Tattnina

See on uskumatu, millise nohu ma kusagilt hankinud olen. Kas mängivad rolli sulailmaga tehtud mõningased jalutuskäigud või on tegemist mingisuguse viirusega, kuid külgehaagitud nohu on ikka kohe täiesti võimatu. Nii prügikast kui paberikorv ajavad vaikselt juba tatilappidest üle ja ausõna, ma ei ole mitte kusagil külmetanud!

Algas kogu pull aasta esimestel päevadel ja tänaseks olen ilmselgelt ka poole oma ajust välja nuusata jõudnud. Kõikvõimalikud vahendid/meetodid kah kasutusele võetud ja ikka voolab. Tube tuulutan kah hoolega, et värske õhk kaasa aitaks ja magan jahedas, kuid vähemalt 5 päeva on see jama siiani ikkagi kestnud. Vastik-vastik-vastik!

Isegi kuulmine on ää röövitud. Kui varemalt olid kõrvad liigagi teravad ja nt telekat talusin vaid suhteliselt vaikselt mängitada, siis nüüd on põhiküsimus "midaaa????"

Kuna ma pole harjunud olema ei haige ega tõbine ega niisama tatine, siis siuke harjumuspäratu olukord eriti raske taluda. Kuigi tegelikult on tegemist ju lihtsalt niisama tatitõvega. Aga vinguda on ikka sellises olukorras tore, eriti kui päike ka veel ei paista ja ela nagu hallis kapis.

Vot on täna siuke viu-viu kuidagi. Ehk saab ennast nüüd paremasse tujusse keeratud, kui virisemine seest välja lastud:) Juba hakkabki tekkima mõte, et läheks vaataks köögist miskit "hommikusöögiks"... Et ehk tunneb maitset ja puha...