Aga kui ma siin ikka rahulikult paigal istun ja endasse vaatan, siis saan aru, et ma olen ikka üks uskumatult õnnelik inimene...
Mul on sünnist saati niivõrd fantastiline ja toetav ja lõbus ning üksteisega arvestav perekond, et ma ei ole sellest mudelist tulenevalt võimaline aru saama tundub et enamikest peredest. Erinevus on lihtsalt niivõrd kardinaalne ja ma ei suudagi aru saada, et kuidas teisiti saab... Mistõttu on mul päris kindel maailmapilt ka selle kohta, milline kodune õhkkond peab valitsema minu kodus ja selle saavutamiseks olen ma valmis paljuks. Ja teatavasti saan ma ju ikka seda, mida tahan:) Lõpuks:) Kuniks need soovid ei ole piiritletud ahistavate piiridega vaid on kuklasse istutatud ideena.
Suhted, mis mul on olnud vastassooga, on olnud tegelikult ikka üle prahi. Igal omad plussid ja puudused, kuid kui ikka enam ei ole teema sobinud, siis on olnud aeg edasi liikuda ja mitte viha pidada. On olnud kas palju kirge või palju sõprust palju fun'i või mida iganes muud, kuid alati on seda siduvat miskit olnud palju. Igav pole kunagi olnud:) Lihtsalt loomus on selline, et kui enam ei toimi, siis ei viitsi aega kah raisata ja alati on ju uued karjamaad olemas, kust rohelisemat rohtu otsida.
Tööalaselt on olnud nii väljakutseid kui ebaõnnestumisi, tundmist, et olen ülimalt väärtuslik-kasulik ja arusaamatust, et mida mult siis nüüd õieti oodatakse ja ilmselget erineva keele rääkimist vastastikustest parimatest lootustest hoolimata. Igal juhul tunnen, et kõik kogemused on olnud omamoodi äärmiselt õpetlikud. Ja arendanud mind isiksusena. Hoolimata sellest, et mõni ametikoht on minu silmis olnud väärtuslikum ja teine rohkem seepärast, et sai selline valik tehtud või mingil hetkel oli see ainus tee.
Reisitud on oma elus ka üksjagu. Muidugi on enamus reise jäänud nooremasse ikka ja tänaseks on muu hõivanud kogu vaba aja ning plaanid, kuid siiski. Ja usun, et mõne aja pärast, kui palju olulist plaanitut teoks saanud, võtan reisimise taas tihedamalt ette. Samas olen nii kodus-kinni-tegelane, et kui kodus on hea olla, siis ei taha kohe kuidagi kuskile rännata. Ei teagi mis veider muutus see toimunud on. Aga sellele mõtlen siis, kui see mõte end läbinärimiseks kõrvade vahele istutab:)
Kohe kuidagi ei saa mööda vaadata ka sõpradest ning muidu vahvatest tuttavatest. Neid on elu jooksul ikka üksjagu tekkinud ja jäänud. On ka neid, kes südames kallid, kuid tänaseks vahemaa mängib oma rolli (loe: minu "pärapõrgusse" kolimine), kuid ei nad sellepärast kadunud ole. Lihtsalt suhtlemine haruksem. Teine osa on neid vapraid, kes mu pealinnast lahkumist suurt millekski pole pidanud ja endiselt mind lõbustamas käivad:D Ja noh, eks ma vahel leian ka kibekiiretel Tallinna-trippidel aega mõne külastuse teha/kohtumise pidada. Aga taaskord - kuna siin olla on niivõrd hea, siis eelistan, et külastatakse mind, mitte et mina pean öökotikesega rändama:D
2012 kokkuvõtteks võib öelda, et oli üks hea aasta. Mitmetes valdkondades kohe. Ja olen täiesti veendunud, et 2013 tuleb veelgi parem aasta:) Samuti mitmetes valdkondades:)
Jah... On saabunud juba aasta 2013 ja tunnen, et olen tõepoolest elanud. Kirglikult, sealjuures, ikka kohe täie söömuga hingates... Ja kurask, ma olen ikka üks õnnelik inimene:)))
Head uut kõigile:)
* pilt Shutterstock
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar