Veider kuidas inimene õpib endaga leppima.
Tegelikult mitte veider, pigem tore.
Noores eas ei pidanud absoluutselt oma välimuse säilitamisele mõtlema, kuid see oli ülimalt oluline. A ja O. Nüüd enam ei kao kilod ja istumise jäljed iseenesest, peaks vaeva nägema, kuid nüüd ei pea seda üldse enam nii oluliseks.
Veel 5a tagasi ei oleks ma ettegi kujutanud, et vaatan peeglist oma üha kasvavat massi ja ei leiagi, et kohe tuleb midagi ette võtta. Huvitav, kas see ongi mammistumise esimene etapp? Nagu need retuusides ja T-särkides välismaised mammid, keda peetakse enesekindlateks ja feministlikeks?
Eks oma roll on kindlasti ka suhetel. Vaba ja vallalisena jälgid rohkem oma kaubanduslikku välimust ja pingutad turuväärtuse hoidmise/tõstmise nimel, suhtes olles muutud mugavaks ja laisaks ja nii mõnus on ju õhtuti vedeledes midagi head lubada…
Paar aastat tagasi, kui toimus minu jaoks ütlemata valus lahkuminek, kukkus mu kaal ühe nädalavahetuse jooksul 47-le kilole (vihjeks, et pikkust on mul u.168cm). No olgem ausad – lausa inetu nägin välja! Ribid turris, jume hall ja kehahoiak krõnksus. Aga nii jube mõnus oli end siis peeglist vaadata ja haletseda, et näe kui õnnetu ma olen. Eks see tohutu enesehaletsus oli tol hetkel vist vajalik:)
Vaikselt oma elukest veeretades aga kipuvad jah kilokesed kogunema. Ja rõõmustav on sealjuures see, et see ei häirigi. Vaatad end peeglist, patsutad punukest ja lähed kööki järgmise näksilaadungi järele.
Selles mõttes on vanuse lisandumine tore nähtus. Lepid endaga sellisena nagu oled ja ei pea pseudoprobleeme ülimateks. Kelle asi see lõpuks on kas sul on kiloke ees või taga? Kas keegi teine ikka märkab seda niiväga? Ja kelle asi see üldse on?
Iial ei suudaks end vabatahtlikult söögiga piirata. Kui mingi eesmärgi nimel on vaja, siis iseasi, kuid vabal tahtel heast-paremast loobuda…. – milleks?
Mäletan oma nooruspõlvest aega, kui olin suvel maal parajalt pontsuks läinud ja sügisel linna tulles olid tohutud kompleksid. Ja enesele millegi tõestamiseks otsustasin minna modellikooli katsetele. Sixtina oli tol ajal meile oma filiaali rajamas ja nii ma siis endale midagi tõestada üritasin.
Ainus toiduaine mitmete nädalate jooksul oli tomat. Päevade kaupa muud siis ei söönud kui vaid tomatit. Ja kõndisin ülikõrgetel kontsadel õhtud läbi mööda korterit ringi (katsetel oli vaja ju tikkudel nii kõndida kui tantsida – aga olgem ausad, vähemasti andis selline „trenn“ õige rühiga kõrgetel kontsadel kõndimise oskuse, mida linnapildis kahjuks ei kohta…. Ikka küntakse nagu ninaga asfalti…). Aga jah, ära mu kilod kadusid ja kooli sisse sain, kuid milleks? Mida see mulle andnud on? Sixtinasse ei jäänud püsima ikka, lavalaudade jaoks liiga lühike ja fotode jaoks liiga ebafotogeeniline ja lamenäoline. See tee lõppes siis peale esimest aastat. Ei tea mida mul oli tarvis enesele tõestada:DDD
Jah, vanuse lisandudes muutud küll enesekindlamaks ja hakkad väärtustama muid asju, kuid päris käest end lasta siiski ei saa. Sest muidu taas vallaliste turule sattudes tuleb liiga palju pingutada, et enesetunnet natukenegi inimväärseks saada ja siis muutub see kuidagi oluliseks.
Tegelikult on nii, et silmale on hea vaadata inimest, kes ise endaga rahul on. Särav inimene on ikka ilusam kui muretsev. Olgu ta siis luukere või paras pall või midagi seal vahepeal.
See jutt oli nüüd selleks, et vahel oma blogi lugedes end taas trenni veaksin:) Ei ole see elu nii kiire midagi, kõike võiks mõistlikult võtta/teha/tarbida. M.O.T.T.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar