Täiesti uskumatu, kui mõnus on tegelikult rullitada!!! Miks olen ma taas mõneaastase augu sisse lasknud sellesse vahvasse liigutamisvõimalusse???Eelmisel aastal ei pannud rulle kordagi alla ja sellest eelmist ei mäleta... Igatahes on see olnud viimase 3-4 aasta jooksul olnud suhteliselt harv tegevus. Kahjuks.
Täna siis mõtlesin, et miks mitte meenutada kõrvus vihiseva tuule ja rataste rütmilise sahina tunnet ning vedasin end rattaga paar kilomeetrit kodust eemal oleva raja otsa.
Rullid alla ja.... selline tunne, nagu ei oleks mitte kunagi rullitanud. No ei oska sõita, noh! Mismoodi need koivad seal all nüüd vimplesidki?
Ok, peale esimest kilomeetrit oli õnneks taas kõik meeles ja samm sirge ning hoogne. Kuigi kaks probleemi on mul endiselt - ei ole mina võimeline elementaarsetki pidurdamist ära õppima ning keha ettepoole kooku ajamine kah keeruline. Krt, see on nüüd küll see koht kus mu rüht mulle kahjuks tuleb. Ma sobin selle poolest heasti sõjaväkke, mitte aga rullidele. Ja sirgena sõites on tasakaal kindlasti nigelam kui õiget asendit kasutades.
Aga kihutada on siiski ülim nauding:) Igasugune kihutamine on mulle mokkamööda, erinev pole ka rullitamine. Uisud kah minusugus koperdise kohta liiga kiired ja nii see hoog iga natukese aja tagant liiga kiireks läks, nii et tuli taas alla võtta. Üles-alla, üles-alla, nii see tsükliline sõit tunnikese jagu kestis.
Koormuse koha pealt oli tunne, et oi kui kurb, koormust ei saagi. Ei saa lõõskavast päikesest ja harjumatust liigutamisest hoolimata higipiiskagi otsa ette. Ja et ma ju tahaks liikumisrõõmule lisaks ka oma mahlast taguotsa vormis hoida, kuid tunnet ei miskit.
Koju jõudes ja arvuti taga mõnda aega vedelenult end taas püsti ajades aga tundsin suure hämmastusega väikest kangust koibades:))) Jehuu! Jehuu-jehuu!!!
Ilmselgelt homme jälle ka rull või ratas:)
9 kommentaari:
Sa ilmselt tead, mis ma asjast arvan :P
Kahtlustan, et praegu urised :)
Aga pole hullu, saad korda ja sõidad jälle :)
Või siis näiteks püsti sõitmisest ja mitte pidurdada oskamisest :P Kui ma kunagi rattad alla saan, oled oodatud "koolitusele" :))
Kindlapeale :)
Ja ma ausõna üritan pidurdamist õppida (aastaid juba) ja end köötsakile lasta, kuid ikka ja jälle pean seda endale meelde tuletama. Tasakaal on ju hoopis kobam, kui püsti olla. Aga noh, inimtühjal teel õnneks saab ka sedaviisi päris hea kiiruse sisse:D
See köötsakil asend ei olegi niivõrd oluline kiiruse arendamiseks(muidugi selleks ka, sest tuuletakistus on väiksem), aga olulisem on see enda energia säästmiseks.
Koormuse saab muidugi ka püsti sõites kätte, aga kui ennast veel põlvedest pisut kõverasse lasta ja kehaasendit muuta, treenib peput ja jalgu veelgi rohkem.
Aga see ei tule sulle ilmselt üllatusena :)
:D:D:D
Nõup, ei tule:) Ja selle jahil minagi... Aga jah, ikka tuleb end sundida, loomulikus asendis viskab jälle sirgu.
Asendit on ehk kergem hoida siis, kui toetad käed reitele.
Alguses on tahtmine ka seetõttu püsti ronida, et ootamatult läheb raskeks ja enne kui arugi saad, oled juba püsti tagasi.
Mina kartsin alguses käsi seljale panna :P Seega toetasin ka reitele. Või näiteks võistlustel, kui jalg kipub all pudruks minema, on hea jalgadele toetada.
Küll me su sirge rühi ettepoole kaardu vääname :P
See on suht kummaline, et blogger logib küll ühe, siis teise aadressiga sisse..
Ma tean, mida te tunnete! Käisin sõbrants L.-ga üks õhtu Pirtal rullitamas ja see on üle mõistuse, kuidas mulle meeldib sõita tuul kõrvus vihisemas ja samal ajal kiikad poole silmaga päikeseloojangut. Tunne oli, nagu iga keharakk elaks!
Vot ma ammu olen tahtnud Helina käest uisukoolitust paluda aga nüüd hetkel, kui see on hell teema, on see plaan pisut ootele pandud. Aga Helina, ega igavesti su puus ka ei jandi, nii et ...!
Rullidel kihutada ON ülim nauding! :)))
Postita kommentaar