Mõni aeg tagasi (oli vist novembri lõpp) helistas Vanamehele üks tema kauaaegne sõber ning küsis, kas tohib meile nii 5-ks päevaks ootamatult sisse sadada. Tal vaja kliimavahetust.
Loomulikult ei olnud küsimustki ja tulgu aga.
Sama päeva ennelõunal kirjutati ta haiglast välja ja õhtul, kui mina koju jõudsin, oli ta juba kohal.
Kogu see teema, olukord ja kaasnev on minus pikka aega hoidnud emotsioone kusagil liiga pinna lähedal virvendamas, nii et tuleb see endast siiski välja kirjutada.
Tegemist parimas elujõu ajas mehega, kelle elu-olu paika loksunud, laste norm täis ja elu võiks olla igati lill. Lisaks ülimalt sportlik, osaleb heal tasemel kõikvõimalikel rahvalikel võistlustel/maratonidel (nimeta mida iganes: suusatab, sõidab ratast, jookseb, uisutab, sõidab kajakki jne jne jne) ning füüsiliselt siiamaani üliheas vormis. Sitkete lihaste pundar.
Ja siis avastab, et üks külg kuidagi valus ja ei anna ega anna valu järele. Lõpuks siis arstile ja pikka aega keegi midagi ei avasta. (???) Sisetunne aga ei anna rahu ja nii ta neid uksi kulutas, kuni lõpuks ühe arsti juures istus maha ja ütles, et enne ta sealt mitte kusagile ei liigu kui põhjalikud uuringud tehakse. Tegu eluterve sportliku mehega ja no ei kujuta ju endale asju ette, eksole!
Ja mis siis selgus? Külg, mis näris, pidigi närima, kuna üks ribi oli sisuliselt ära söödud. Nagu švamm. Vähk seal kallal maiustamas. Ja nii mõnedki muud luud švammistumise teel. Ja juba suhteliselt kaugele arenenud, nii et suuri lootusi panna pole võimalik. Ja muudkui saadetakse erinevate uste tagant minema... Kuni järsku hakkas väga kiire.
Nüüdseks olukord selline, et aasta lõpus oli siis haiglas ja uuel aastal seisab ees põhjalikum toimetamine. Kuu aega voolikute otsas isolatsioonis olemist. See annab lootuse 5-le aastale suht täisväärtuslikule elule (sarnase diagnoosiga praktikast lähtuvalt). Siis saab korra veel teha kuuajalise laksu (veri ja üdi), mis peaks andma veel 3 aastat ja kolmas kord oleks juba suht pointless - pikendus ei ole enam proportsioonis voolikute otsas veedetava ajaga.
Mida kuradit sa teed, kui sellise info saad? Ise kujutad ette, et oled oma eluratast veeretanud oma parema äranägemise järgi nii, et nüüd hakkab saabuma aeg sulle endale. Aeg, mil ei pea enam väikeste laste pärast muretsema, kui eluasemed oma kire järgi valmis ehitatud, töö pakub elamust ja oma füüsise oled hoidnud vägagi vitaalsena... Ja siis saad teada, et vaid kindel arv aastaid ees. Kuidas selle finiši poole siis ometi liikuda?
Pole siis ime, et ta kohe pärast haiglast vabanemist tahtis keskkonnavahetust ja igapäevasest hallist pealinnast minema. Vaikuse ja rahu keskele. Oma kõige lähematest veidikeseks eemale, kuna nemad muretsevad ju kõige hullemini ning täiskasvanud mees reeglina ei taha näidata oma nõrkust. Eks siis ongi vajadus tulla ja rääkida end tühjaks neutraalsel pinnal, et siis jõudu kogununa taas perele tugisambaks olla.
Kuna ta on võtnud kindla plaani eleada nii kaua ja nii elusana kui jaksu on, siis on ta enesele väga põhjalikult ka toitumise selgeks teinud. Väga kindlad ained, mida ja kuidas tarbib ja millega koos. Et omaenese kehale anda vaid koostöövõimelist ja toetavat, mitte lasta kehal vaeva näha üleliigsele energiat kulutades.
Selle 5 päeva jooksul lähtusime siis ka meie suuresti tema menüüst ning tuleb tunnistada, et keha oli mul sellega küll äärmiselt rahul :) Nii mõneski asjas oleme jäänud samale meelele tänaseni ja loodetavasti on see jätkusuutlik ka meie pisikeses peres. Sest midagi pole teha, sellised teadmised ülimalt elujõuliste inimeste kohta (eriti kui lähiringiga tegu) mõjuvad šokiteraapiana.
