Jälestan drosophilasid!

Pilt Wikipediast

Mitte kui midagi sügiseselt ahvatlevat ei saa lauale panna. Õunad-pirnid-ploomid - kõik peab kas hetkega nahka pistma või leppima sellega, et need jäledad äädikakärbsed neist huvitumas on. Nende luurelennud sügisandide kohal on lihtsalt väga rõvedad ja tekitavad vastikusjudinaid. Ja palju parem pole neile ehitatud püünis - selle olemasolu iseenesest tekitab vastikust, ammugi siis ei taha sinna sisse piiluda... Öäkk!

See on nüüd see põhjus, miks ma ootan, et saaks see poolsoe juba mööda ja tuleks sügise kargus. Siis saab järgmise augustini neist rahu.

Müstikasse kalduv

Eelmise teema jätkuks - kui põrandapesuvesi on igal hommikul praktiliselt puhas (veidi hallikat tooni vahel on, kuid siiski puhas), siis kuidas krt on võimalik, et roomaja riietele jäävad vahetevahel päeva lõpuks siiski jäljed?
Ta on mul ju pidevalt silma all - millal ta saab käia kusagil SEAL (väliskoridoris näiteks?), kus see juhtub? Ja kuidas mu valged sokid ei määrdu? Ma liigun palju enam ju... Tõsi, ma ei lohista samal ajal jalgu... Aga moppi ju lohistan ja igaks petteks lausa nühin sellega, ei libista niisama.
Müstika.

Koristaja

Uskumatu, kuidas olud võivad muuta...


Mulle väga-väga meeldib, kui kodu on peensusteni puhas, kuid ma eelistaks, et keegi teine tegeleb selle kasimisega. No mitte ei ole minus seda Anthea Turnerit, kes muudkui käiks, lapp peos, ringi ja otsiks, kas ehk veel leidub mõni tolmukübe kuskil.

Varem olid noorus, elutempo ja vere vemmeldamine sellised, et polnud aegagi kraamida. Enam-vähem sai miskit kokku lükatud ja tolm ära imetud ja jälle leekides minema. Häbi tunnistada, kuid ka nõude pesemine oli nii vastik tegevus, et seda võis vabalt edasi lükata ("Böööööö!", teeb publik taustal...).

Viimased aastad on aga olnud üks pidev muutumine. Kas olen ise sedavõrd rahunenum või lihtsalt väärtustan kodus viibitud aega enam, kuid igasugune kraamimine on saanud iseenesestmõistetavaks ja ega enam ei kujuta ettegi, et nõud jäävad kraanikaussi ja hommikul kohvi valmistama minnes sealt vastu vaatavad. Need üksikud korrad, mis nii on juhtunud, on igatahes tekitanud vastikust.

Kui elamises on aga kaks kassi, kes tegelevad karvade laialipudistamisega ja vahel ka üksteise kaenlas kukerpallitamisega (mille käigus nii mõnedki karvatordid maadlusrada tähistama jäävad) ning kes leiavad, et oma saepurugraanulite kastist on vaja kas karvade küljes või varvaste vahel ikka väike jäljerada ka maha tuua (ehk märgistamaks tagasiteed?), siis arvata on, et üle päeva-paari peab tolmuimeja ikka regulaarselt töös olema. No andke andeks, kuid ma lihtsalt ei ole selline perfect housewife, kes iga päev kõik korda teeb. Mul tõepoolest on muu elu ka ja ma ei vaja närvilist ringikraamimist oma tühja elu sisustajaks. Muuseas, teadsin kord inimest, kes pesi omaenda kodus isegi pärast telefoniga rääkimist käed ja desinfitseeris toru... Võite arvata, kui allergilised ta lapsed olid ja kui tundlik ta enda nahk...
Et siis üle päeva-paari tolmuimeja tundub mulle täiesti okei.

Küll aga on elu läinud ses mõttes pea peale ajast, mil kodus väike roomaja. Ok, tolmuimeja üle päeva-paari jäi, kuid sinna lisandus igahommikune kõigi roomatavate ruumide ülekäimine harjaga (karvad + saepuru puru). Algul tundus tüütu, peagi sai aga rutiiniks ja ei häirinudki. Roomaja nimel, eksole.
Nüüd aga, mil roomaja roomab tohutu kiirusega ja on pidevalt kõikjal, pidasin vajalikuks igahommikust põrandate pesu peale sedasama harjaga vehkimist. Ja nii ma nüüd iga jumala hommik vehin kõigepealt harjaga ja siis mopiga (saate aru, mopp ei saa enne järgmist korda kuivakski!) ja mõtlen, et millal elu taas normaalseks läheb, nii et ma ei tunneks end koristajana?
Pakun, et siis, kui poisil jalg all ja ringi tatsub. Siis need toimingud igahommikuselt vajalikud pole, saab ehk veidi lõdvemalt... Kuigi siis oht, et hakkab plökerdama ja tuleb lausa mitu korda päevas põrandaid moppida :D

Oijahh, karm, kuidas olud muudavad inimest hetkega, nagu naksti ümber sõrme mässides ja minusugune endale elada armastav tüüp elab kellelegi teisele ja on lausa koristajaks hakanud. Nojahnoh :) Ise küll kohe kuidagi ei usuks.

