29/365 - Pesu pesemine

Vanemad lugejad võib-olla mäletavad teemat, kuid mis siis.
Ma fännan hullupööra pesu pesemist. Mitte küll käsitsi hõõrumist, ei. Hoopis pesu masinasse toppimist, käivitamist ja kuivama riputamist (nt sokid alati paarikaupa ja ühtepidi, riided samuti süsteemselt grupeeritult jne).

Pärast seda triikimise osa ei armasta ma kohe üldse mitte, kuid see pesupesemine...

Seetõttu võiks ma ka aegu istuda töötava pesumasina ees ja trumli keerlemist imetleda. Selles lihtsalt on midagi nii haaravat :) Kahjuks juba enam ammu ei ole selleks aega leidnud, kuid varem seda vahetevahel ikka juhtus :)

Nüüd avastasin, et Väikemees on minult selle imetlemise kombe kaasa saanud.
Kui masin tööle panna, siis läheb uudistades selle ette kükitama ja jälgima. Vahel keerab lausa pea viltu :)
Ja jälgida võib ta seda vist lõputult...

Hmm... tundub, et ma just leidsin vahendi, kuidas seda purgiski püsimatut tüüpi paigal hoida :D

28/365 - Julm (?)

Ma nüüd ei tea, kas ma olen julm lapsevanem või mitte, kuid...

Njah, ma arvan, et lapsele tuleb asju selgeks teha sõnadega, kuid samas ta peab õppima ka kogemuse kaudu.
Iga laps on ju oma iseloomult erinev. On uudishimulikumaid, on vaikimisi kuuletujaid, on katsetajaid ja no keda iganes. Ei viitsi siin lõputult teoretiseerida.

Meie Väikemees on uudishimulik. Mida iganes teed, peab tema juures olema.
Enamasi saab aru, kui ei tohi midagi võtta või puutuda, teinekord vaatab küsivalt ja näpib ikka, vahel itsitab ja näpib ikka. Vahel aga hakkab käega keelatu suunas vehkima ja "eieieiei" kordama. Ise kangesti tahaks kätt sirutada, kuid teab, et ei tohi ja keelab ennast meeldetuletuseks :D

Vahel aga saab uudishimu võitu ja ükski keelamine/selgitamine ei toimi. Ja siis tulebki mängu see, kus ma lasen tal kogeda. Kontrollitult, kuid siiski ise.
Näiteks jooksu pealt (enam ta ei kõnni, nüüd aina jookseb) kukkumised. Ei jookse teda sülle rabama ega lohutama. Ma ei saa ju seda igavesti teha, ta peab ise seoseid looma. Kui on aru saada, et päriselt ka oli kohe ikka valus, siis väike kiire lohutus.

Karmim teema on aga kuumad allikad. Kamina klaasuks ja vahel välja pudisev söetükk, kui uue halu sisse viskad.
Korra sai käelabale villid, kui kaminaklaasi katsus. Sai öeldud, et on kuum, kuid kui ikka ei usu, siis on vaja ise kogeda. Oli nuttu, oli nädalajagu käekese tohterdamist, kuid nüüd teab, et ei tohi puutuda. Ja teab, et seal on kuum. Kui tuld kaminasse või pliidi alla teha, siis seisab tingimata õla taga ja uudistab hoolega, kuid ligi ei lähe.

Eile aga hakkasin kahtlustama, et äkki olengi julm, kui lasin tal hõõguvat söetükki puutuda.
Aga... ta lihtsalt ei uskunud mind. Ütlesin, et on kuum ja aiai ning kõik muud jutud, mille tähendust ta väga hästi teab. Mis siis, et 11-kuune, tegelikult saab juba suurepäraselt aru.
Samuti ei kiirustanud ma seda kaminaesiselt ära korjama, kuna nii jääb ju õppetund (kas mind kuulda võtta või kogeda) saamata.

Nii ta selle kohal siis õõtsutas end kõhklevalt, nähes välja nagu raagritsikas. Edasi-agasi, edasi-tagasi. Käsi sirutub, tõmbub tagasi. Sirutub ja tõmbub tagasi. Minu sõnad on ilmselgelt kaheldava väärtusega. No mis seal siis ikka. Katsu siis. Katsub, ettevaatlikult, sõrmeotsaga. Ehmatus, jahmatus ja krokodillipisarad...
Tundub, et mõneks ajaks sai õppetund värskendust.
Aga mind jäi piinama mõte, et kas ma ehk ei nõua 11-kuuselt liiga palju? Ta on ju nii tilluke ja armas, ehk peaksin teda rohkem kaitsma? Samas... äkki kaitsengi sellega, kui lasen asjad kontrollitult selgeks saada?

Piinab natuke, noh.

27/365 - India blogi

Kõrvalolev tekst, mis viitab India reisikirja pooleliolekusse, on sulaselge vale.
Tegelikult on see iidammu valmis.
Lihtsalt pildid on kõrvale valimata.
Täiesti jabur, kuid täpselt selle taga see postitamine seisabki.
Ja noh, eks aktuaalsus ole kah tänaseks kadunud :(

26/365 - Hiirtest

Ma ei tea, et ma ühtegi looma-putukat-roomajat vmt kardaks. Ei põhjusta mu kiljatusi ei hiired, maod, ämblikud ega keski muu.

Siia pikalt tühjana seisnud majja kolides oli aga suhteliselt loomulik avastada, et kusagil majas pesitsevad hiired. Hea koht, kus külm aeg üle elada ja vahel leiab süüa kah.

Kusjuures, mitte tavalised hiired ei ole siin vaid karihiired :) Tillukesed ja üleüldse kärsalised, mitte üldse väga hiire moodi. Pilt Wikist siin:

Mulle hiired meeldivad. Sellised nunnud pisikesed piiksujad. Ime-imetillukesed. Ja meie omad suht tumedad, pigem lausa mustja tooniga.

Küll aga häiris mind mõte, et nad hakkavad ju tõenäoliselt üle mu nõude vudima ja toidupoolist nahka pistma. Ja mine tea, äkki kannavad miskeid tõbesid kah veel endaga kaasas.
Ja see mulle ei meeldinud. Hiired meeldivad, kuid minu elu häirimas nad ei meeldi.

Mida paganat siis ette võtta? Mürgitamine tundub nii jõhker, ainult selline mürk sobiks, mis halvab närvisüsteemi ega tekita loomale piina. Samas ei tohi see kuidagi halvasti mõjuda neile, kes need surnud hiired hiljem nahka pistavad. Näiteks rebuskid metsa all või muud tegelased.
Nokk kinni, saba lahti teema tundus.

Kuni saabus ootamatu lahendus. Ma päriselt ka ei uskunud, et kassid, kes ei tea hiirtest essugi, suudavad neid saagiks pidada.
Kuni kolisin kassid siia (enne seadsime ennast sisse ja kolisin kassid hiljem, et neil erilist šokki poleks ja paistab, et läks igati õnneks).

Kui enne olid pisikesed karvakerad olnud parajalt ülbed, siis peale esimest hommikut, kui meid tervitas vaibal tõenäoliselt mänguhoos naeru kätte surnud hiir, on vaikus majas. Ei mingit vudimist ega ülbitsemist. Kas tõepoolest suutsid kassid selliselt neile mõju avaldada? Nii kergesti ja kiiresti?

Samas ega ma taha eriti uskuda, et hiired nii rumalad on, et soojast majast keset talve välja koliksid, eriti kui söök kah veel nina alla kätte toodud. Küll aga pole neid ei näha, kuulda ega ka aimu, et toidu kallal käiksid.

Eks ma pean ikka silmad-kõrvad hoolega lahti hoidma ja mängu jälgima, kuid väga-väga loodan, et ma ei pea nende väljajuhatamist enda peale võtma. Sest ma tõepoolest armastan hiiri ja ei taha mõeldagi, et peaksin neile kuidagi liiga tegema... Aga kui vaja, siis vaja.

Et siis jah, maaeluga kaasnevad lisaks rõõmudele ka "rõõmud" :)

25/365 - Tuletapja

Ma meeletult armastan elavat tuld. Kamin, küünal, pliit, lõke, tõrvik jne.
Tea, kas mängib rolli mu tulemärgiks olemine, pidev külmatunne kontides või mis, kuid tunnen, et vajan elavat tuld selleks, et end laadida.

Ja nüüd miski, millest ma aru ei saa - kui on tulega selline kirglik suhe, siis miks ei suuda ma sellega koostööd teha? Miks pean ma pea iga tule enese ümber lämmatama? Kas ma ise põlen siis sedavõrd suurema leegiga, et väiksem tuli mu läheduses saab minu sisse neelatud?

Olen nimelt pea terve elu hiilanud sellega, et ma ei saa tuld üles. Tehniliselt teen kõik samuti nagu need, kes juhendavad, kuid tulemuseks on ikka lolli järjekindlusega kustuv tuli. Kuidas ma ometi suudan iga tule tappa?

Olin tegelikult natuke sellepärast mures, kui siia kolisime. Mis siis, kui Vanameest pole kodus külmal ajal? Kes siis elamise soojaks kütab, kui mina sussutan ja sussutan?
Kuna Vanamehel seisab just nüüdsel kärekülmal ajal, kui meil siin vahepeal mitu päeva enam kui -20 näitas ja nüüdki külma teismetega, ees enam kui nädalane ärasõit, siis olen nüüd viimane nädal iga päev ise tule üles teinud. Et praktiseerida.
Eriti mõnusad olid lõppeva nädala hommikud. Kuna tegu oli mu koolinädalaga, siis ärkasin hommikul 7 ajal, mil toas oli olenevalt välistemperatuuri abimõjust 17-18-19 kraadi, tegin tule kaminasse ja ajaks, mil ülejäänud pere ärkas, oli toas taas 22-23 kraadi sees :) Nii mõnus oli teada, et saingi hakkama ja igal hommikul maja soojaks köetud :)

Endal ikka kohe nii siiras rõõm ja uskumatu tunne, et kas ma ei olegi enam tuletapja? Suudangi tulega koostööd teha? Kuidas siis nii äkki?

