Kakaaja krassaavitsa

No kas ma mitte ei näinud eile õhtul enne tuttuminekut tõeliselt hea välja:)

See va kõrvavalu ei andnud ju kaks päeva järele, eksole. Valuvaigisti vaid aitas nende hirmsate valusööstude vastu, mis kõrvast põsesarna, kulmuluusse ja kuklasse kiirgasid. Selliste sähvatustena, et niutsu. Tööl aga niutsuda ei saa ja seal hoiatasin ette nii oma personali kui peakontori-pealikku, et aeg-ajalt ma kihvatan, paluks mitte tähele panna.
Ja kuna ma ei saa kauem kui üks päev näidata, et ma nõrk olen või kuidagipidi niutsun, siis pöördusin õhtul ema poole, kes kõrvavaluspets. Jumal tänatud, et ma seda temalt pärinud ei ole, huhh! Ja veelgi enam tänatud, et ta sel teemal nõustajana mul vaid telefonikõne või parimal juhul pai kaugusel.

Ema siis juhendas, et kui mul kõrvatilku pole ja apteeki kah ikka kuidagi minna ei viitsi/taha/nõustu-probleemi-eitades, siis tilgutagu ma kõrva sidrunheinaõli ja pangu pehme rätik ööseks kõrvale. Sidusin siis elegantse lehvikesega rätiku kõrvale, selle alla sidrunheinaõlitilgad ja vatitopp ning pugesin teki alla. Öö läbi sähvis ja uni oli katkendlik, kuid miskil ajal poole öö peal tundsin, et ei suuda enam seda agregaati oma kõrva vastas taluda ja lükkasin selle ära. Valu oli üllataval kombel vähenenud ja magasin hommikuni suht õndsa und:)
Täna on vaid vast kümmekond või paarkümmend sähvakat käinud ehk siis hakkab juba täitsa looma:)
Aitäh emmele:)))

Hea päev, duubeldan

Tänane päev on olnud senimaani ikka jube hea:) Ja söön ma täna kõike paarikaupa...

Igatahes. Täna oli taas ülemus meil külas ja väga hea tunne jäi sest külastusest. Taaskord:) Teatud teemadel oleme peakontori jaoks kõige-kõigemad ja igapäevasele oma headusest teadlik olemisele lisandus taaskord kinnitus, et meiega ollakse rahul:D See on ikka niiiiiiii kuratlikult oluline tunne, et...
Varsti saab mul siin aasta täis töötatud. Ja tunnen end hästi. Ikka veel:D Ja aina tugevamini. Mina, kes ma tahan parim olla enivei ja seega ju kunagi rahul ei ole ja puudusi leian. On meilgi vahel halvemaid päevi seas, kuid üldjoontes olen isegi mina rahul.

Eriti jabur on see, et ma poleks end iial, mitte iial osanud siia valdkonda ja siia piirkonda tööle ette kujutada. Välistatud. Teine välistatud valdkond on poliitika. Kas välistamise mustrit järgides siis minu järgmine valik?

Tegin postkasti potsatanud reklaami põhjal töösobilikkuse testi. Vastus selle peale tuli säärane:

40-50 punkti: Sul on tõesti vedanud, kuna teed tööd, mis Sulle meeldib ja keskkonnas, mis Sulle sobilik. Esmaspäeva hommikud ei ole Sinu jaoks mingi probleem – Sa lausa ootad rõõmuga eelseisvat tööpäeva ja kõiki uusi väljakutseid, mis võib vahel Su töökaaslastes kadedust tekitada. See, et Sa oma tööga nii rahul oled, avaldab mõju ka Su eraelule, muutes kogu Su eksistentsi märksa stressivabamaks. Kui tõeliselt mõjuv põhjus puudub, nagu näiteks majanduslikud probleemid, siis ei ole Sul küll mõtet midagi oma tööelus muuta.

Et siis päris lahe:) Loodame, et emotsioon püsib ikka mõnda aega veel ja ma ei tüdine niipea:)
See selleks.

Avastasin, et söön täna kõike 2-kaupa: 2 tassi kohvi, 2 tükki kooki, 2 pakki parmesanisigareid, 2 soolapulka, 2 tassi joogijogurtit ja 2 kulbitäit eilset prantsuse sibulasuppi (kusjuures, supp on täna veel palju parem kui eile:D:D:D - lahe!). Hetkel on käsil teine klaas mahla...
Mina ju mu ego kahekesi?

Lisaks muule õnnestus mul täna Herzi üllatada:) See pani päevale laheda templi:)
Paljud lugejad nimelt ei tea, et Herz on selline lahe tšikk, keda annab ära kasutada:DDD Piisab sellest, kui ma natuke halisen, et olen hädas ja vaja esiti nõu ühe toote valimiseks ja hiljem et keegi selle minu eest ära ostab ja kätte ka veel saadab, kui Herz pakub, et ta võib kontsi klõbistades minu eest mööda pealinna kapata küll. Ise enam-vähem lennukilt tulnuna, kuna mul ju viimasel hetkel kole kiire ja mismõttes ta tahab puhata või omi asju ajada, eksole.
Kas ma juba täpsustasin, et me pole kunagi kohtunud ja enne isegi telefonis rääkinud?

Igatahes oli mul jube hea meel, et ta FB-s mu karjatusele reageeris ja hädast välja aitas. Ja sain nüüd ehk natukenegi teda tänada ja vähemasti üllatada ning ta töökaaslaseid pöördesse ajada:) Suvi peab lahe olema ja nalja peab saama!

Pagan, oleks nüüd šokolaadi kodus, siis võtaks 2 tükikest šokolaadi...

Kummaline päev

Täitsa kummaline päev on täna.
Väikeses ja ebaolulises mõttes, kuid siiski.
Nimelt... mul kõrv valutab. Mismõttes nagu? Kõrv? Minul? Suvel?
Mäletan kõrvavalu enesel täpselt ühel korral elus olnud olevat, kuid teen möönduse ja pakun, et ehk on olnud mõni kord rohkem. Mälupilt neist küll puudub, kuid valu puudumist kindlalt väita ju ka ei saa.

Esiti arvasin, et surnud hamba all on juurealune põletik. Käisid terve päev valusähvakad lõualuust peakoluni, kõrva vabanemiskanalina kasutades. Kaalusin hambaarstile aja kinnipanekut, et vaadatagu see umbes 18+ aastat tagasi kinnimätsitud juurekanal üle. Ehk vajab värskendamist.

Läbi sähvakate koju jõudnud, ei andnud kahtlustus kõrvast asu ja otsisin ravimisahtlist kõrvatilkasid. Ei ole. Mismõttes ei ole??? Minu ravimisahtel on tänu kunagisele ravimifirmas töötamisele alati optimaalselt ja okeilt komplekteeritud (eelistades seetõttu võimalusel kõike looduslikku:D:D:D), kuid kõrvatilkasid netu. Mäletan selgelt, et mul need olid. Ilmselgelt sai neil realiseerimistähtaeg täis ja sahtlit inventeerides olen need minema visanud.
Jama lugu. Topin siis lihtsalt vatitopi kõrva... ja.... imede ime, valu taandubki! Või mängib selles rolli ka üks pisike valuvaigisti?

Hakkan prantsuse sibulasuppi keetma. Poole kilo sibulate asemel läheb potti terve kilo ja seetõttu ka muud osised saavad rohkemalt esindatud. Valget veinigi läheb pea liiter ja ehk aitas ka selle mitte liiga kaua keeda laskmine kõrvavalu vähenemisele kaasa:) Merevaik kreemja tekstuuri jaoks otsa ja täitsa ia sai. Et siis mispärast ma pole seda oma 15 aastat keetnud, mhh? Isegi Vanamees sõi... Ja ütles paar head sõna. Ei mina tea kas üritas lihtsalt õhtuses voodis sooja kohta välja teenida või mekkis päriselt ka:) Vahet ju pole, kerge suvine supike on ikka hea tarbida.
Ehk siis siit tunnistus sellest, et ma tõepoolest püüan parem naine olla. Teen süüa ja... Nohjahnoh:)

Igatahes nägin täna Vanameest taas üle paari päeva ja järjekordselt sai ta hakkama tõelise lapsesuulisusega. Vaatas mind imetlevate silmadega ja õhkas: "Sipsikas, sa oled näost niiii pruun! Pruunile inimesele sobivad hallid juuksed kohe tõesti hästi!".