Aga muidu sedapalju, et ei saa mina aru, miks see sell juba nii kiiresti suurte inimeste toidule üle tahab minna. 4-kuuselt saabusid esimesed kaks hammast, 6-kuusena on hambaid suus juba 6. Minul aastasena oli 7... Aga no mis seal imestada, mina aastasena olin 73cm pikk, poiss aga oli 6-kuusena juba 72... Et siis jah, vähe sellest, et ta nii energiline on, ta ka kiirustab hirmsal kombel kasvada ja kõike kasvatada :) Ma küll ei tahaks näiteks homme avastada, et juba ka habe kasvama hakanud vmt...

Vanamehe vananemisest

Homme saab taaskord üks tõenäoliselt keskmisest intensiivsem sünnipäevapidu maha peetud. Sest kui keegi on sedavõrd intensiivne tegelane kui Vanamees, siis ega tema vananemist tähistav üritus saa kuidagi leebe istume-lauas-sööme-kartulisalatit-joome-morssi olla.

Möödunudaastane sama eesmärgiga üritus möödus muusika loomise tähe all. Selleks, et mitte kaaskodanikke segada ja et saaks end vabalt tunda, sai meie krundi kõrvalhoone selleks tarbeks kasutuse. Elekter generaatoriga kohale, professionaalsed võimud üles, pillid häälde ja musitseerima. Osalemas oli nii professionaalseid muusikuid, muidutinistajaid, aktiivseid koorilauljaid kui ka niisama krooksujaid. Aga noka lahti tegid kõik  :D Isegi mina!
Igal juhul lubas privaatne ümbrus võimud peale keerata ja teha sellist mürglit nagu just tahtmine oli.

Kui meie, eestlased, saime kõike kaasa lauldud, siis eesti keelest huvituvatele kahele šveitslasele said samuti nii mõnegi laulu sõnad selgeks õpetatud. Ja see oli kohe eriti nunnu, kuidas need siis oma prantsuse aktsendiga eesti keelt laulsid :D:D:D
Muusikat sai tehtud igasugust, nii vana head (rockist folgini) kui puhast omaloomingut, kuid üks eredaim mälestus on loost "Meil aiaäärne tänavas", mida sai lauldud džässivõtmes. Kõlas igatahes vägagi hästi :)

Mina kobisin oma varases staadiumis rasedusest tingitud pideva unisuse tõttu ööks ikka koju kotile, kuid teised häälestusid hommikuni. Igatahes kui ma hilishommikul keefirilaadungi ja pannkoogimaterjaliga kohale jõudsin, olid mõned rõõmsad näod diivanitel alles ärganud.

Sel aastal on muusika tegijad vähemuses, seega ilmselgelt kujuneb ürituse iseloom vastavalt massile. Sel aastal skoorib fotograafia. Enamus paarikümnest saabunud/saabuvast külalisest on fotograafid, mõni ka hobifotograaf. Mõned muud sulelised lisaks. Et siis ilmselgelt on põhilised teemad margid ja objektiivid, statiivid ja sensorid, särid ja fookused, tehnikad ja kompositsioonid. Jamisiganesveel.

Esimesed saabusid juba täna lõunast, järgmised saabuvad täna õhtul hilja ja osad homme. Kuna rahvast vaja ka majutada ja see kamp ju koju ei mahu (jube ebamugav oleks ja ma küll ei taha tite kõrvale pidu ja masse majutada), rentis Vanamees terveks nädalavahetuseks eraldi maja.
Nüüd nad ongi juba pool päeva kuskil kambakesi pildistamas ja peale loojanguid ja virmalistejahti siis laekuvad ehk ka Vanamees ja Suur Laps koju. Mina Väikemehega ühinen seltskonnaga alles homme lõunast, mil saab alguse päris pidu koos suurema söömaga. Oijahh :) Meie šveitslased on ka sel aastal tulemas ja vaesekesed, kui nad loodavad taas eesti keeles laulma hakata :) Aga ei hullu, nad sobituvad meiega alati :) Võtku säride teemal sõna...

Ühe professionaalist külalise pean ka eraldi välja tooma, kuna tema pildid erutavad Vanameest enim. Tegemist siis Eesti uuema põlvkonna tõenäoliselt tuntuima ja auhinnatuima ning ka piiri taga hästi teada loodusfotograaf Remo Savisaarega. Tema pildiblogi on nähtav siin. Kui nad Vanamehega möödunud talvel koos pildistama sattusid ja selle käigus ühise keele leidsid, siis pärast seda on Remo-kultus meie peres ikka aina tõusuteel olnud :D No ok, tegu kena noore mehega, kelle lugusid fotode jahtimisest ja pildistamistehnikatest kuulata on äärmiselt huvitav isegi minusugusel niisama klõpsijal, aga... See, kuidas ma pean kuulma, milline varustus Remol on ja see objektiiv ja too objektiiv ja... No mul tõusevad ihukarvad püsti! Siiras hirm lihtsalt, et siis meil ka jälle aina uut ja uut varustust VAJA, mõtlemata sellele, et needsamad objektiivid on kallimad kui nii mõnegi mehe auto! Ei aitäh, ma ikka naaaaatukene ratsionaalsem tegelane :)
Aga pole hullu, homme kuulan ma tema lugusid taaskord suurima huviga ja uued objektiivid saavad lihtsalt bloki :)
Teine teema, mis neid kahte tol talvisel ajal ühendas, oli lähenev sünnitus. Mõlema kaasadel oli tähtaeg samas ajas ning ootusärevus suur. Nüüd siis see "projekt" kah mõlemal edukalt lõpule viidud ja Vanamees saab enda omaga eputada :)

Et siis jah, põnev saab olema. Et pole vaja stiilipidusid korraldadagi, meil kukuvad välja teemapeod :) Ja kuna enamus seltskonnast tarbib minimaalselt alkoholi ja võimalik, et vaja jälle kusagile kambakesi pildistama sõita, saab see üritus tõenäoliselt suht kaine olema. Mis on mulle kohe igati meelt mööda :D
Natuke on igatahes ka ootusärevust mu põues homse suhtes...

Hmmmm.... ja selle jutu lisandiks siis ka minu sünnipäevade kirjeldused:
Tadadadaa..... trummipõrin ja.... !!! .... ma ei peagi neid enam ammu juba :) Kingitusi vastu võtan endiselt, kuid sünnipäevi ei pea :D Väga rentaabel ;)

Vaesed kassid...

Selline mõnus põli, nagu ülaloleval fotomeenutusel, on nüüdseks läbi...
Ajast, mil poiss sai aru, et roomamine on hea võimalus minna soovitud suunas, on kassid üheks huvitavamaks objektiks mänguasjade vahel ja ka roomamismattidest eemal. Nii kui mõni päikeselaiku mõnuga kikerdama jääb, võtab poiss sihikindla suuna ja läheb katsuma. Seni veel saavad kassid eest minema :)

Aju on imelik jah :)

 

Peale vaadates ja tavapäraselt lugedes ei saagi nagu aru, et midagi valesti oleks. Kui hakata aeglaselt lugema, alles siis läheb imelikuks :) 

Auto... aga milline?

Isa ratsu

Musta Noole immoga on vist miskine jama. Lolliks läinud teine ja vahel ei saa seetõttu käivitada. Tõeline vargavastane seade :D Ainult et ise ka ei saa sellega mindud, kui kiire on. Aku tuleb maha võtta ja peale tagasipanekut siis käivitub. Aga on selleks siis alati aega, eksole.

Näiteks nagu hiljuti, kui mul oli kiire-kiire massaaži minekuga, kuid auto otsustas mitte käivituda. Mismõttes nagu? Hea on, et meil siin igal näol oma neljarattaline aias seismas - piisas vaid sellest, et jooksin tuppa, hõikasin , et "ma võtan mõne teise auto!", haarasin aknalaualt seal vedelevad võtmed (sobisid isa autole) ja kihutasin minema.


Karta on, et Musta Noole asemele tuleb leida uus ratsu. Kurb tunne vanast sõbrast loobuda, kuna eks temaga ole tulest ja veest läbi käidud ning juba mitmeid aastaid mulle truu kaaslane olnud. Aga vahel tuleb osata lahti lasta...

Eks see uue valimine saa olema üks pikk ja vaevaline protsess. Millist omadust millisele eelistada, kuna sellest jõud üle ei käi, et ostaks kõikide soovitud omaduste summa.

Kõige lihtsam valikukriteerium (tähendab, mis peaks olema üks lihtsamaid) on käigukast. Ise harjunud manuaaliga, samas ema ja isa autod, millega ka küllalt sageli sõidetud, on automaadid. Loomulikult on automaat mugavam, ei pea kangiga sahmerdama, kuid samas olen harjunud kiirendamistel käike lappima. Minu meelest automaat ei kiirenda kunagi samavõrra hästi kui manuaal. Vähemalt minu poolt proovitud masinatel. Samas... on mul siis tarvis kiirendada? Kuhu ma ikka kiirendan? Miks mitte meeldivalt soliidselt kulgeda? Nüüd, kui poiss ka pidevalt autos kaasas, siis ju enivei ei kiirenda käike lappides...

Avarus salongis on oluline ja mugav teel kulgemine. Näiteks Musta Noole suur eelis on see, et kurvides nagu tatt tee küljes kinni ja saab ka kurve kiirelt võtta. Nüüd aga läheme tagasi selle kiiruse juurde ja... see polegi enam point, eksole.
Samas on ka isa avar, lai ja mugav automaadiga massin kiire. No kuidagi iseenesest see kiirus seal tõuseb ja tõuseb ja... Iga kord, kui seda üksi olles roolin. Muidugi oleks mõistlik panna peale püsikiiruse hoidja, kuid kuna mul Mustal Noolel seda pole, siis pole see liigutus käe sees. Ja üksi sõites on jalg endiselt raskevõitu...
Venna pill (VW CC)  on veel hullem - tundub, et pargin keset teed ja siis avastan ehmatusega, et juba 120 ja tõuseb...

Venna auto juures ajas mind aga närvi järjekordne mugavusvidin - parkimiskompuuter. Oli taaskord kiire minema tuisata, tahtsin proovida venna masinat (loe: haarasin võtmed ja ütlesin, et ma nüüd lähen sinu omaga) ja ei hakanud sättima ei toole, ei peegleid. Vend aga minust nii 20cm pikem...
Kimasin siis linna, et vana klassiõega lobiseda (kuna aeg on piiratud ressurss ja ta juuksur, siis oli hea mõte end hoopistükkis tema kääride alla poetada), kuid parkida ei kusagil. Linn puhkajaid pilgeni täis. Salongi ukse ees siis ainus tilluke vaba koht ja hakkan end parkima, kui kompuuter muudkui piiksub. Jah, ma tean, et piiksud on erinevate astmetega ja hea ekraanilt jälgida, kus ohustavad objektid asuvad, kuid olen harjunud parkima tundega ja külgboksile rohkem kui kaks manööverdust/lüket kulutada on juba puhas raiskamine. Kuna aga need andurid hakkasid loomulikult märku andma, läks mu tagumikutunne veidi sassi ja pidin lausa kolm manöövrit tegema, enne kui auto ideaalsesse boksi sain.
Seega see vidin võib minu poolest samuti olemata olla. Mulle meeldib autot tunnetada ja selle järgi parkimist ja pragudest läbisõite teha.

Kindlasti peab olema ruumi ka pagasile. Ja kindlasti peab olema looma moodi jõudu ehk soovitavalt 4-vedu.
Välimus peab ka mulle meeldima. Ja põhi ei tohi liialt madal olla.

Ahjaa, üle mõistuse see massin muidugi maksta ka ei tohiks :D Ja kütusekulu peab olema mõistlik. Hea, kui on olemas võimalus B-varuosadele (ehk siis kiire saadavus). Ja ei tohiks väga kallid need varuosad olla :D

Lisaks see ja teine omadus, mis ei tohi olla ja mis peab olema ning mis võib olla ja mis ei pea olema... See, et "mis auto sul on? - punane!", ei ole minu puhul kahjuks piisav.
Et siis tundub hirmus kerge otsus, eksole :) Eriti minusugusele ette ja taha ja igale küljele kaalujale :D

Purskab

Paljud on palju-palju pühendunumad tähistajad-lapsevanemad kui mina. Tähistatakse (eriti esimese lapse puhul) esimesel eluaastal iga kuu sünnipäeva ja küpsetatakse kooki, vahel käivad lausa külalised jne.
Mina olen aga puhta ludri. Pole ühtegi minisünnipäeva veel tähistanud. Ok, kui 5-kuuseks sai, siis sattusime olema samal päeval jälle restoranis söömas ja eks siis sai lihtsalt välja öeldud, et "nüüd on Väikemehe 5k sünnipäev", kuid sellega asi ka piirdus.

Sedakorda aga, kui tegemist poole aastaga, sai see juba enne õhku visatud ja seetõttu täiesti taotluslikult koogilaudki kaetud. Isegi kingitus oli vanavanematel olemas :D Muidu ikka ostad miskit ja pistad pihku, nüüd aga läks sünnipäevakingina arvele :)

Mul ka parem tunne - on ikka vähemasti korra ametlikult minisünnipäeva peetud enne aastaseks saamist :) Muidu olen ma ikka see täisaastatele rõhu panija.

Igatahes... kuna küünalde arvu koogile panna ei osanud (1 küünal pooleks teha või? 6 ka nagu natuke veider), läks loosi hoopis tordivulkaan. Väikemehel oli üllatust kui palju - tükk aega vaatas üksisilmi, et misasi see veel on... Purskab ja pläriseb.
Kui purskamine vaadatud, läks Väikemees pärast pikaleveninud ärkvelolekut koheselt tuttu ja meie teised asusime koogiga maiustama :) Õiglus missugune :D

Pool üks

Nonii. Tervelt pool aastat tagasi Sa tulid, Väikemees... Täna hommikul saad Sa poole üheseks :)

Igavesti vahva tegelane oled. Naerukajakas ja alati heatujuline. Jorramist kuulnud vaid loetud korrad ja siis ka ikka mõni väga kindel põhjus. Aga kiirelt läheb üle.