Lisaks kaminale seisab meil köögi nurgas soemüüri ääres ka puupliit. Olen alati puupliiti armastanud, kuid see peaks minu jaoks siiski olema vaid lisamõnu majapidamises, mitte hädavajadus.
Üks õhtupoolik tahtsin puude praksumist köögis kuulda ja tegin ka pliidi alla tule. Ja nagu arvata oligi - tuletapja pole siiski päris kadunud. Põleb ja põleb ja... siis enam ei põle :)
Teise korraga sain siiski põlema jääva tule üles :)

Hiljem olen veel katsetanud ja hiljem on pliidi alla tule tegemine õnnestunud küll ja ikka esimese korraga, kuid midagi pole teha - kaminaga sujub mu koostöö paremini :) See läheb naksti!

Sellised väikesed rõõmud :)

24/365 - Saun

Fännan sauna. Kohe ikka päriselt.
Teagi, kas see on sellest, et mul on alatasa kusagil kontide sügavamates kihtides külm või olen ma lihtsalt sedavõrd eestlane, kuid saun on mulle ikka kohe väga oluline.

See soojus, mis igast poorist sügavuti sisse imbub. See aeg, mille sa veedad puhastudes, vedeledes ja kas iseendaga olles või kellegi vahva kaaslasega juteldes. Need iluprotseduurid, mis saavad teostatud, kuna on aega ja ruumi mökerdada ja mässata. See tulemus, mida tunned pärast sõrmede all, kui neid üle naha või juuste libistad.

Saun on midagi lihtsalt niiiii oma.

Täna katsetasime ära uue kodu sauna. Esimest korda :) Kurask, on ikka hää asi küll!
Saun on ehitatud alles mõned aastad tagasi ja ikka päris värske alles. Leiliruum suuuuur ja avar, lava 3-korrusega ja vähemalt 2,5 meetrit. Aknaga :D Mulle hirmsasti meeldivad aknaga leiliruumid :)
Ja mis põhiline - keris on nii võimas, et -20-se kraadi juures ei läinud sauna, mida pole vist talviti kunagi köetud ja see talv kohe kindlasti mitte, kütmiseks aeg rohkem kui mõni tund :D Arvasime algul, et terve päev kulub, et eraldiasuvat saunamaja soojaks saada, kuid võta näpust :D

On, millega rahul olla... Tõepoolest õnnelik, et valitud koduga sai kaasa nii suurepärase lisa :)

23/365 - Poolenisti audis

Ma olen kohe päriselt ka kohutavalt väsinud.
Vahel on tunne, et liiga palju on korraga käsil.
Nagu teed ja toimetad, kuid milleski ei ole produktiivsus selline, nagu sooviks.

Aga jah - kolimine (ikka veel on vaja korterist kola kokku pakkida ja uude koju vedada), uute elanike jaoks korteri ettevalmistamine, uues kodus lahtipakkimine ja asjadele koha leidmine (kuna palju olulist mööblit on veel puudu ja saab alles jupphaaval soetatud olema), püüd lapsega tegeleda ja tema vajadusi jälgida, ise oma nõrga ja nigela enesetundega võideldes püüd positiivne olla, magamatus-magamatus-magamatus, ettevõtte kallal väikestviisi töö tegemine, eluks vajaliku otsimine/hankimine, koolis käimise intensiivsed perioodid/väga pikad päevad, klaveriõpingud, jaanuariga lõppev poolaasta koolis ja sellest tulenev hullumeelne hulk teste ja töid, mida esitada. Külm, väga-väga külm ja see pidev enese sissepakkimine ja auto eelsoojendamine ja kraapimine. Pisidetailid, millega vaja maja juures tegeleda, kuna enne ostu ei tea ju paljut ja siis muudkui avastad ja sebid ja korraldad. Ühes kohas lepingud lõpetada, teises alata. Teavitamine siia ja sinna. Jne jne jne...

Kõike seda tundub lihtsalt ühekorraga jube palju olevat.
Aga lohutan end sellega, et kõik on mööduv. Saavad ka need hullumeelselt väsitavad ajad mööda ja siis ehk kunagi saab jälle rahulikumalt hingata ja suuta voodisse minnes ja raamatut kõhule võttes sealt kasvõi ühe reagi lugeda, enne kui unedemaale kukkuda. Või mis lugeda... võiks ju suuta raamatu avadagi :D

22/365 - Kõhu väristamine

Üks asi veel, millega ma sügisel (lisaks koolile ja klaveriõpingutele) alustasin.
Kõhutants :)

Ammu mõelnud, et see on midagi, millega võiks tegeleda. Naiselik, sujuv ja naiselikkust rõhutav.
Mõeldu ja tehtud ja kätte võetud.
Ainult et... enam ei käi trennis :S

Kõhu paisumine ja kõhutants iseenesest ei sega teineteist mitte üks põrm, kuid minu puhul jäi asi pideva iivelduse ja kõhukrampide taha. See aeg, kui end liigutama oleks pidanud, eelistasin mina kodus kägaras vedeleda, kui aeg ja Väikemees vähegi võimaldavad. Ja sinna see jäi...
Kas ajutiselt? Vot seda täna veel ei tea :)