Selge... Tuleb juuksed ära värvida:))) Tean isegi, et hall on välja kasvanud, kuid selline serveering... Ja kusjuures on kõige jaburam see, et ta oli sealjuures siiras:D

Mõtted ei anna asu

Viimane aeg on olnud palju vaikuses mõtisklemist.
Sain nimelt uudise, mis lõi jalad üsna korralikult alt ning hoidis tulikuumal suvepäeval jupp aega kananaha ihul.

Ei oskagi suhtuda... kohe kuidagi ei oska suhtuda. Nüüd juba nädalajagu päevi seedin seda ja... ikka ei oska veel suhtuda. Ja mitte kui midagi ei oska öelda. Iga sõna on pointless, iga emotsiooniväljendus tühipaljas kõlks. Muuta ei saa ju midagi, olnut olematuks ei tee mitte miski.

Mäherdune egosimi musternäidis - koogan siin sellest, kuidas uudis mulle mõjus, mis sõnadesseseadmatuid tundeid see minus tekitas. Tegelikult mis see minu asi siin emotsioonitseda, eksole. Samas paratamatult mõjub nii inimese enda tõttu kui selle tõttu, et servast, küll vaid servast ja teisiti, olen ka ise sarnaseid tundeid läbi elanud. Kuigi see ei saa isegi mitte võrreldav olla, kuid jah, eks igal omad tunded ja igal oma traagika, mis on just täpselt tema jaoks see kõige-kõigem.

Lõpuks suutsin ma teada anda, et ma ei oska mitte kui midagi öelda. Õnneks saime kohe seepeale asjaolude kokkulangemise kaasabil kohtuda ja rääkida-rääkida-rääkida. Oli äärmiselt oluline kuulda, et kuigi see teema ei saa iial südamest kaduda, ollakse võimelised edasi elama ja teemast rääkima. Vahel on lihtsalt väga vaja saada rääkida. Ja kuulda. Ja rääkida-rääkida-rääkida.
Tänu sellele rääkimisele elan ma teemat enda sees veidi vähem läbi. Mul oli vaja teda näha (no KUI egosistlikult veel saab kõlada??? "Mul, mul, mul..."), et kananahk ihult kaoks.

Ok, loomulikult olen ma terve see aeg elanud oma elu ja intensiivselt töötanud ja inimestega suhelnud ja külalisi võõrustanud ja kõik on ok olnud, kuid üksijäämise hetked ja aeg seedida... need on olnud vajalikud. Ja nüüd on vähenenud ka kananahk.

Olen veendunud, et tal läheb edaspidi hästi. Nii muudel teemadel kui sellel... Ta lihtsalt on omamoodi kuratlikult tugev ja hoian mõlemad oma pöidlad pihus. Tema jaoks.

Njah... nüüd oli see koht, kus oli minu kord rääkida-rääkida-rääkida. Endast välja saada. Tundub, et see siiski toimib.
Sest... kõikvõimalikest tragöödiatest, mida elu meie teedele vahel mingil arusaamatul põhjusel veeretab, on siiski elu ju ilus ja elamistväärt:)

Killukesi igapäevast

See suvi ja see kuumalaine on ikka otse võrratud. Iiimeeeline!
Ei saa mina aru neist, kellel on talvel külm, sügisel porine ja suvel palav. Ok, ajab jah kauakestev lumi tüdimuse kallale ja pikk pori pole kah toreda, kuid igas hetkes omad mõnud ja vot see suve moodi suvi on ikka puhas nauding küll:) Ringi kooserdades on pidevalt tunne, et ei viibigi koduses Eestis vaid oleks justkui mõnel järjekordsel reisil. Lihtsalt niiiiiii mõnus soe on:)
Mulle sobib, ideaalselt kohe.
Täna hommikul sai küll tunda ka esimest vihmasabinat üle ma-ei-mäletagi-mis-aja, kuid jäi seegi vaid viivuks ja õhtul koju kobistades oli peaaegu tavapärane leitsak õlgu embamas.

Ülemöödunud nädalavahel käisid meil järjekordsed külalised ja kuna meesolenditel oli plaan hoolega kala püüda ning suveööd imeliselt soojad, valged ja lühikesed, siis kobistasime peale hommikupannkooke (mida lasime sujuvalt ühel saabunud külalistest meie juures valmistada:D:D:D) end liivasele järverannale. Seadsime laagri kõikvõimaliku vajalikuga üles ning lihtsalt olesklesime. Päike küttis kui pöörane ja isegi mina sain naha punakaks! Mina, kes ma pea kunagi punaseks ei lähe ja koheselt kollase tooni peale võtan:)
Nüüdseks on igatahes ilus (kollakas)pruun jume peal ja tibake isegi nahka maha aetud... Müstiliselt intensiivne on ikka see praegune päike.

Ööseks jäime rannale ja magasin küll nagu nott. Õhtul hoidis sääski eemal lõke ja öö poole hakkas puhuma kerge mõnus tuuleke, mis taas sääksüd eemal hoidis. Ja no mida sa hing veel tahad - vaikne imekaunis rand peegelsileda veega, kohal vaid meie kuueliikmeline seltskond ja vahetus läheduses roostikus pesal istuv emaluik, paariline igaks juhuks vaikselt ringiujuvana hauduvat emast turvamas. Totaalne eemaolek igapäevasest aktiivsest suhtlemisest, võimalus olla üksi teiste seas oma mõtetega.

Miks ometi olen ma nii võõrdunud või pigem siiski nii mugavustunud, et suvesoojas väljas ööbimine tundub kuidagi keeruline, tüütu või ebamugav? Samas see emotsioon, mis sellest tuleb... tekitab küsimusi, et kus see ebamugavus.
Ärgata hommikul kella 8 ajal selle peale, et päike kütab ja lausa nõuab, et end bikiinide väele rebiksid... Ja võtta vastu kaasaskantaval gaasipliidil valmis keedetud tass kohvi... Lahe:D

Mina olin isegi nii tubli, et läksin rattaga. Teised liiklesid kõik autodes, kuid mina leidsin, et millal siis veel ja tegin siukse pisikese 60-km-se rattamatka. Päike võttis selle jooksul ikka kohe erilise mõnuga:)

Paar päeva hiljem tuli meid taaskordselt külastama T, kes töövisiite siiamaile sätib. Temaga on alati eriliselt lahe õhtut veeta, eriti kui sellega kaasnevad piknik rannal ja kella 3-ni hommikul kestev jutuvada. Läksin seetõttu järgmisel hommikul tööle lausa tunnike hiljem. No ega ikka kõike ka jõua, eksole. Ja prioriteedid on prioriteedid:)

Igatahes sai järveranna-emotsioonist tõuke ka möödunud nädalavahetus, mil teemat kordasime ja taaskord end liivarannalt "oma kohast" ööbimast leidsime:))) Lihtsalt niiiiii soe on praegu ja olgem ausad - toas magada on ikka päris lämmi. Olgu need aknad kui avatud tahes.

Igatahes on meil ikka kohe tõeline suvi. Varbamammud punase laki all ja enam ei mäletagi, misasi on kinnine king. Elu on ilus:)

Ma muide olen lisaks täitsa tubliks hakanud. Ajan end kella poole viie ja viie vahel püsti ja kobistan ära koju. Ei saa nii, et töö on elu ja praegu paistab kõik toimivat. Kiitus kõrgemalt poolt on selle julgustavaks tunnustuseks ja nii on aeg endale asu anda ja omaendagi elu elada. Muidu kirjutatakse veel kodust välja:)

Vara koju tulemine annab võimaluse isegi süüa teha. Kas siis leiba, värskeid pirukaid või lasta ahjus nii 40min vedida maitsestatud kanatiibadel, millelt seejärel liha otse hammaste vahele pudiseb. Mmmm:) Just sai neid söödud ja... ok, nüüd on lihtsalt ägisev tunne. Ei midagi meeldivat peale järamise lõpetamist:D

Lisaks saan tegeleda oma tõelise kire - pesu pesemisega. Mulle otse meeldib masinasse pesu toppida ja mõne aja pärast need värsked meeldivalt lõhnavad esemed kuivama riputada... Vanamees irvitab mu kirge ja kirjeldab kõikvõimalikele tegelastele, kuidas ma istun keerutava pesumasina ees ja kiindlunult vahtu vahin. No ega ikka ei ole nii:D Aga seda küll, et otsin kokku esemeid, mida oleks võimalik pesumasinasse visata... Siis saab jälle seda värskelt pestud pesu tunnet kogeda:)

Njah, tegelikult on elu lill:)))

Õudne ärkamine

Päris ebameeldiv on kella kahe ajal öösel ärgata sügavast unest kohutavate häälte peale.
Kes on kuulnud kasse sõimlemas, need teavad. Ja ma ei pea siin silmas kräunuvaid kõutse. Räägin sellest, kui hääl tuleb kui maapõuest ja on segatud tugeva kähinaga. Julm hääl, tõeliselt julm.

Lendan voodist kui püssikuul ja torman kööki, kus satun tunnistama Vidriku ja keski võõra isaskassi mõõduvõttu. Küll läbi fikseeritult avatud ukse, kuid see teineteise tunnistamise ja olukorra paikasättimisega kaasnev heli.... - see oli päriselt ka õudne. Ma üldiselt magan ikka kohe väga sügavalt... Midagi enda ümber kuulmata ja mind äratada ei ole kergeim ülesanne...
Igatahes uks oli avatud nii, et kassidel pead sealt läbi ei mahu, kuid lõhn ja vestlus sellest ei hooli. Vidrik siis võttis mõõtu ja Rööbik tunnistas hirmunult teise toa ukse vahelt.

Edaspidi jäävad need uksed-aknad, milleni on kassidel juurdepääs, edaspidi öisel ajal suletuks. Avatud olla võivad vaid meie magamistoa ja külalistetoa aknad, neis tubades kassid ei käi. Ma tahan magada, tont võtaks!

Rullid

Täiesti uskumatu, kui mõnus on tegelikult rullitada!!! Miks olen ma taas mõneaastase augu sisse lasknud sellesse vahvasse liigutamisvõimalusse???
Eelmisel aastal ei pannud rulle kordagi alla ja sellest eelmist ei mäleta... Igatahes on see olnud viimase 3-4 aasta jooksul olnud suhteliselt harv tegevus. Kahjuks.

Täna siis mõtlesin, et miks mitte meenutada kõrvus vihiseva tuule ja rataste rütmilise sahina tunnet ning vedasin end rattaga paar kilomeetrit kodust eemal oleva raja otsa.
Rullid alla ja.... selline tunne, nagu ei oleks mitte kunagi rullitanud. No ei oska sõita, noh! Mismoodi need koivad seal all nüüd vimplesidki?

Ok, peale esimest kilomeetrit oli õnneks taas kõik meeles ja samm sirge ning hoogne. Kuigi kaks probleemi on mul endiselt - ei ole mina võimeline elementaarsetki pidurdamist ära õppima ning keha ettepoole kooku ajamine kah keeruline. Krt, see on nüüd küll see koht kus mu rüht mulle kahjuks tuleb. Ma sobin selle poolest heasti sõjaväkke, mitte aga rullidele. Ja sirgena sõites on tasakaal kindlasti nigelam kui õiget asendit kasutades.

Aga kihutada on siiski ülim nauding:) Igasugune kihutamine on mulle mokkamööda, erinev pole ka rullitamine. Uisud kah minusugus koperdise kohta liiga kiired ja nii see hoog iga natukese aja tagant liiga kiireks läks, nii et tuli taas alla võtta. Üles-alla, üles-alla, nii see tsükliline sõit tunnikese jagu kestis.