Siiamaani ei tea, kellele tänulik olla, et lisaks sellele, et Sa üldse tulid, tulid Sa välja sedavõrd täiuslik :) Ja niivõrd vahva iseloomuga ja hea laps. Sisuliselt ei mingeid muresid ja kasvad-arened mühinaga. Sööd kõike, ei ole mingeid täpikesi ega reaktsioone millelegi, ideaalse nahaga, asjalikult eakohase arenguga, istud juba 10 päeva ise, paar päeva tagasi hakkasid ka roomates sihikindlalt edasi minema; 2 hammast juba kaks kuud suus ja sõrmitsed-näpid mänguasju hoolega.
Ei pirtsuta millegagi, oled väga vahva reisisell ja võtan Sind hea meelega kõikjale kaasa - Sa lihtsalt oled sedavõrd koostöövalmis ega tekita koormat. Naeratad, suhtled, flirdid kõigiga ja oled alati seiklusteks valmis.
Uskumatu, ei saa mina aru, kuidas mulle/meile ikka selline vahva tegelane kingiti :) Meie jubedate (loe: temperamentsete) iseloomude juures!

Ja no loomulikult on iga lapsevanema jaoks just tema oma see kõige ilusam, tublim, targem, andekam, osavam jne jne jne, kuid ma olen täiesti veendunud, et Sina just täpselt seda oledki :D Sest Sa lihtsalt oled täiuslik!
Ja ma olen ütlemata õnnelik, et Sa oled need kuus esimest kuud olnud just täpselt selline, nagu Sa oled olnud :)

Aitäh Sulle, poja :)

Kivist süda

Ma pole kunagi elus märganud nii palju südamekujulisi esemeid ja muud, kui pärast preili Südame ilmumist areenile. Tema oma südametejandiga on mind kah sassi ajanud ja detaile märkama pannud :)
Ja no otse loomulikult oli mul tarvis pildistada tillukest kivikest külavaheteel, et see talle pühendada.
Varem poleks ma seda kivikest elu sees märganud :D

Jänesest, matemaatikast ja peresuhetest

Meil siin hoovis kalpsab noor jänene ringi. Ilmub kusagilt, kargleb oma pikkadel jalgadel nagu noor ja kohmakas kass ühe õunapuu alt teise alla, vahib ringi siin ja uudistab nuusutada seal ning peale põhjalikku poseerimist (läbi akna muidugi) lippab taas ei tea kuhu.
Juba mitmeid päevi :)
Ei koer ega kass näita tema suhtes erilist huvi üles.
Uus koduloom tulemas?

Aga veel vennatütre suust:

* Istuvad terrassil vanavanaema ja naabrinaisega. Naabrinaine hakkab jutu sees issi aadressil nokkima, et "Näed, issil on  perekonnanimi nimi ja sinul on nimi ja tädi Sipsikul on nimi ja vanaemal on nimi ja vanaisal on nimi ja... kõigil on perekonnanimi nimi, kuid su emmel on hoopis teine nimi. Selle moega tundub nagu oleks võõras inimene sisse kolinud ju?"
Neljane vaatab suurte silmadega vastu ja heidab nii muuseas: "Ega mina ka hästi aru ei saa - ükspäev oli jah äkki sisse kolinud..."

* Vend püüab preilile matemaatikat õpetada, kuna midagi peaks ju õpetama, kuid numbrid-tähed-sõnad-laused-kirjutamine kõik selged. Loendada ja kokku lugeda esemeid küll oskab, kuid tehete iseloomu püütakse selgitada. Korrutamine siis päevakorral. Korrutustabelit alustatase ju ikka algusest:
Paneb taldriku lauale ja veenduvad, et on 1 taldrik. Panevad veel ühe taldriku lauale ja vend uurib: "Nii, kui sul on siin 1 taldrik ja veel 1 taldrik ehk siis kaks korda üks taldrik, siis mis kokku tuleb?" Preili vaatab ja vastab rõõmustades: "Prillid!"

Elu pikkusest

Saaremaal, vanematekodus.
Kell on õhtul seitse läbi ja väljas on ikka veel 24-25 kraadi sooja. Istume terrassil ja lonksame kohvi.

Neljane vennatütar vaatab Väikemeest (5 kuud) ja ütleb: "Väikemehel on veel pikk-pikk elu ees. Minul on ka natuke veel elada aga tegelikult ikka päris palju veel."
Muigame ja ema küsib vanaemale osutades (saab järgmisel nädalal 83, kuid igati kõbus ja elujõuline teine): "Aga Mammal? Kui pikk elu Mammal veel ees on?"
Neljane puurib on selged silmad Mammasse ja teatab rõõmsalt: "Varsti surnud!"

