Veider on see, et seal olles ei taha kunagi tagasi tulla. Tallinnas ju ka oma elu ja ootajad ja täitsa tore kõik, kuid lihtsalt ei suuda saarest ära tulla. Kuidagi nii rahulik ja pingevaba on seal alati...
Üks ütlemata südamelähedane paik...
Gümnaasiumi lennu kokkutulek oli ka vahva! Nii südantsoojendav oli näha vanu kaaslasi üle pika aja ja kuulda kuidas kellelgi läheb. Meie klassist olid kohal kõik poisid ja pea pooled tüdrukud, seega juttu jätkus kauemaks:)
Ainus natuke hämmastav asi oli see, et vaid üksikutel ei ole veel lapsi. Tüdrukutest, ma mõtlen. Oled harjunud neidsamu inimesi aduma klassi- ja koolikaaslastena, nüüd aga järsku on enamus lapsevanemad... Mõnel üks, mõnel kaks ja mõnel kolmaski teel...
Ok, vanus on muidugi selline (me ju kõik läheneme kohe varsti 30-le) ja eks see ole väga loomulik, kuid natuke ootamatuna mõjub siiski. Harjumatuna, pigem. Eriti kuna mul endal veel pole:)
Sai ka siis maha hõigatud, et kui 5 aasta pärast tuleb järgmine kokkusaamine, siis mul ka üks põnn olemas:) No vaatab:)
Freddi Margman (meie hundikutsikas) on kah juba täitsa suureks kasvanud! Aasta ja mõned kuud vana ja nüüd enam ei rahmelda ka nagu senine kutsikaiga nõudis:)
Näed, Ummi, kuna kodumaale käima ei tule, siis pole meie penigi veel näinud! Panen sulle siia temast paar ülesvõtet:
Freddi Margman
2 kommentaari:
Äitähh kutsika piltide eest! Aga nüüd ei teagi kas julgen tulla, ta nii suur juuu...
A see-eest ülisõbralik:)
Postita kommentaar