Täitsin oma lubaduse ja koostöös arstitädi tungivate soovitustega jäin kodusele ravile. Jube imelik on kodus passida, kui otseselt suremise tunnet peal ei ole. Ei oska olla ega midagi teha. Isegi lugeda tundub imelik (mingid süümeka-moodi asjad käivad närimas). Nii ma siis käin iga natukese aja tagant töömeili kontrollimas...
See aga ei tähenda nagu ei võiks tegeleda oma tõelise kire - lendamisega. Lendasin siis veidike ajas tagasi ;D
2 kommentaari:
Kas nüüd on varsti lootust India blogi lugeda :)
Kusjuures olen nüüd suutnud tõepoolest umbes poole reisi mustast matrjalist kokku panna:)
Vähemalt areneb...
Postita kommentaar