Igaks juhuks mainin, et Mamma naeris veel kõige magusamini :)


Aga üldiselt on praegu naljakas olukord - kui me vennaga oleme praktiliselt alati koos kaasadega Saares käinud, siis hetkel on mõlemil kaasad hõivatud muude tegemistega ja meie vennaga peesitame lastega vanematekodus. Ehk siis vanematel on kodus käimas poeg tütrega ja tütar pojaga. Armas topeltkomplekt :)

Pisarad jooksevad

Mõtlesin miskit kribada, kuid  kuna tegemata toimetusi on nii palju ja enamasti toimetlen siis, kui pisi magab, siis mõtlesin vähemasti oma mustandite hunnikut vähendada. Kuna midagi juurde kirjutada ei viitsi, siis postitan siia paari aasta taguse valmiskribatud muigamisnurgakese:

Kolasin üle saja aasta foorumite maailmas. Ei ole uut siin ilmas, kuid üks teema (äpardused/apsakad/lollused) ajab mind alati nii südamest naerma, et kopin/mugandan ka teile lugemiseks. Lohutav on näha, et ma ei ole ainus, kes lollustega esineb:)

Hea et piss püksi ei tulnud, silmad sai küll märjaks:D

*

Teine häbilugu oli aastaid tagasi, kui ma õena töötasin, olin toona ikka veriroheline. Patsient, arst, teine õde, intern - kõik venelased ning tegemist oli kateetri paigaldamisega, see aga võib teadupärast ka veits valesti minna. Pidin uue kateetri tooma, hakkasin panema ja arst küsis, et kas uuesti ei peaks pesema. Mina vastasin rahumeelselt, et net, ja pistu use pamõla.....(kes aru sai, see sai)
*
Viskasin vale mehe ostukärusse sidemete paki ja teatasin, et mul algavad varsti päevad.
*
Saatsin kolleegile meili: situn praegu oma laua taga - et tegelikult ikka tahtsin oelda, et istun praegu...
*
Istusin ka võõrasse autosse kunagi kogemata. Hüppasin sisse ja teatasin, et davai kähku sõida, mul on kõht lahti! Ja kui kohe auto liikuma ei hakanud, hakkasin veel sõimama, et mis passid, kiiresti, või situn sul auto täis. Alles siis, kui peale seda ka auto liikuma ei hakanud, vaatasin autojuhile otsa ja sain aru, et olen vales autos. Hüppasin autost välja, isegi vabandada unustasin.
*
Läksin kirurg Ants Viiklepa juurde plaanilisele tillukesele op-ile. Sissekasvanud varbaküüs oli vaja eemaldada. Loomulikult enne sellist minekut pesin kodus jalad veel puhtaks ja panin puhtad sokid jalga. Kahjuks panin musta värvi sokid ja nendest tekib ikka varvaste vahele sellist musta niidisodi. Võtsin haiglas siis soki ära, Viiklepp krabas jala kohe enda käe vahele. Pühkis ise selle musta puru ära. Lõikas mis vaja ja kui kõik tehtud, siis veel ütles: "Ja edaspidi pöörake palun hügieenile ka rohkem tähelepanu".
*
Oh, mul oli kunagi pisike opp anesteesiaga. Selle ajal nägin ilusti rahulikult und oma tollasest kavalerist, olime nii vähe aega käinud ja suhtes oli meeletul hulgal kirge. Kahjuks hakkas anestesialoog mind just valel hetkel äratama :S Olin just oma kallimat embamas ja sellega kaasnevalt üritasin meeleheitlikult anestesialoogi oma haardesse saada, sikutasin ta jaki varrukaid, kuid tema ei paindunud... Jube piinlik oli kui aru sain, et uni läbi on! Anestesioloog oli noormees ja väga ilus ka veel.
*
Minu piinlik-naljakas lugu juhtus nõukaajal. Tol ajal tuli polikliinikus saabaste otsa keerata sellised suured riidest kotid. Käisin lapsega arsti juures ja sealt välja tulles unustasin kotid saabaste otsa. Nägin küll, et inimesed vahivad mu jalgu, aga kuna olin just ostnud väga popid saapad töökaaslase käest, siis veel ise mõtlesin neid pilke nähes, et vahivad mu ilusaid saapaid ja käisin nina püsti uhkelt edasi. Kui lõpuks avastasin, et vahitakse hoopis kotte saabaste otsas, siis oli häbi küll.
*
Üks mees olevat omal ajal teatris need presendist jalanõudekotid (kuhu siis välisjalanõud sisse käisid!) teatrisoleku ajaks jällegi kingade otsa tõmmanud:) Eks ta arvas, et teatris ka sama värk nagu haiglas:)
*

Jäin ükskord tanklas Jaagup Kreemi vaatama - ta oli koos oma semudega minust üks tankur eespool. Tankisin ära ja istusin siis targa näoga autosse, ise ikka kogu aeg nende poole kiigates. Autos avastasin, et istusin tagaistmele. Päris piinlik oli jälle välja ronida ja ette istuda...

*
Kunagi üritasin poes maksta pangakaardiga, mille küljes rippus pesukaitse. Muidugi oli pikk järjekord ja nägijaid kui palju.

Umbes sarnane olukord oli ka autoparklas - tõmbasin taskust koos võtmega tampooni välja ja see veeres kamba sõjaväelaste ette, kes lähedal pundis seisid.

*
Mul õel oli mitu autot sellist, kus oli ainult 2 ust ja siis me kogu aeg pugesime sinna tagaistmele. Lõpuks ostis ta endale auto, millel oli 4 ust ja arvake ära mida mina tegin: tegin esimese autoukse lahti ja hakkasin istme seljatuge kangutama, et taha istmele istuda. Ise veel mõtlesin, et mis sellel toolil viga. Teistel oli nalja palju.

