Pikad pühad olid sedakorda

Oijahh... Tuli. Uus ja parem.

Uskuma peab. Alati.

Kui lõpetan uskumise ja unistamise, olen ma surnud. Vahet pole, kas füüsiliselt või emotsionaalselt.

.

Üks üsna keeruline ja raskete valikute aasta jäi seljataha. Lõpu poole tuli lausa Indiasse põrutada, et saaks distantsilt mõelda. Aga aitas. Enesele kindlaks jääda. Veendusin, et elul on ka minu jaoks palju-palju uut ja senikogematut plaanis. Iga asi omal ajal.

.

Mõni aeg tagasi otsustasin end mitmes liinis käsile võtta ja oma elus suurpuhastus läbi viia. Mis ei toimi, see välja. Pole mõtet end koormata laipade kaasalohistamisega. Ükskõik kui olulised või kallid need laibad siis on. Oskus loobuda on üks keeruline, ent tänuväärt oskus.

Suuremas osas on see ka õnnestunud, mõneti tarvis veel enese sammude tagajärjeks olevad emotsioonid paika loksutada.

.

Eelmisel aastavahetusel seadsin esimest korda elus enesele eesmärgid. 2 jäid saavutamata. Üks omaenese laiskusest ja teine on liiga suures plaanis, seega aasta võib osutuda lühikeseks perioodiks. Osutuski. Kandus jätkamisele ka alanud aastasse.

Ülejäänud eesmärgid enese üllatuseks suutsin saavutada. Ühes isegi ületasin algset kava.

Kõik see andis tõuke ka uueks aastaks eesmärke seada. Vaatame mis saab:)

*****

Pühad olin kodusaarel. Telefoni hoidsin endast kaugel eemal ning terve selle perioodi jooksul ei külastanud interneeduse avarusi. Teadlikult. Ei väliskontaktidele. Kellel vaja, teab kust ja kuidas mind leida.

.

Suhtlemisest sain üledoosi. Taaskord:)

Toitusin liialt priiskavalt. Taaskord:)

.

Saares on meil sageli maja rahvast täis. Ise vähe kodus käid (sel aastal 7 nädalavahetust kuni paar päeva enam), siis ikka kipub suhtlemine koonduma sellele lühikesele ajale. Eriti peale reisi, kuna taheti ka pilte vaadata/muljetamist kuulata.

Perekondlik pusletamine

Hirmus hea oli olla koos lähedaste inimeste ja peresõpradega. Pikalt ja põhjalikult. Sain küll üledoosi, kuid see ei vähenda rõõmu.

Nii meil siis rõkkas tuba naerust ja jutuvadinast ning külalised said (ühed minnes, teised tulles) värava vahel kokku. Iga päev peale 25.nda. Tolle päeva lubasime vaid endile ja saime koeragagi jalutamas käia. Lubasin talle, et tegelen temaga kodusolemise ajal ja kui ei jõudnud jalutama, loopisin õues vähemasti palligi. Koer oli õnnelik:)

Palli järele lidumine on Freddile kui elu mõte

Kodus on alati kuidagi hea. Isegi kui magada ei jõua. Isegi kui sauna jõuab vaid ühel õhtul. Ega need seened nii kiiresti kah siis abaluude vahele kasva.

Õde-venda stiilinäitelist lõunauinakut tegemas

Ka nii võib uinuda...Ja pererahvaga peitust mängida (lehtede langemise aegu)

Reedest esmaspäevani lõbustas meid minu varsti 3-seks saav ristipoeg. Oli emme-issiga meil külas. Vot sellisega saab juba suhelda ja kuidagi kindlam tunne on. Et ei lähegi katki:)
.
Kui ta oma heleda hääle ja naerulohkudega põskedes (kasvab üks hirmus südametemurdja) pidevalt miskit seletas, siis jäi itsitamise kõrval üle ainult hämmastuda. Et nii pisike aga sellised seosed ja väljendid...
.
Minu meelest parim oli, kui juba kolmandat hommikut soki seest kommi leides poiss hüüatas: "Uskumatu!" ;D
Ja kui mina oma ema olin tema kuuldes hüüdnud, siis peale seda oli mu ema poisinaksi jaoks alati: "Ema, kuule! Kuule, ema!" (oma isiklik ema ju ikka emme, seega minu ema ametlik nimi on nüüd "Ema, kuule!").
Ja kui lastega mitte harjunud koeralahmakas endast kaks korda pisemal väikemehel otse sülest palli haaras ja poiss selle peale istuli potsatas, teatas peale mõnetist suurisilmi maas istumist mõtlikult: "Oih, ehmusin..."

.
Teine pirnipanija oli mu vanaema. Enne saunas päevitanud naha suuremas osas maha koorimist leidis ta, et igavesti musta (?) näoga olen. Polevat üldse peen preili. Nii et, solaariumi-grillkanad, peened preilid ikka valge nahaga.
.
Edasi leidis ta, et mu heledamaks pleekinud juuksevärv ei kõlba mitte kuskile. Ma pidavat sellega olema nagu ruske lehm:DDD Püüa nüüd siis kõigile meele järele olla... "Ema, kuule!" ei luba pead tagasi tumedaks värvida ja vanaema peab ruskeks lehmaks...:) Raske nendega:D

Ruske lehm põrandal aelemas

*****
Hull lugu - kõhud, kus elanikud sees, on kasvanud koledal kombel. Jõulude paiku nägn kõik oma 4 rasedat ära.
.
Kulles (tänu kelle sünnile minust tädi saab), sünnitähtajaga märtsis, peaks eelduste kohaselt olema tüdruk. Kummaline, et meie suguvõsa nooremas põlves on kõik poisid, ainult mina ja üks nõbu oleme tüdrukud. Nüüd siis ka Kulles. Seega suguvõsas kolm tüdrukut ja kõik märtsi väljalaskega...

*****

Esmaspäeva lõuna ajal ületasime Väinamere ja koju jõudes langesin kui loogu, kassid teine teisel pool. Magasin õhtuni ja öösel jätkasin. Vaja ju puhkuse aeg tagasi puhata:)

Uue aasta kutsed lükkasin kõik tagasi, ehkki teadsin, et saaks väga lõbus olema. Esiteks oli mul väike suhtlemise üledoos ja teiseks ei olnud mul olnud aega oma mõtete ja tunnetega tegeleda. Ehk siis tahtsin teha kokkuvõtet olnust, veenda end tehtu õigsuses ja läbi mõelda uued sihid.
.
Vahepeal korraks hiilis ligi mõte, et kraban ahjus küpseva kana kaenlasse ja kappan külla, kuid jätsin teostamata. Tundsin, et vajan rahu. Rahu enese ümber, mitte telefonikõnedest, millel ei paistnud lõppu tulevat:) Mul on ikka toredad sõbrad ja lähedased:) Aitäh, et olemas olete.

.
Nii vaikselt tervitasin ma uut aastat esimest korda elus. Ja kui päris aus olla, oli see hea tunne. Sain palju läbi mõelda. Vahel ikka ju kahtled oma otsustes ja lased end teistel mõjutada, kuid usun, et olen valinud õige raja. Aeg-ajalt murrab kurbus maha, kuid enamasti on kuidagi väga kerge olla. Kui pole laipa, mida kanda, on samm sirge ja energiline. Ja vahel tuleb lausa eufooriline õnnetunne peale. Vot mida kõik kerge samm teha võib:)
Millegipärast on tunne, et midagi eriti head on tulemas... Misasi ja kust tuleb, pole halli aimugi. Aga tuleb:D

Isegi vahuvein jäi avamata, jäin kirsiõlule truuks.

*****
Uue aasta esimene päev oli tõeliseks naudinguks. Vahetasin kalendri sisu uue vastu ja kavandasin oma uue aasta sündmusi:D Suuremas osas said plaanid paika, õnneks jäi ka veel täitmata nädalavahetusi:) Lisaks küpsetasin kaks plaaditäit pirukaid ja suure mandariinistruudli. Nämma!
.
Otsustasin ka oma vana armastuse juurde tagasi pöörduda. Viimased 3 aastat pole enam mitte ainsalgi rattamatkal osalenud. Teen endast olneneva, et sel aastal maikuise roheliste rattaretkega taas skoor avada:) Rattal Eestimaad avastada on olnud kirg, millest viimasel ajal loobunud olen. Milleks ometi?
.
Head Uut!