Viimane aeg on olnud palju vaikuses mõtisklemist.Sain nimelt uudise, mis lõi jalad üsna korralikult alt ning hoidis tulikuumal suvepäeval jupp aega kananaha ihul.
Ei oskagi suhtuda... kohe kuidagi ei oska suhtuda. Nüüd juba nädalajagu päevi seedin seda ja... ikka ei oska veel suhtuda. Ja mitte kui midagi ei oska öelda. Iga sõna on pointless, iga emotsiooniväljendus tühipaljas kõlks. Muuta ei saa ju midagi, olnut olematuks ei tee mitte miski.
Mäherdune egosimi musternäidis - koogan siin sellest, kuidas uudis mulle mõjus, mis sõnadesseseadmatuid tundeid see minus tekitas. Tegelikult mis see minu asi siin emotsioonitseda, eksole. Samas paratamatult mõjub nii inimese enda tõttu kui selle tõttu, et servast, küll vaid servast ja teisiti, olen ka ise sarnaseid tundeid läbi elanud. Kuigi see ei saa isegi mitte võrreldav olla, kuid jah, eks igal omad tunded ja igal oma traagika, mis on just täpselt tema jaoks see kõige-kõigem.
Lõpuks suutsin ma teada anda, et ma ei oska mitte kui midagi öelda. Õnneks saime kohe seepeale asjaolude kokkulangemise kaasabil kohtuda ja rääkida-rääkida-rääkida. Oli äärmiselt oluline kuulda, et kuigi see teema ei saa iial südamest kaduda, ollakse võimelised edasi elama ja teemast rääkima. Vahel on lihtsalt väga vaja saada rääkida. Ja kuulda. Ja rääkida-rääkida-rääkida.
Tänu sellele rääkimisele elan ma teemat enda sees veidi vähem läbi. Mul oli vaja teda näha (no KUI egosistlikult veel saab kõlada??? "Mul, mul, mul..."), et kananahk ihult kaoks.
Ok, loomulikult olen ma terve see aeg elanud oma elu ja intensiivselt töötanud ja inimestega suhelnud ja külalisi võõrustanud ja kõik on ok olnud, kuid üksijäämise hetked ja aeg seedida... need on olnud vajalikud. Ja nüüd on vähenenud ka kananahk.
Olen veendunud, et tal läheb edaspidi hästi. Nii muudel teemadel kui sellel... Ta lihtsalt on omamoodi kuratlikult tugev ja hoian mõlemad oma pöidlad pihus. Tema jaoks.
Njah... nüüd oli see koht, kus oli minu kord rääkida-rääkida-rääkida. Endast välja saada. Tundub, et see siiski toimib.
Sest... kõikvõimalikest tragöödiatest, mida elu meie teedele vahel mingil arusaamatul põhjusel veeretab, on siiski elu ju ilus ja elamistväärt:)
3 kommentaari:
Selleks, et selline asi endasse käärima ei jääks ning laseks edasi elada, tuleb kõige muu kõrval ka endale mõelda. Sellepärast ei ole see mina-mina-mina üldse mitte egoistlik.
Ka see, et mina tal kogu aeg kõrval olin, oli ühtpidi talle tugi ja tegi asja talutavamaks, aga samas oli see mulle endale vajalik. Sest mul oli tunne, et kui ma seda ei tee, on mul endal veel raskem asjaga leppida. Lisaks tekitas see minus teadmise, et kuidagigi saan ma kasulik olla ja tegi seeläbi enesetunnet natuke paremaks... muidu oleks veel lisaks kõigele ka süütunne olnud...
aga mis üldse juhtus? kas tundmatu lugeja saab kuidagi abiks olla? pikad paid!
Tegemist äärmiselt ebaloomuliku, täiesti ootamatu ning talumatut ebaõiglustunnet tekitava leinaga.
Postita kommentaar