Niisiis - lõpuks sai ise ihuüksinda massinaga kodusaarel käidud:)
Siiani oli pikim iseseisev ots Haapsalu ning eks ma ikka natuke pelgasin seda maanteesõitu küll. Kiirused ju olililleliselt teised seal ja möödasõidud ja pimedus ja muu taoline tundus hirmutav. Natuke kartsin praamilesõitu ka, kuid kui olla harjunud liiklema Tallinna linnas, siis on praamilesõit selle kõrval naljanumbriks:) Ei saagi aru mida ma pelgasin:)
Aga noh, homme saab lubade ja auto omamisest alles 3 kuud ja eks ikka ole targem karta kui hiljem kahetseda.
Nonii, tööl ootas mind siis esimene üllatus. Lastekodu poisid olid autole sini-must-valge lindi täies pikkuses ümber sidunud... Oli teine nagu lipuvärvides kingitus mul hoovi peal:)
Kui siis auto tangitud, kabanoss hambusse ostetud ja kohvitops kõrval auramas, sai esimene iseseisev kojusõit alguse:) Kuni haruteeni oli veel mingisugune pelgus sees, kuid õnneks on auto juba nii tuttavaks saanud, et varsti ei peljanud enam ka maanteed. Hea musoon mängima ja väääägadi mõnus oli kimada:) Omaette, mõtiskled omi mõtteid, imetled loodust ja muudkui kulged... Üksi sõitmine on ikka ülikaif!
Tallinn-Haapsalu teel oli üks korralik laks ka toimunud. Ühe auto järelkäru oli kummuli kraavis, kaks sõiduautot siis üleni kortsus ja keset teed, päris pikalt üksteisest eemale põrganuna. Hea löök pidi olema... Hukkunuid siiski õnneks ei tundunud olema ja uudistest kah miskit siiani pole selle kohta avastanud, seega loodetavasti oli õnnelik õnnetus. Kuna nad asetsesid aga mõlemad keset teed, siis tuli tigusammul slaalomit sõites nende vahelt läbi roomata. Kogu tee oli autojuppidega kaetud.
2x sattusin ka politseid nägema. Võttis ikka seest õõnsaks küll, kuid näiteks ühel juhul, selle asemel et kiirust mõõta, silitas hoopis üks meespolitseinik teisel pead... Nuh, see selleks:)
Rõvedaks läks siis, kui hämarik saabus. Kuna olen kanapime, siis sellises valguses ma ei näe. See oli suhteliselt ebameeldiv aeg, kuid seda oli õnneks vaid pool tunnikest. Täiesti pimedas sõita on taas ok.
Mis aga ei ole ok, on hääletajad pimedas. Need, kes ei kanna helkureid. Täiesti kohutav on viimasel hetkel märgata kedagi pimedusest välja kargamas. Kuna soov ennast nähtavaks teha on suur, siis ronitakse poolenisti tee peale. No ei ole võimalik teid ju normaalsel ajal näha! Ehk peaks kinnigi, kuid kui ikka viimasel hetkel rabanduselaadne seisund põhjustada, siis küll enam pidurdama ei hakka. Seega - alati tuleb helkurit kanda! Mul on ka autos helkur olemas, juhuks kui välja on vaja minna. See pole üldse nii raske asi, et seda oma elu nimel kasutada ei võiks.
Kuigi jah, seekord ma hääletajaid peale ei võtnud, kuna liiga värske juht alles ja ei tahaks teise elu enda hingele võtta.
Vahepeal oli aga erilisel nauditavat heli kuulda! Mingi hetk ilmus mu selja taha tuledeparv. Algul ei saanud aru millega tegu ja kust nad nii äkitsi ilmusid (mu enda kiirus oli ju 120+ km/h), kuid kui minust järsku mööduti siuh-siu-siuh, siis kuulsin küll mootori nurrumise järgi, et tsikliparvega oli tegu:) Oi kuidas ma juba tsiklit endale vajan!
Kui praamilt maha sain, kordus sama teema - jälle panid siuh-siuh-siuh minust mööda, nii et mul tekkis tunne et ma ei sõida vaid pargin keset teed...
Aga igatahes on ütlemata mõnus autoga maantel sõita! Nüüd, kui esmane kogemus seljataga, hakkan kindlasti ise oma autoga sageli saares käima:) Eriti siis kui üksinda minek.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar