Koristaja

Uskumatu, kuidas olud võivad muuta...


Mulle väga-väga meeldib, kui kodu on peensusteni puhas, kuid ma eelistaks, et keegi teine tegeleb selle kasimisega. No mitte ei ole minus seda Anthea Turnerit, kes muudkui käiks, lapp peos, ringi ja otsiks, kas ehk veel leidub mõni tolmukübe kuskil.

Varem olid noorus, elutempo ja vere vemmeldamine sellised, et polnud aegagi kraamida. Enam-vähem sai miskit kokku lükatud ja tolm ära imetud ja jälle leekides minema. Häbi tunnistada, kuid ka nõude pesemine oli nii vastik tegevus, et seda võis vabalt edasi lükata ("Böööööö!", teeb publik taustal...).

Viimased aastad on aga olnud üks pidev muutumine. Kas olen ise sedavõrd rahunenum või lihtsalt väärtustan kodus viibitud aega enam, kuid igasugune kraamimine on saanud iseenesestmõistetavaks ja ega enam ei kujuta ettegi, et nõud jäävad kraanikaussi ja hommikul kohvi valmistama minnes sealt vastu vaatavad. Need üksikud korrad, mis nii on juhtunud, on igatahes tekitanud vastikust.

Kui elamises on aga kaks kassi, kes tegelevad karvade laialipudistamisega ja vahel ka üksteise kaenlas kukerpallitamisega (mille käigus nii mõnedki karvatordid maadlusrada tähistama jäävad) ning kes leiavad, et oma saepurugraanulite kastist on vaja kas karvade küljes või varvaste vahel ikka väike jäljerada ka maha tuua (ehk märgistamaks tagasiteed?), siis arvata on, et üle päeva-paari peab tolmuimeja ikka regulaarselt töös olema. No andke andeks, kuid ma lihtsalt ei ole selline perfect housewife, kes iga päev kõik korda teeb. Mul tõepoolest on muu elu ka ja ma ei vaja närvilist ringikraamimist oma tühja elu sisustajaks. Muuseas, teadsin kord inimest, kes pesi omaenda kodus isegi pärast telefoniga rääkimist käed ja desinfitseeris toru... Võite arvata, kui allergilised ta lapsed olid ja kui tundlik ta enda nahk...
Et siis üle päeva-paari tolmuimeja tundub mulle täiesti okei.

Küll aga on elu läinud ses mõttes pea peale ajast, mil kodus väike roomaja. Ok, tolmuimeja üle päeva-paari jäi, kuid sinna lisandus igahommikune kõigi roomatavate ruumide ülekäimine harjaga (karvad + saepuru puru). Algul tundus tüütu, peagi sai aga rutiiniks ja ei häirinudki. Roomaja nimel, eksole.
Nüüd aga, mil roomaja roomab tohutu kiirusega ja on pidevalt kõikjal, pidasin vajalikuks igahommikust põrandate pesu peale sedasama harjaga vehkimist. Ja nii ma nüüd iga jumala hommik vehin kõigepealt harjaga ja siis mopiga (saate aru, mopp ei saa enne järgmist korda kuivakski!) ja mõtlen, et millal elu taas normaalseks läheb, nii et ma ei tunneks end koristajana?
Pakun, et siis, kui poisil jalg all ja ringi tatsub. Siis need toimingud igahommikuselt vajalikud pole, saab ehk veidi lõdvemalt... Kuigi siis oht, et hakkab plökerdama ja tuleb lausa mitu korda päevas põrandaid moppida :D

Oijahh, karm, kuidas olud muudavad inimest hetkega, nagu naksti ümber sõrme mässides ja minusugune endale elada armastav tüüp elab kellelegi teisele ja on lausa koristajaks hakanud. Nojahnoh :) Ise küll kohe kuidagi ei usuks.

Aga muidu sedapalju, et ei saa mina aru, miks see sell juba nii kiiresti suurte inimeste toidule üle tahab minna. 4-kuuselt saabusid esimesed kaks hammast, 6-kuusena on hambaid suus juba 6. Minul aastasena oli 7... Aga no mis seal imestada, mina aastasena olin 73cm pikk, poiss aga oli 6-kuusena juba 72... Et siis jah, vähe sellest, et ta nii energiline on, ta ka kiirustab hirmsal kombel kasvada ja kõike kasvatada :) Ma küll ei tahaks näiteks homme avastada, et juba ka habe kasvama hakanud vmt...