Teine kord oli jälle nii, et istusin auto esimesel istmel ja tagaistmel olija tahtis välja saada autost. Ma siis ütlesin, et mine-mine ja selle peale kohe sügava kummarduse tegin kuna autol oli 2 ust, mille olin unustanud.

*
Ma olen saatnud isiklikke kirju listi ...Külaliste nähes kutsunud kassi kogemata mehe nimega ...Ja saatnud pisut nilbele meeskolleegile pika heietusega meili teemal, millist tolmuimejat me vajaksime ja miks. See oli tegelikult mu mehele mõeldud.
*
See meenutas mulle toredat sünnakaarti, mille me sugulastelt saime:"Palju õnne sünnipäevaks soovivad Anni ja täid!"(Pidi olema Anni ja tädi) :))
*
Sain paar aastat tagasi klubis ühe superseksika sambatantsijast norralasega tuttvaks - no sellisega, et võttis kohe põlved nõrgaks. Olime koos sõbrannaga ja ta küsis minu käest midagi, kui olime just tantsimast tagasi tulnud. Norrakas küsis seepeale, et kas kõik korras? Ja mina vastasin, et "Jes, of course, she just asked me if I wanted to shit:) Muidugi tahtsin shit asemel sit kasutada. Issand-issand kui mark mul oli, õnneks ta sai aru, et keel kokteilidest veits pehme ja naeris:)
*
Hoopis jutt minu mehest, kuidas ta esimest korda elus polikliinikus uriiniproovi andis, noore täiskasvanuna. Anti purk, läks ja pissis selle täis, (olles kodus enne tükk aega häda kinni hoidnud), siis hõikas õele : "Mul sai see purk juba täis, andke teine veel!", ise veel väga rahul, et sellise suure hulga saab kohe neile jätta. Õde muidugi käratas pahaselt, et ega te siia kusele ei tulnud. Ta oli tõesti arvanud, et tuleb anda nii palju, kui tuleb.
*

Aastaid tagasi, kui mul endal veel lapsi polnud, kohtusin trollis ühe tuttavaga, kes oli suure kõhuga lapseootel. Polnud teda vahepeal mõnda aega näinud ja küsisin, et kuidas läheb ja kas raske ei ole? Tema teatas, et ei pole hullu, tal on tubli poiss. Ma siis seletasin pikalt laialt, et ultraheli võib mööda panna, et ei saa ju kindel olla, et poiss on jne... Tuli välja, et ta oli juba ära sünnitanud ja mina loll arvasin, et ta ikka veel rase on, sest kõht oli endiselt sama suur.

*
Ma selgitasin ühele auväärsele vanahärrale inglise keeles, et üks me tuttav osales saates "Karaokeäss". Saate nime ei osanud ma kohe inglise keeles öelda, selle ütlesin muidugi eesti keeles... Nädal aega põdesin:)
*
Peale sünnitust Pelgulinnas olles tuli doktor Sibul jälle palatisse oma ringkäigule. Ikka muidu oli kõhtu (emakat) katsunud, et kuidas on kokku tõmmanud. Tuleb siis jälle ühel hommikul ja ütleb, et võtke ennast lahti. Mina siis kaapisin püksid maha ja alakeha paljaks. Tema siis ütleb: "Ma tahtsin rindu kontrollida".
*
Lasteaia juures olen last võõrasse autosse toppima hakanud, laps ei tahtnud hästi minna, ma siis õiendama, et mis viga, siis alles märkasin võõra juhi naervat nägu. Poes olen pangakaardi asemel küll säästukaarti, küll hansapanga koodide kaarti pakkunud.
*

Ma pole muidu sõnumisaatja aga ühel hilisõhtul saatsin mehele, kes oli komandeeringus sõnumi - kallis musi, ma juba igatsen sind, tule ruttu. Paar päva hiljem olime kaubanduskeskuses ja lõpetanud telefoniga rääkimise torkasin selle pükste taskusse. Jalutame ja vaatme kaupu, siis tunnen, et miski nagu vibreerib taskus. Vaatasin oma telefoni, mis teatas mulle, sõnum kohale toimetatud. Ja loomulikult ei olnud ma oma viimase sõnumi teksti ära kustutanud ja olin oma igatsused ja musid saatnud mehe firma omanikule, kelle nimi on telefoni raamatus kõige esimene ja mitte ühe vaid 18 korda. Tükk aega hinge kinni hoidnud ja paanitsenud, helistasin adressaadile, tutvustasin ennast ja vabandasin. Õnneks oli muhe mees, sai eksitusest aru ja viskas omalt poolt nalja, et tema just mõelnud, et millise musi juurde ta kiirustma peab.