21/365 - Seekord siis avalikult

On 23. november 2013. Ilmad on viimased paar nädalat olnud üks sombumeri ja päevad akna taga ühtlaselt hallid. Minu sees ja meie kodus aga kerib taaskord lootus - kas ehk... Kui viimasel ajal on enne päevi tulnud paariks-kolmeks päevaks migreenilähedane peavalu, mille lõppedes saabuvad ka päevad, siis seekord pole peavalu olnud. Jälle - kas võiks loota? Kas julgeme?
Tänaseks on päevad mõni päev hiljaks jäänud ja ei malda enam oodata - eile tõi Vanamees testi ja tema survest ("Tee kohe see test, ma toon homme uue, kui vaja", "Noh, kas nüüd on juba hommik, et saaksid testi tegema minna?" - kell oli veidi peale südaööd...) hoolimata otsustan testi teha täna hommikul.

Ärgates avastame, et üle pika-pika aja on päike väljas ja ilma rõõmustamas. Tõotab tulla ilus päev. Kas ehk veel ilusam?
Teen testi, hetkega ilmuvad kaks triipu...
Rõõmustan, kuid samal ajal võtan uudist üllatavalt rahulikult. Vanamees on palju rohkem ärevil - küll õhkab, küll haarab kätega peast (magamata ööd ei lõppe veel niipea...) ning iga natukese aja tagant käib triibulist testi vaatamas.

Väikemees on 9 kuud vana. Kahe lapse vanusevahe saab eelduste kohaselt olema 1a 5k. On jah väike vahe, kuid... kui miskid kanalid on lahti tehtud ja lapsi jagatakse, siis pole siin jokutada midagi - tuleb võtta, mis võtta annab :)

Seekord kavatsen riskida ja rasedusest juba enne sünnitamist kirjutada. Vaatame siis, kuidas läheb. Esialgu kirjutan mustandisse, ei avalda. Väikemeest oodates olin aga lausa nii pelglik, et ei kirjutanud üldse. Nüüd on hirm väiksem ja kuna keha on raseduse korra juba eduka finaalini viinud, on seekord kindlustunne hoopis suurem ja ega hiljem ei mäleta enam ei fakte ega emotsioone. Seega panen kirja :)

27. november: Vanamees on nii armsalt ära pööranud. Käib ja õhkab ja hoolitseb mu eest nii, et ka mulle tuleb meelde, et "Oih, rase :D Jälle! Alles ma ju olin rase... Appikene, ma teen seda jälle!". Aga see pidev hoolitsemine on nii nunnu ja selle moega võiks ju kogu aeg rase olla :D Kuigi ega ma ka muul ajal väga kurta saa, kuid siiski tahaks ju aina enam ja enam hoolitsemist...

Kummaline mõte tuleb pähe: "Huvitav, kas mulle ongi kombeks rasestuda vaid kahel korral aastas?"
Mõtlen sellega seda:
1. rasedus - november 2000 (katkes)
2. rasedus - mai 2005 (peetus, tehti kirurgiline puhastus)
3. rasedus - november/detsember 2010 (emakaväline, kärbatati haiglas süstide ja tablettidega)
4. rasedus - mai 2012 (Väikemees, jehuu:D:D:D)
5. rasedus - november 2013 (...)

1. detsember: Juba mitu päeva olen kuidagi ülimalt emotsionaalne ja kurb. Kardan. Millegipärast kardan, et taaskord on rasedus peetunud. Juba hakkasin unistama, kuidas hoolimata keerulisest perioodist kahe erinevas eas pisikese üheaegsel kasvatamisel saab Väikemehel olema mängukaaslane, kui tulid peale sellised hirmud.
Lihtsalt... sümptomid on ära kadunud. Tunnused, mis alguses olid, on kadunud. Juba. Nii loodan, et tegelikult on kõik hästi ja pisike Siputis kasvab ja toimetab mul kõhus ning mu hirmud on emotsioonidest, valusatest kogemustest ja lihtsalt lolliks läinud peast põhjustatud...
Visiit arsti juurde on ka alles homme, eks siis selgub tõde. Ootan ja kardan seda samaaegselt.

7.detsember: Ei saanud arstil targemaks. No tegelikult niipalju sain, et rasedus on, asub ilusasti emakas, kuid täpsemateks hinnanguteks liiga tilluke alles.
Aga... sümptomid on tagasi :D Pidevalt on nii halb olla, et tõmba kott pähe, kuid oksendada pole ma kunagi osanud. Ehk siis leevendust ei saa, keerleb niisama. Ja magada tahaks ka sisuliselt kogu aeg.
Samas on Väikemees sellises eas, kus vajab sagedast tähelepanu ja püüan talle seda ikka anda. Ehk siis enamasti lähen ka koos temaga magama, kuna ei suuda muudmoodi.
Praegu ei jõua ma ära tänada Vanamehe eest - ta ikka teeb sisuliselt kõik ette-taha ära... Laseb mul iiveldada ja puhata, et jaksaksin muul ajal end püsti ajada :)
Aga kui tugineda eelmisele rasedusele, siis mõne kuu pärast on lootust tugevale paremusele :)

20.detsember: Täna siis targem :) Analüüsid kõik suurepärases korras, tehti ka ultraheli. Siputis vehkles oma tillukeste käekestega, olles ise vaid mõni cm pikk :) Vastas eeldatavale suurusele ja praegu tundub kõik ok.