Ja ma tõepoolest eelistan mitte teada, millal minu aeg kätte jõuab. Kuidas ometi sellises olukorras kalendrisse veel vaadata saab? Oodata midagi, mis tulevikus, teades, et seesama tulevik viib halastamatult lähemale ka "sellele" päevale?
Njah...
Ma olen ütlemata õnnelik, et minu ja eelkõige mu lähedastega on teadaolevalt kõik ok. Igal omad pisikesed vaevad kukil, kuid mis siis, need kõik on tahtmise korral hallatavad.
Ja kalendrisse vaadates ei ole hirmu...
9 kommentaari:
Sellest saab kevadel 3 aastat, kui minu elukaaslane jäi võitluses vähiga kaotajaks. Mõned kuud enne tema surma jõudis meieni info vitamiinist B17. Paraku liiga hilja. Ta jõudis seda tarvitada lühikest aega, kuid selle tulemusel (usume, et see vitamiin oli põhjuseks, ka arstidel puudus muu seletus) oli ühe olulise analüüsi näitaja muutunud hüppeliselt - paremuse suunas.
Ehk tasub teie sõbral selle kohta uurida...
Mina usun, et kui inimene tahab elada ja terveks saada, siis on KÕIK võimalik. Ja nii hea, et tal oli koht kuhu tulla end laadima! Nii tore, et ta juba võttis toitumise käsile.
Samamoodi sõradiagnoosi saanuna (minu prognoos ei olnud suurt lootusrikkam algul...) julgen öelda, et inimene harjub kõigega. Ka mõttega, et kusagil organismis võivad sõrad ikka ja jälle pahandust tegema hakata. Unustada ei tohi seda, et iga antud päev, kuu ja aasta on kingitus. Mitte ainult vähidiagnoosi saanutele, vaid igaühele meist.
Viis aastat on ühtpidi väga lühike ja teistpidi väga pikk aeg. Meditsiin, eriti vähiravi areneb tänapäeval väga kiiresti. Diagnoos, mis minu noorusajal oleks olnud fataalne, loetakse tänapäeval lihtsalt krooniliseks tõveks. Su sõbrale on lubatud praegu viis täisväärtuslikku aastat, ja viie aasta pärast on arstide käsutuses juba hoopis teised ravimid ja meetodid. Põhiline on hoida lootust ja positiivsust. Ja häid sõpru, kelle õla najal vajadusel natuke kurta :)
Mhmhh, eks tuleb uskuda, loota ja teha enesest olenev...
Aga seda küll, et kuna kõikvõimalikud arengud on igas vallas nii meeletult kiired, siis on lootust ka sellistele kurjamitele aja jooksul vastumeetmed leida :) Tegelikult on hea tunne seda uskuda :)
Milline on tema toitumusharjumus, mille te mingil määral üle võtsite?
Noh, tema lähtub nüüd sellistest põhimõtetest, et täielik "ei" on valgele suhkrule ja nisule, kartulit ka ei söö, kuid see-eest palju aedvilja. Brokoli suure au sees koos porgandiga, see siis liha kõrvale. Liha sööb kas metslooma oma või siis sügisel vaid noorlooma poest ehk siis võimalikult stressivaba liha (loomad, kes on kasvanud tolle oma esimese eluaasta karjamaal ja pole jõudnud laudas kinni olla ja stressata). Samuti iga päev paar-kolm tükikest tumedat šokolaadi. Ja muu siuke:)
Ahjaa, pea kõike maitsestab kurkumiga, miskite omaduste pärast.
Kurmum on hea seepärast, et ennetab vähki. Ilmselt on ta hea ka siis, kui juba see diagnoositud on.
Lisaks tean, et kaneel on samasugune hea maitseaine :) Ise kasutan seda kõige rohkem, kurkumit harvem.
Positiivset meelt talle igal juhul!
Jaa, vot kaneel on tal ka au sees:)
Näe, siin on veel neid häid aineid, mis vähi vastu on: http://sphotos-d.ak.fbcdn.net/hphotos-ak-ash3/524253_211377088989089_1695895703_n.jpg
:)
Postita kommentaar