotlust.
.
Mingi piir ikka kusagil peaks jobulikkusel olema. Noomitus on selgelt vähe. Kingad ja tagasiastumised, muu ei ole aktsepteeritav. Siin mammonapaanikas võiks ikka mingisugune inimlikkus säilida, ei maksaks oma nõrgimaid ahistada lihtsalt seetõttu, et ega nad midagi ju tee.
Saate aru, oleks vähemasti aegsasti teatatud, et tuleb viivitus. Siis oleks teadnud ehk varakult piskut kokku hoida. Või kust iganes vajaminevat hankida.
.
Ei, ma ei ole puudega (vähemalt enda teada:D). Ei, ma ei tunne kedagi kes selle jama läbi kannatas (õnneks). Kahjuks aga on minus teatud annus inimlikkust ja selliseid jamasid seedida kohe mitte ei suuda.
Sain natuke välja puhiseda, veidi kergem hakkas. Aga piinlik on ikkagi. Riigi pärast.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Väga õiged mõtted, ka minul tekkisid need kui sellest kuulsin. Äärmine jaburdus, eriti kui mõtlen, kui ise sai jõulude ajal kulutatud - seda aga tänu preemiatele mis lisaks palgale mehega saime. Mida aga puudega inimesed täiesti ilma rahata teevad, ei kujuta ettegi.

soodoma ja gomorra ütles ...

minu poolt ka 10 punkti.
mulle meeldib, kui inimestel peale iseenda ka muule aega/silma/kõrva jagub.
ja vahel ka ühiskonna käekäigu üle südant valutatakse/kulutatakse.
väga inimlik. vahva ja elus.

Eve Piibeleht ütles ...

See asi puuetega inimeste arvel on ka minu ühiskondliku kannatuse karvase piiri ületanud. Meie sotsiaalsüsteemi kohta oleks niigi mõningaid kõvemaid sõnu öelda, aga see, mis praegu toimus, on ikka sigaduse tipp. Ja siis veel öelda, et ups! näed juhtus jah, ega meie süüdi pole...
Ise samamoodi pole kannatanud, ei tunne ka kedagi, kes oleks. Aga...

Anonüümne ütles ...

Ja proua minister on väga tähtsa näoga ja teatab,et tema küll vajadust ei näe tagasiastuda. See äärmine ülbus rahava suhtes ajab mindki väga vihale.Just õige ja südamega riigiametnik kes otseselt on vastutav sellise jõhkruse eest(puudega inimesel on ju see sissetulek enamustel ainuke!!!)peaks koheselt ameti maha panema.Aga kus sa sellega.Targytab veel otsa!!! Aga tore on lugeda,et noored inimesed valutavad niisuguste asjade pärast südant.See on riigi edasimineku märk.Tubli!TEM

Sipsik ütles ...

Äärmiselt, kohe äärmiselt hea meel on saada samasisulist tagasisidet:)

Näha, et hoolimine ei olegi kadunud suuremate telekate ja uhkemate autode kollektsioneerimise varju...

Et on teatud piirid, millest üle astumine ei ole lihtsalt aktsepteeritav...