Koormuse koha pealt oli tunne, et oi kui kurb, koormust ei saagi. Ei saa lõõskavast päikesest ja harjumatust liigutamisest hoolimata higipiiskagi otsa ette. Ja et ma ju tahaks liikumisrõõmule lisaks ka oma mahlast taguotsa vormis hoida, kuid tunnet ei miskit.
Koju jõudes ja arvuti taga mõnda aega vedelenult end taas püsti ajades aga tundsin suure hämmastusega väikest kangust koibades:))) Jehuu! Jehuu-jehuu!!!
Ilmselgelt homme jälle ka rull või ratas:)

Rattad, otsustamatus ja geiser

Möödunud nädalavahetusel toimus Tartus järjekordne Rattaralli (30.-s). Ja otse loomulikult oli meie rattur ka seal kohal:)
Meie kui "hooldetiim"kobistasime kõik see aeg, mil rattur asfalti mõõtis, mööda Tartut ringi. Vedelesime Truffes ja ei suutnud kuidagi otsustada, kas alustada siidriga juba enne lõunat või süüa suppi või mida üldse teha. Et otsustamine nii keeruline ei oleks, võtsime nii siidri kui supi. Peale eelmisel päeval Pärnus Steffanis pugitud pitsasid-pastasid ja õhtul Viljandis joodud veiniliitreid oli kaalumine ilmselgelt keeruline:D
Hirrrmus uimerdamine käis:)

Kolasime emaga tsutike mööda tema ülikoolimeenutusi, kirusime tavapärasest erinevat mittekuuma ilma ja sulgesime end hoopis poodlema. Aga seda ka õieti ei viitsinud.

Silma hakkas vahva väike sportlane vineerist rattal. Kiire loaküsimine pildistamiseks lapse emalt ja edasi poseeris väikemees juba nagu proff:) Jäi pildistamise hetkeks seisma, nõjatus vastu posti ja ootas, kuni pildid ilusasti tehtud said:D:D:D

Tagasitee, kus kuni meie autoni jõudes autot jagasime, sai humoorikas. Isal juhtus miskit kuskil süsteemis ja jahutusvedelik hakkas lekkima. Kuni ära lekkis.
Olles keset Eikusagimaad, oli ainsaks lahenduseks vett potti valada. Teeäärsed majapidamised olid aga inimesteta ja nii tuli leida keset põlde üks mersuga hoovis villa, kus lahkelt kõikvõimalikud potsikud vett täis valati. Iga mingi arvu kilomeetrite järel lõi temperatuur üles, auto tee äärde, kapoti alt pilv taeva poole ja korgi alt vesi ja aur geisrina takkapihta. Aina tihenev oli kogu protsess ja nii kulgeski tee veevõtukohast veevõtukohani, vahepeal täidetud anumaid iga natukese aja tagant kapoti alla tühjendades. Ja anumaid oli ikka mõnekümne liitri jagu:)

Igatahes reis, mis jääb meelde:))) "See oli see kord, kui meil auto pidevalt kees, mäletad?"
Lahku minnes oli mure, et kas ikka saavad ilusasti koduni (autot maha jätta oleks nadi olnud, kallis ratas katusel ju...), kuid kojuviimisest nad keeldusid ja lubasid potsikutega möllates ilusasti koduni välja vedada. Vedasidki:)

Anne. Eriline anne.

Mul on erakordne anne. Seondub dušikardinatega.

Ma nimelt ei seedi neid. Üldse mitte. Vahel leidub isegi mõni päris vahva või isegi ilus, kuid see ei pane mind neid armastama. Samas on nad praktilised ja kui ei ole nt vaheseina vannile panemine miskipärast hea mõte, on nad paratamatus. Ja nii ma olengi suure osa oma elust elanud dušikardinatega võideldes.

Nad nimelt embavad. Oma külma märja käe keeravad sulle ümber ja embavad...
Ja pea igas paigas, kus ma neid kohtan, lööb minus välja looma jõud. Selles ongi ande sisu. Looma jõu vallandumine dušikardina läheduses.
Piisab vaid sellest, kui ma enda arvates leebelt käega rehman, et sest embusest vabaneda ja.... kogu agregaat lendab seinalt. Ehk siis ühineb kardin koos kardinapuuga minu duššitamisega. Ma tõepoolest ei teadnud, et ma nii tugev olen... Ja see on korduv. Ja juhtub sageli. Liiga sageli.
Pesemisest loobuda ka nagu ei tahaks.
Ideid? (Vann jääb)