22.detsember: Appi kui vastikut unenägu ma nägin! Olime Saares ja mul algas verejooks, rasedust sama palju kui praegu. Olin pikali, püüdsin arstiga ühendumisi koordineerida ja samas hästi rahulik olla. Et ehk annab veel päästa.
Väikemeest oodates olid unenäod küll ülimalt kummalised, kuid kindlasti mitte jubedad. Siis ma sünnitasin näiteks valgeid kassipoegi...

Jõulud: Endiselt on tugeva iivelduse hood. Vahel võtab ikka päris jalust. Teine hetk on aga kõik kõige paremas korras ja mingit iiveldust poleks nagu olnudki...
Kummaline, Väikemeest oodates oli iiveldust ikka suht vähe. Aga ise arvan, et ehk asi selles, et olen krooniliselt puhkamata/magamata praegu. Ei saa ööundki täis, mis siis veel lisaunest rääkida. Ju keha lihtsalt reageerib koormusele selliselt.
Teavitasime ka perekonda, oli elevust ikka küll :)

31.detsember: Täiesti nullpäev! Tahtsin nii palju ettevalmistusi aastavahetuseks teha, kuid terve päeva on olnud nii halb olla ja süda on jukerdanud ja... Oehh. Ikka kohe tõeliselt halb on..
Vanamees teeb ise kõik ettevalmistused ja kantseldab Väikemeest. Mina olen täitsa audis omadega :(

1.jaanuar: Uskumatu energia! Aina teen ja toimetan ja möllan ja olen asjalik ning produktiivne. Misasi see eilne nüüd oligi? Tänasega võrreldes täielik müstika! Ja enesetunne on ka lausa imeline :)

11.jaanuar: Mulle ei meeldi, et mul kõht pidevalt pinges on ja kere valutab. Saan aru jah, et emakal oli koormusvaba aega vaid 8,5 kuud, et ma ei ole 20-ndates ja taastun aeglasemas tempos ning et üleüldse ei ole keha veel lõpuni taastunudki, kuid ikka tahaks ju olla sama heas füüsilises vormis kui Väikemeest oodates...

15.jaanuar: Tunnen ennast veidike rahvavaenlasena. Lapse soo osas.
Kuidagi on nii, et inimesed kujutavad ette, et komplekt on lahe. Võimalik, et ongi, kuid... mulle tundub, et ma ei oska seda mõtet piisavalt väärtustada. Nii kui Väikemees oli sündinud, hakati uurima, et kas ikka teine veel mõttes ja et võiks ikka tüdruk ka tulla ja vot kui vahva oleks jne. Jah, võib-olla oleks lahe, kuid... Ma ei oska end täna tüdruku emaks mõelda. Kui tuleb tüdruk, eks ma siis muidugi hakkan oskama, kuid kuna mul täna on poiss, siis on minu jaoks kuidagi naturaalne olla poja ema. Mingid patsid ja nukud ja printsesside teemad? Noh, eks tuleks õppida... Aga ma ise pole neist asjust lapsena hoolinud ega hooli ka täna. Lapsepõlves olin rohkem marakratt kui poisid mu ümber ja laevukesed, raadiod, onnid, parvetamine, indiaanlaseks olemine ja lasso vibutamine, tongipüstolid ning tõrvikute meisterdamine olid minu mängud. Kui naabriplikadega maal kodu mängisime, olin mina alati pereisa. Missivõistlustel kohtunik, mitte kandidaat jne :D
Seega mina kujutan ette, kuidas me siin lastega hakkame tulevikus konnasid jahtima, linnukestele söödamajasid ehtima, puu otsa onni tegema ja muud taolist. Aga teetassikesed, kroonid ja punupatsid? Oehh... Kui tulemas on tüdruk, saab mul olema keeruline end ümber häälestada... Samas jääb alati lootus, et minu tütar oleks sama marakratt nagu ma isegi olin :)
Ja mis veel - kujutan millegipärast ette, et kui lapsed on nii väikese vanusevahega, siis on ühest soost neil kuidagi nagu mõnusam koos kasvada... Ma ei teagi, miks nii ett kujutan.
Igatahes saan kõigi eelduste kohaselt kahe päeva pärast (17.01) ka lapse soo teada. Rasedust 13 nädalat ning külastan taaskord dr Šoisi, et meelerahu huvides lasta Oscar-test teha. Ja kuna see aparatuur on nii megavõimas, siis enamasti saab teada ka soo. Eelmine kord samal ajal saime :)

