Lihahimulisena leian, et "liha", kes on minu maitseelamuste eest oma elu ohverdanud, tuleb igati austada.
Asi sai alguse sellest, et FB-s sattusid kokkamishuvilised taaskordselt oma menüüdest rääkima ning meie-pere-kokk Vanamees andis teada, et meil metsseapõrsas ahjus. Kõrvale basmati riis "kerge" rõõsa koore kastmega. Selle peale hakkas mitmest Eestimaa nurgast tulema infot selle kohta, kuidas erinevatel tegelastel samuti sama päeva õhtusöögiks valmimas erineval moel mooritud metsanotsud.
Kuna reeglina ei ole metsanotsu siiski päris iga päev tarbitav liha, siis leiti ühiselt, et see kuupäev tuleb talletada ja "rahva"kalendrisse sellekohane päev määrata :D Ja iga aasta siis vääriliselt tähistada.
Jap, armastan liha. Igas asendis ja igal moel.
Aga vot liha päritolu on minu jaoks piisavalt karm teema. Olen vahepeal isegi taimetoitluse perioode seetõttu üle elanud, et ei suuda liha süüa. Kui aga mingisugune kogemata ette sattunud info taas piisavalt kaugele ajusagarike vahele taandub, taastub ka minu lihahimu ja hakkan aga jälle liha sööma. Ma lihtsalt olen tugevalt karnivoori tüüpi, mis teha. Seda nii kehatüübilt, olemuselt kui ka veregrupilt. Kuid siiski on liha puhul oluline, et mida ei tea/näe/kuule, seda pole olemas. Ja no mis ma siis sõdin, eksole.Minu kehal ka ju vajadused.
Küll aga ei ole ma suutnud kunagi süüa teadaoleva kodulooma liha. Olid meilgi vanasti maal sead, kuid kui mulle taheti neid serveerida, siis pidi mingit hullu petukat eelnevalt tegema. Ma pidin veenduma, et liha on pakendatud müügiks ehk siis tootmise/kaupluse jäljed pidid markeeringuna peal olema. Kodus kasvanud loomad olid minu jaoks kõik lemmikloomad ja neile hambaid sisse ei lööda. Samahästi võiks ma siis ju oma kassid nahka pista, eksole...
Praegusel ajal toob üks naaber meile värskeimast värskemat metslooma liha. Vanamees ostab talt ainult noori loomi - metsanotsu põrsast, põdral/hirvel vasikat jne ning teatud paikkonna tükke. Mistõttu on see liha reeglina õrn ja maitsev.
Siin aga tulen taas mina oma emotsioonidega mängu. Mina seda liha toorena näha ei taha. Kui on nt pool põrsast, siis peab Vanamees selle niimoodi ära tükeldama, et mina ei näe. Samuti ei taha ma kuskil liharäbalatki vedelemas näha ning köök peab peale tükeldamisprotsessi taas läikima.
Samuti ei valmista ma sellest lihast kunagi midagi ise. Ma ei saa seda enne kättegi võtta, kui ta pole juba küps ja isuäratavalt lõhnav. Esimene kord, kui mina seda liha vaatan või puudutan, on siis, kui seda enesele taldrikusse tõstan. Muidu olen võimeline lihtsalt nutma purskama ettekujutuse peale, kuidas see väike põssa veel hiljuti ringi vudis või millised imelised Bambi-ripsmed sellel hirvekesel olid.
Jajaa, ma tean, et jahimehed peavad olusid reguleerima, et asjad käest ei läheks ning see kõik on loomulik (ning maitsev) elu osa, kuid mina tahan siiski liha tajuda anonüümsena. Ja tean ka seda, et metslooma liha on stressivaba ehk siis teda pole viidud tapamajja, ta pole tundnud surmahirmu, käib vaid põmaki ja asi ants.
Selles mõttes ju kõik ok.