*
Lugu emast siis. Kui mu vanemad veel päris noored olid, otsustasid nad teha suure puhastuse ja samal ajal pidi isa miskit kodus parandama. Isa on mul lühikest kasvu, aga tööriistad olid kapi otsas. Isa palus siis ema, et too tuleks ja istuks toolile, sel ajal kui ta ise ronib siis tooli seljatoe peale. Ema siis istub ja istub, isa otsib ja otsib neid tööriistu. Siis äkki ema hakkas omaette mõtlema, et ah, mis ma siin istun ja passin, mul ju triikimine pooleli.:DD Vat siis lendas (niigi tujukas) isa koos oma tööriistade, tooli ja muuga kolinal alla.:D :D. Emal muidugi nalja nabani siis, aga isa ees naerda ei julgenud. Jooksis ruttu teise tuppa itsitama...:D
*
Tegin aastaid tagasi elus esimest korda parasailingut (langevarjuga lendamine paadi taga). Samal ajal olid mul päevad ning kasutasin tampooni. Hetkel kui mind paadile tagasi tõmmati, aga jalad veel paadini ei ulatanud ning olin kuidagi lösakil ja ära kukkumas juba seal rihmade vahel, tegi tuttav must pilti. Ja mis pildi peal ilutseb? Tampooninöör täies pikkuses jalgevahel lehvimas.
*
Minuga on elu aeg juhtunud igasuguseid piinlikke asju, kõiki õnneks enam ei mäletagi. Viimane oli aasta tagasi, kui kaisin oma 3-kuuse pojaga perearsti juures (arst meil meesterahvas) korralises kontrollis. Hommikul tõmbasin jalga oma lemmikud raseduseelsed teksad ja olin suht õnnelik, et need mulle jalga läksid, kuigi pisut pitsitasid. Kui olime lapse ära mõõtnud-kaalunud, panin last mähkimislaua juures riidesse. Arst minu selja taga oli kuidagi eriti kuss. Äkki küsis: kuidas sa siia tulid, autoga või bussiga? Mõtlesin, et arst on lolliks läinud, et mis vahet sel on. Ütlesin, et autoga, ise lolli näoga arsti jõllitades. Arst küsis, et kas mul jope ka seljas oli? Vastasin, et oli küll ja tembelasin mõttes arsti täielikuks idioodiks juba. Arst siis ütles, et mul on püksid tagant katki... ja teate, mitte natuke. Ülevalt värvli juurest kuni poole kintsuni oli katki rebenenud ja minu suur kannikas lotendas sealt välja...mul oli nii häbi!!!!!!! Selja tagant vaadates jäi mulje, et mul pole alukaid ka jalas, kuna olid stringid. Ma ei julgend mitu kuud arsti juures käia ja siiani ilmselt arst minu vastuvõttude ajal omaette meenutab, et ahaaa, sina olid see palja kanniga tüdruk.
*
Pidime onutütrega ühel laupäeva varahommikul sõitma teise linna. Autoga tema maja juurde jõudes valisin ta tel.numbri, et öelda - olen kohal. Telefonis vastas meesterahvas. Mõtlesin, et onutütre mees ja käratasin: " Kurat, ei saa nüüd pealt minema või, kus su naine on? Tel. hääl vastab: "Kuidas palun?" Kahtlaselt tuttav hääl. Viskan toru hargile ja hakkasin vaatama-helistasin kogemata enda ülemusele - neil on minu sugulasega vaid üks number telefoninumbris erinev. Mnjah-laupäeva hommik kell kuus ja ülemus veel veendunud poissmees kah...
*
Juua täis sõbranna tutvus inglise poissmehega. Tuli jutuks, et tegu inglasega ja sõbranna küsis: kuidas seal taanis siis ka elu on? kus linnas sa seal londonis ka elad? alkohol teeb targaks:)
*
Mina töötasin hotellis toateenijana. Olid just jõulud ja majas igasugu rahvast, venelasi, soomlasi, eestlasi, norrakaid....ja kõigile pidi koguaeg vastama häid pühi igas keeles...Koputasin toa uksele, vastust ei tulnud. Avasin oma võtmega numbri, astusin sisse, tormasin tuppa vahetasin ära prügikoti, tegin ära voodid....äkki kuulsin, et keegi köhatab. Mhh? Piilusin siis ukse vahelt koridori ja ise mõtlesin, et huvitav, kedagi ei ole. Lõpuks, kui wc ukse lahti tegin, istus seal suur soomlane.... ja luges poti peal ajalehte. Jussas, ma ehmusin nii ära, et ei osanud isegi VABANDUST öelda, Selle asemel ütlesin" häid pühi", ja kadusin ukse taha. Jummel kui piinlik oli.
*
Vanal vene ajal, kui veel põsepunasid saadaval polnud, vedasin kummagile põsepoolele paksu huulepulga triibu, siis aga helises telefon ja unustasingi kiiruga huulepulga laiali ajada. Jooksuga tänavale, inimesed jõllitasid mind kummaliselt. Kui siis sõbrannaga kohtusin, küsis too nii rahulikult, et kas sul mingi uus moodumeik ve?