20.jaanuar: Püüan end kokku võtta ja Šoisi külastuse muljed koondada, ehk saab end seejärel julgeks mõelda ja uudisega lagedale tulla :)
Kui eelmine kord läks ligi 2 tundi, siis seekord olid kõik sooned ja kahinad, luud ja siseelundid niivõrd hästi "kättesaadavad", et meil kulus vaid 0,5 tundi :D
Sain teada, et laps on ideaalses seisukorras ning saab kõike vajalikku väga hästi kätte. Hirmus tubli tegelane - lehvitas ja siputas seal hoolega :) Ise vaid miskine 5cm pikk, kuid kõik elundid on paika liikunud ja kõik vajalik olemas. Nüüd vaid vaja areneda ja täiustuda :)
Loomulikult ei saa anda kunagi 100%-list garantiid, kuid kõigi eelduste kohaselt on tegu väga heas seisus terve ja tubli lapsega. Loodan väga, et nii see ka jääb :)
Šoisi juures oli taaskord lõbus. Ajas mind korduvalt niimoodi naerma, et kõht rappus ja titt hüppas :)
Tähtajaks praegu 28.juuli ...
Kuna testile eelneb ka vereanalüüs, kus spetsiifilisi hormoone uuritakse, siis sain teada, et minu hormoonid käituvad imelikult. Eelmine kord ajas see arsti segadusse ja tal oli kõhklusi, seekord aga teatas, et väga hea, et olin 1,5a tagasi ka käinud - nüüd ta sai vana analüüsi ka arvesse võtta ja saabus selgus majja. Minu hormoonid käituvatki veidralt - eelmine kord, olles 34, andsid ainult hormoonid arvutiprogrammis pimesi minu vanuseks 25. Nüüd, kui olen kohe 36 saamas, andsid hormoonid pimevastuseks 15 :D:D:D Arst muigas ka ja teatas, et mul olevat mitte-tavapärane hormoonide käitumine.
Ma nüüd pean emaga rääkima, kas ta ikka lubab mul sünnitada, kui ma nii alaealine olen :D
Ja noh, selliste hormoonide puhul polegi midagi imestada, et ma varasemas elurütmis edukalt rasestuda ei suutnud ...

Ahjaa, tegemist ongi poisiga :D:D:D No on jah selline servast rahvavaenlase tunne, kuid ma ei saa midagi teha - see teeb ikka kohe õnnelikuks :) Ja ega ma teistele sünnita, ikka meie perele :)
Lisaks... (vot see võib nüüd küll ütlemata veidralt kõlada...) ... ma pelgasin servast konkurentsi. Ma olen ikka paras ego ja mulle meeldib kohe väga mõte, et mu poisid on mu ümber suured ja tugevad ja mina olen see "õrn" naisolevus, keda nemad kambakesi hoiavad :D Et mina olen ainus naine meie pisikeses peremudelis. Peamine, et mul jagub tarkust tulevikus seda kohta loovutada, kui poisid oma elu ise seadma hakkavad...


Et siis jah, nagu te ilmselt naerumärkide koguse järgi ka ise arvata võite, olen ma eufoorias :)
Ja aidake siis pöidlaid hoida, et mu ebausust üleastumine ja selle murdapüüdmine oleksid igati edukad :)

20/365 - Läheb libedalt alla

Ma usun, et olen juba kõik oma toidujuttudega ära tüüdanud, kuid üks veidi põnevam teema on kohe varsti valmis postituma - lihtsalt see kolimine ja mässamine ja nüüd veel ka koolinädal ja koolis poolaasta lõpu lähenemine ja see kõik ei lase pikemalt kribada. Too olulisema kaaluga postitus on muidu valmis, viimased emotsioonid vaid lisamata. Kui need lisatud, siis postitan, ausõna :)
Seni aga kannatage mu toidumula ära.

Ma nimelt ei suuda enam üldse margariini suu sisse võtta. Noh, seda, mida võileivale määritakse. Keijud ja Ramad ja Voimixid ja mis nad kõik on.
Nüüd imestan, et kuidas ma varem suutsin? Väheusutav, et toodetel on maitse nii kõvasti muutunud, ju ikka asi minus endas.

Meil nii siinses kodus kui ka Saare-kodus läheb loosi ainult ja ainult päris või. See vähemalt  82%-ne.
Sest kui ma üleüldse võileiba haukan ja sinna üleüldse miskit määret vahele panen, peab see olema hea maitsega, mitte ei tohi seda va juustuviilu mulle suulakke suruda ja seda sinna kinni kittida.

Selleks aga, et või ei oleks kõva ja mittemääritav, on spetsiaalne kaanega tihedalt suletav võianum. Ei ta seal sees siis rääsu ega maitset muuda, küll aga on alati meeldivalt määritav :)
Eriti, kui vanaema kuldkollast kodusaia küpsetab... Mmmmm... Mitte keegi mitte kusagil ei ole suutnud mulle nii head kodusaia serveerida kui vanaema tehtud :)

Hämmastav tähelepanuvõime ehk "olulise" märkamine

Eile, 19.jaanuari hilisõhtul:

Vedeleme kamina ees ja naudin teadmist, et peale laupäevast kolimist on pühapäeva õhtuks kõik kastid köögis ja esikus lahti pakitud ning esimesel korrusel ei vedele enam jalus lahtipakkimata tavaari.

Vaatab Vanamees mu käsi ja imestab: "??? Millal sa oma küüned punaseks teha jõudsid???"
Minul kulmud laeni: "Teisipäeval, 7.jaanuaril. Siis, kui maniküüris käisin"

Möödunud on pea kaks nädalat. Ja ta märkab alles nüüd!!!
Mehed...