Aga siiski ise näppima olen ma nõus vaid anonüümset liha ehk siis seda (tõenäoliselt) stressis olnud lihakäntsakat, mis poeletil vastu vaatab. Isegi täiskujulise broileriga on mul raskusi... Hea, et eelistan rammusaid koibi, siis pole vaja seda harkisjalgset laipa näppida :)
3 kommentaari:
Oijah, ma tean mida te tunnete... Minu puhul vahelduvad ka praktiliselt paanika- ja nutuhood ebaloomulikes tingimustes peetavate ja tapetavate lihaloomade-kanade & kodutute loomade pärast täiesti taevalike elamustega, mis saadud hästi tehtud lihast-kalast-munast. Kergelt skisofreeniline olukord, ma ütleks? Ühest küljest võin täie veendumusega tunnistada, et kui peaksin ise endale toiduks tapma, oleksin ma taimetoitlane ja teisalt olen nii harjunud (hea) lihaga, et tundub kummaline lihtsalt nipsust lõpetada söömine ära, sest siiani on ju söödud...
Mõtlen praegu, et "patukahetsuse mõttes" püüan ehk jälle selle paastuaja 40 päeva ilma loomsete toiduaineteta läbi teha (v.a mesi, olgugi tegu mesilaste oksega ja seetõttu loomse toiduainega, ma tean täpselt kust ja kuidas mu mesi tuleb ja tean, et neid mesilasi hoitakse kui kukununnusid ja usun, et neil on elu toredamgi kui metsikus looduses üksi olles).
Oi kui palju mõtlemist liha-teemadel :) Kokkusattumusena oli mul just isa sünnipäev, kus me samuti hõrku metsseapõrsaliha sõime, ema ahjus tegi. Kuna isa on mul jahimees, siis sellist hõrku liha olen mina eluaeg saanud ja olen sellega ka harjunud. Poest ei julgeks ma iial metsloomaliha osta ja minu jaoks on oluline, et see on minu isa ja tema jahiseltsi poolt püütud, tehtud, töödeldud. Muud metsloomakraami suudan ehk ainult valmis kujul vahel proovida - suitsuvorsti nt. Aga muidu kui me kokku saame ja sul oleks vaja liha teha, siis mina võin alati lõigata, kraamida ja köögi ka läikima lüüa, olen teinud põtra, kitse, siga ja linnulisi ka kõiki ahjus. Ainus, mis ma vist ei suuda teha, on ise looma maha lüüa (väiksena oli nagu paljudel see nägin-kana-ilma-peata-jooksmas trauma, kui salaja aida taga vaatasin, kuidas vanaema suppi ette valmistas), kana ei suuda ka kitkuda - kuigi olen näinud ja isegi proovinud, aga enam ei "eelista" seda ise teha... :)
Kusjuures, mina ei ole õnneks näinud peata kana ringi lidumas, hoidsin kohe targu eemale... Ja kui oli seatapp, siis mina olin väga kindlalt end eemale hoidmas. Isegi sellest kohast, kus verejälg pärast maas oli, käisin kaarega möda. Lihtsalt ei suutnud, noh!
Samas... võiks ju päris taimetoidule üle kah minna, iseloomu kangust mul jagub, mis iganes otsust ma kindlameelselt vastu võtnud olen, kuid... Siin tuleb taas mõtlemine mängu ehk siis vajalikud ained ja kasvõi see, et inimese hambad on ehitatud nii liha sööma kui rohtu närima ning oln veendunud, et loodus on targem kui inimese vaimusünnitised, seega...
Siit sarnane olukord pisi-Liisiga - vahel lihavabad paastud organismuse puhastamiseks :D
Aga jah, meil ka see teema metsloomade lihaga, et "tuttav" liha peab olema. Ehk siis teada tegelaste poolt "korraldatud". Seega on hea küll kui omad jahimehed olemas:) Ainus, et ma ei taha teada kuidas ja mis ning seda liha jah arusaadaval kujul näppida ei suuda... Et mitte traumeeritud saada, pean ka hooajal teede ääres säravate nägudega ümber autokärude askeldavaid jahimehi nähes pea kindlasti ära pöörama, muidu kaasneb järjekordne paast ilma planeerimata:)
Muide, olen mõelnud ka sellele, kuidas miskise treeningu mõistes kunagi olevat saadetud mehi kanaga mõneks ajaks metsa. Et saa hakkama. Olen üpris kindel, et ma oleks tagasi tulnud heas saledas vormis ja hästitoidetud kanaga :D:D:D
Postita kommentaar