Siit ja sealt ja vahepealt

Olen oma lugejad unarusse jätnud, kuid mõne aja pärast parandan end. Natukenegi:)

Uus aasta on kiirelt alanud, nagu oligi arvata. Tööl eelmise aasta kokkuvõtted, nii et ei ole midagi erakordset istuda seal õhtuti nt kaheksani. Samas on see kokkuvõtete tegemine kõige nauditavam ja silm kohe kilab peas, kui oma tabelitega maadelda saan:)

.

Koolis on eksamid. Ühe eksami eel suutsin tõenäoliselt üle muretseda. Läksin laupäeva õhtul normaalsel ajal magama, kuid siplesin seni kuni kell sai 4. Siis suutsin uinuda, et kell 7 taas ärgata. Ütleme nii, et suhteliselt ebainimlik on end pühapäeva hommikul 3-tunnise une järel eksamile ajada. Tundub, et läks hästi, eks näis kui tulemused teada. Kuigi oli oht, et visatakse üldse poole eksami pealt välja. Mingi noormees sattus mu kõrvale istuma ja pidevalt oli tal vaja midagi sosistada. Õppejõud tegi kaks korda märkuse meile mõlemale, kuigi ma isegi ei iitsatanud. Ja kolmanda korra peale lubas meid kohvikusse edasi lobisema saata. Kui siis noormehe suu uuesti avanes, saatsin välja maailma kurjeima pilgu. Krt, sa kompu küll, kuid mu kaotatud une hüvitus hea hinde näol on mulle sinust olulisem.

.

Laupäeval pidasime ristipoja sünnipäeva. Lasteaias. Hmm, ma ei ole taolistesse ruumidesse terve igaviku sattunud. Asjad on arenenud, ehk siis lapsesõbralikumaks muutunud.

Ütlemata koomiline oli vaadata pika laua taga istumas nii paarikümmet 163 kuni 196 cm pikkust inimest. Me olime hiiiiiiiglased!

Ok, toolid-lauad olid tillukesed, kuid ka vetsupotid olid istekõrgusega alla minu põlve:D Süda läks kohe soojaks...

.

Sain teada, et meie suguvõssa tuleb juunikuus veelgi täiendust... Ots on seega kahekordselt lahti tehtud:D Ainus jama selles, et meie vastsed tited hakkavad elama üks Indias (venna laps kolib eelduste kohaselt suvel paariks aastaks Indiasse), teine Sydneys (seal elab nõbu juba mitu head aastat...). Neid põnne vaatama minna ei ole mitte niisama "ma tulen hüppan läbi!".

.

Hiljuti korrastasin raamaturiiuleid. Piinlik tunnistada, kuid avastamisrõõmu oli küllaga. Vahepeal on raamatuid hoolega juurde soetatud, kuid lugemises olen olnud nõrgem kui soetamises. Ja nii on nad riiulisse lihtsalt lisaks surutud.

Nüüd kõik ilusasti süstematiseeritud ja võib pimedatele talveõhtutele vastu minna küll:) Kui eksamid läbi ja tööl rahulikum periood.

.

India reisikirjast olen suutnud kirjutada vaid 3 päeva muljed. Natuke piinlik on, kuna suure suuga lubasin muljete küsijaile, et varsti-varsti... aga esiteks on kiire ja teiseks peavad muljed mingi loogilise järjekorra võtma. Endiselt kihutavad need peas kiirrongi tempoga.

.

Eilseks olime Jääraplikaga UpUpis kohtingu kokku leppinud. Et blogisedes ammuilma tutvunud ja igasugu kanaleid kasutades vist juba ligi aasta intensiivselt suheldud, kuid näost-näkku kohtumata. Ja et kui mõte koos Stockholmi kruiisida, siis võiks ikka enne veendunud olla, et üksteisele küüntega näkku ei karga, eksole.

Mõeldud-tehtud. Esimene deit kalendris kirjas ja nii ma siis eile töölt bussile tormasin. Kus sa siis autoga saad minna, vaja ju mõned kokteilid hinge alla panna, siis ikka julgus suurem ja teatavasti teeb ju alkohol inimese targaks, nii et kõik tahavad kuulda mis sul öelda on:D

Avastasin siis ootamatult (nagu alati) viimasel võimalikul minutil, et šaisse, kell juba nii palju ja bussini üle 10min minna. Et esimesele deidile ei ole viisakas hilineda, tormasin kontsade klõbinal hirmsa jooksuga bussile. Sääremarjad sain igatahes krampi.

Bussis tehti mulle hiiglaslik kompliment. Sellesisulist pole ammu olnud...:

Kuna mul ISIC kaart siiani pikendamata, siis sooduspiletit ju osta ei saa. 30-aastane tudeng, nagu ma olen. Kuna ma ei tea, palju üksikpilet maksab, ulatasin juhile 25-ka ja palusin üht piletit.

"Sooduspilet?", küsib juht mind pilguga mõõtes.

"Ei, tavaline!", naeratan juhile.

Juht vaatab mind uuesti pikalt ja põhjalikult. Ülalt alla, alt üles. Arusaamatus pilgus, küsib uuesti:

"Ikka sooduspiletit mõtlete?"

"Ei, tavalist. Seda täiskasvanute oma", naeratan endiselt laialt.

Veelkord uurib juht mind üle, vangutab pead (nagu ohates, et "einoh, kui tahab täispiletit, mis siis ikka") ja lõpuks saan oma oodatud pileti.

Ütleme nii, et mul oli terve sõidu suu kõrvuni:D Vot kui vähe on ühel keskealisel naisel õnneks tarvis:)

.

JP osutus üsna selliseks nagu olin arvanud:) Ainult et veel blondim kui piltidel tundunud on!

Algul oli väike hirm, et me suht sarnaselt mõneti väga tundlikud ja sarnaselt mõneti väga tugeva iseloomuga. Et huvitav kas saame in real hakkama või hakkavad egod põrkuma.

Alguses oli kohmetus. Nii naljakas oli tunda kohmetust, kui inimesega palju ja sageli suhelnud oled tegelikult:D Mõne aja pärast see õnneks taandus ja saime edukalt hakkama:) Leidsime, et võib kruiisile minna küll, ei midagi tervistohustavat:) Seega ülevaatus läbitud:D

.

Täna olin siis nii tubli, et sõitsin TTÜ-sse ISICu järele. Seal lähedal aga Nõmme keskus ja Sõõrikukohvik... Kuna eelmisel õhtul oli JP sõõrikutest rääkinud, oli mul hõbekett suunurgas ja viimasel hetkel tegin äkkpöörde kohviku suunas.

"Ja mida teile?", küsib neiu leti taga.

"Sõõrikuid tahaks"

"Jaa, kui palju?"

"Hea küsimus, kui ma vaid teaks... Andke 6. Ei, 8. Ah, mis, teeme 10!"

Tere tulemast, rannahooaeg! (endale lohutuseks võin öelda, et meie kliimavöötmes nagunii enam rannailmu pole kohanud ja rahavarud kah otsas, et kaugele randa peesitama minna)

.

Esimese valgusfoori taga leidis kilekott tee mu sülle ja lõunastamine algas. Ütleme nii, et ei ole kõige mõistlikum tegu Järvevana teel kihutada, sõõrik hambus. Tööle jõudmise ajaks olid pooled sõõrikutest söödud ja süda paha. Nojah.

.

Viimasel ajal on kohutav uni kallale hiilinud. Hommikuti üles ei saa, õhtuti teen uinakuid õppimise vahele... Igatsen päikest, valgust ja soojust! Need hoiavad mul vere keemas, muidu nagu talveunes kõik see aeg...