19/365 - Küpsetised

Kui siin juba pidevalt söögi juures jutt käib, siis veel natuke samast:

Ma olen muffinihaige. Neid võiks ma küll pidevalt küpsetada ja siis järgemööda köögi vahet käies nahka pista.
Üleüldse tuleb mul söögitegemisel kõige paremini välja küpsetamine. Varem tegin päris maitsvaid muretaigna põhjal kooke, enam väga ei hooli. Kuidagi see magusavajadus on nagu on - vahel tahan, enamasti mitte. Muffinitest muidugi ei suuda mööda vaadata, kuid ega ma seepärast neid kuigi sageli küpsetada viitsi :)

Teine asi, mis mul praktiliselt alati õnnestub ja mis ka kaaskondseile mokkamööda, on lahtised pirukad. Quiche-laadsed ja pitsalised ja muidu lahtised pirukad. Meeldib neid teha väga rikkaliku täidisega, seest mahlaseid ja kindlasti rohke juustuga :D

Muudes kokkamistes esinevad üksikud pärlid, üldiselt aga pigem keskpärane.
Vahel ajan puhta untsu ka :D

18/365 - Uus lemmikloom

Umbes jaanipäevast alates on mul kodus uus veider lemmikloom - teeseen ehk kombucha ehk Mo-Gu.
Mhmhh.

Kui ema mõned korrad seda varem juua pakkus, öökisin pea et mao välja paljalt mõttest.
Siis rääkisid vend ja vennanaine, et neile ka meeldib. Mina öökisin edasi.

Ühel päeval olin nõus mekkima.
Ja esimesest lonksust sai palju.

Asi maitseb nagu kodune siider, noh :) Ise saad timmida magusust/kuivust ja tummisust suhkru, tee tüübi ja tee kangusega.
Väidetavalt ka paljude heade toimetega, kuid mulle meeldib eelkõige maitse :)

Ühesõnaga - peale jaani ilmus vend meile, purgike seenega kaasas. Ja teatas, et muidu on see seene kodustamine ainult jutu tasemel ja tema võttis nüüd asja käsile ja tõi mulle uue kodulooma.

Ja nii ta mul seal kapi otsas siis kasvab ja kodust siidrit valmistab :D

17/365 - Viimne mohikaanlane?

Kahtlustan, et ma olen suht viimane eestlane siin maamunal, kes pole teinud/omanud kaht asja - a) käinud Egiptimaal ja b) ei oma nõudepesumasinat.

Jap... Soojas käidud mujal, kuid mitte eestlaste mekas. Aga vbla kunagi võtan ka selle ette. Veel ei ole tungi olnud, kuid arvan, et lastega reisimiseks võib mõni sealne kuurort päris mõnus olla. Nii nad räägivad. Mine tea, ehk nüüd Väikemees annab põhjuse seda maad uudistada :)

Nõudepesumasin pole aga ühtegi mu elamisse juurde mahtunud. Köögid olnud juba eelnevalt selliselt möbleeritud.
Nüüd aga kindel plaan asuda kuivade näppudega inimeste maailma ehk siis uude koju tuleb ka nõudepesumasin :) Suht esimeste asjade seas.
Truudus käsipesule on murdumas :)

16/365 - Kummitused

Tegelikult tahtsin hoopis põnevamast teemast täna kirjutada, kuid antagu mulle andeks - kolimist ettevalmistav pakkimismäsu, üleväsimus ja 100 muud asja (millest luban, et kirjutan lähiajal) ei anna võimalust.

Seega kiire teema kummitustest.
Nimelt - ma tegelikult ka usun neisse. Sest miks mitte? Miks ei peaks eksisteerima silmale nähtamatut ja mõistusele selgitamatut? Miks arvab inimolend, et olemas on vaid see, mida ta näeb? Piiratud maailm, ei muud.

Kogemusi mul kummitustega muid ei ole, kui vaid see üks. Aga vot SEE ei lähe siiamaani meelest. Ei see tunne füüsiliselt ega emotsionaalselt.

Ega ma ei tea siiamaani, kas tegu oli "kummitusega" või mängis mulle mu aju mingi vingerpussi...

Igatahes oli aeg, mil telekast sai vaadata Sydney olümpiamänge. Järelikult suvi. Nool hüples ja kargles seal hoolega, seda mäletan.
Kolisime parasjagu Veerenni tänavale üürikorterisse. Olin üksi kodus ning tegelesin järjekordse tavaarilaadungi lahtipakkimisega. Väsisin ja viskasin end hetkeks voodile selili, puhkama.

Korraga tundsin väga selgelt, et kellegi külm (ikka päris jahe kohe) käsi haaras mul pahkluust. Konkreetselt ja tugevalt. Ehmatasin ja rapsasin jala vabaks.
Ja värisesin.

Siiamaani ei saa aru, millega tegu. Ei, ma ei jäänud tukastama. Ei, see ei kordunud. Jah, ma tajusin selgelt kondist kätt ja haaramise tunnet.
Mäletan ka seda, et ma lihtsalt teadsin, et haarajaks oli vana naine...

Mis kurat see siis muud olla sai kui kummitus?

15/365 - Tilulilu

Üldiselt ma ei kuula ja peaaegu et ei kannata tilulilu muusikat.
Eelistan oluliselt teistsugusemat.
Ühe erandiga :)

Erandiks siis minu koristamismuusika.
Ok, kui igahommikuselt põrandaid ja tekstiiliga kaetud mööblit üle käin, siis see ei lähe koristamisena arvesse, see lihtsalt 10 minutit vehkimist. Koristamine on see, kui veidi põhjalikumalt vaja toimetada ja selleks eraldi aeg võtta.

Vot siis on minul taustaks prantsuse tilulilu muusika legend Joe Dassin. Ma ei tea, kohe uus energia tuleb tema taustal sisse ja samal ajal, kui jalg tatsub ja puus nõksub, käivad ka käed tunduvalt kiiremini :D

Aga vot nüüd tahaks küll huviga uurida, et kuidas teised end koristamise lainele saavad ja hoiavad? Mul näiteks on päris raske seda põhjalikumat möllamist ette võtta. Kui tuju tuleb, on kõik väga hästi, kuid ega seda tuju ju tellida saa... Seal tulebki appi Dassin. Aga... hea meelega saaks ehk mõne muugi nipi, ära tüütab muidu :)
Enibadi?

11 - viimane kord kuudes lugeda

Täiesti uskumatu, kuidas aeg kihutab.
Vahel tundub, et seisab. No seisab ja mitte miski soovi kohaselt liikuma ei saa.
Siis vaatad seda väikest tegelast, kes sulle kelmikalt naeratab ja imestad, et kuhu pagan see aeg ometi küll kaob.

Alles ta sündis. Alles ma teda uudistasin ja tundma õppisin.
Need esimesed pilkkontaktid ja hambutu naeratus. Esimesed sõrmest haaramised. Esimesed siputavad-ukerdavad keeramised. Esimene pool meetrit kõhuli enese edasivedamist. "Appikene, vaata, ta istub ise, ilma toeta!". Käputab. Ajab end toe najal püsti. Hüpleb ja kilkab tugede najal. Esimesed sõnad. Esimesed sammud üle toa. Esimesed tantsuvõngutused ilma toest kinni hoidmata, uusaastaööl.

Nüüd aga... Enam mitte ei kõnni pidevalt vaid lausa jookseb.
Hambaid suus 9 ja 4 lisaks kohe-kohe piilumas, juba punnitavad.
Pikkust juba 80cm....
Teab, misasi on enese vibutamine ja püüab oma tahtmist saada. Ronida, laske mul ronida!

Enamasti siiski tõeline päikesepoiss, kel kelmikas naeratus näol ja vali kilge suul. Ja komme käed laiali su juurde joosta ja kalli-kalli teha. Või suu pärani avada ning su nägu korralikult ilastades üle musitada :D

Kuhu sa, aeg, ometi kiirustad?

14/365 - Hambapesu

Vanamees istub vanniserval ja irvitab.
Kui Väikemees satub nägema, siis tema naerab laginal.
Jutt minu hambapesust.

Ma nimelt ei oska visuaalselt ilusasti hambaid pesta.
Kui pesen parema lõuapoole hambaid, on kõik korras. Käsi liigub siuh-säuh õige kiiruse ja rütmiga.
Kui jõuab kätte kord vasaku lõuapoole jaoks, on sassis nii rütm kui kiirus ja appi tuleb pea. Ehk siis käsi ja pea hakkavad vastasrütmis liikuma :) Justnagu oleks käsi väsinud ja pea peab pool tööd ise ära tegema.
Aga no ei osa vasaku poole hambaid pesta nii, et pea paigal püsiks :)

Eks igal omad väiksemad või suuremad veidrused... Ja vähemasti on kaaskondsetel lõbus :)

13/365 - Hallpead austa

Vanemad lugejad juba teavad, uuemad ehk mitte - ma olen peast täiesti hall :D Tänaseks juba 100% :)
Ja mis kõige kummalisem - see hall ei ole tuhm ega kole vaid sillerdab kui hõbelõng :)

Hakkasin kiirelt halliks kiskuma 17-aastaselt. Koheselt sai ka värvima hakatud neid kiharaid, kuna kesse ikka tahab nii noorena nii austamisväärne paista.
Ja mitte keegi mu suguvõsas pole vara halliks läinud. Pigem ikka väga hilja, seega geneetiline see pole.
Ei teagi, millest. Ei mäleta, et oleks mingit suurt õudu pidanud üle elama, a la teadmist, et homme giljotiini alla (nagu ajaloost on üleöö-halliks lugusid teada).

Et siis jah, ei tea. Olen püüdnud olla ka piisavalt eriline ja seda välja kasvatada, kuid 5cm peal andsin alla - liiga õudne oli see kirjumirju pea.
Vot tak :)

12/365 - Uksed

Veel üks asi, mis mul kopsu üle maksa ajab - irvakil uksed.

Kummalisel kombel hakkab mul pea et füüsiliselt paha, kui avastan mõne irvakil kapiukse. Eriti just köögist.
Midagi pole teha, kui kapiga on toimingud tehtud (sisse-välja-midaiganes), siis käib UKS KINNI! Kõik. Null vastuvaidlemist.