Kihlus

Noh, mu pere, nüüd siis põrutavat lugemist kah.

Küsisin luba sellest ka siin kirjutada, et te samuti võimalikult operatiivselt väga kaugete lähedaste tegemistega kursis oleks:)

Lugu selles, et Anneli ja Urmas on kihlatud!!!

Juhtus see Anni sünnipäeval, metsas telgis külitades... Peale 23km-st mägedes matkamist...

Eks Urmasel oli asi natuke ikka plaanitud kah, sõrmust niisama metsast ju ei leidnud:)

Pressisin välja, et pulma saab tõenäoliselt Eestis, vaevalt me terve suguvõsaga Austraaliasse jaksaksime reisida, kuigi see oleks iseenesest kindlasti tõeline elamus...

Et siis nüüd on mida oodata! Lisaks pole noorpaari juba mitu aastat silmast-silma näinud...

Ühed oodatud pulmad sai ära nähtud, nüüd siis peale austraallaste veel üks sõprade paar, kelle pulma tahaks varsti saada... :D Ootaks lähiaastatel siis kahte pulma vähemalt. Tegudele, mu sõbrad!

MK etapp Otepääl

Sel aastal kujunes nii, et sai Otepääle suusatamise MK etappi kohapeale vaatama mindud.
Loomulikult tuli idee liiga hilja, mis tähendas, et hotelli saamine oli päris kahtlane. Samas laupäeva hommikul vara Tallinnast sõitma hakkamine ei tundunud ka kuigi ahvatlev.
Õnneks siiski see mure lahenes, kui Tartus õnnestus toake saada. Algul naerdi välja, et kuskil ei ole, kuid lõpuks saime siiski sinna kus oleme harjunud Tartus olles viibima:) Läks õnneks.

Tartu poole hakkasime sõitma reede õhtul üsna hilja ja tee osutus parajaks adrenaliinilaksuks. Mitu avariid (teelt väljasõitmised) oli teel ja tuul oli nii tugev, et tahtis auto teelt pühkida! Ausõna oli selline tunne. Samal ajal lainetas lumi suures tuules teedel nagu vesi või siis pigem nagu suits.... Väga lahe oli!

Laupäeva hommikul startisime Tartust Otepää poole. Võru maanteele jõudes avanes muljetavaldav vaatepilt - läbi lume sõitis autode kolonn, mis oli kilomeetreid pikk. Nii ette kui taha vaadates ei näinud silm autode rivil lõppu. Ja lumme mattunud loodus..... Hingetuks võttis!

Parkimine oli suunatud Otepäält välja, enne linna põllule. Sealt siis käisid suusastaadionile bussid, mis kiiresti ja mugavalt rahva kohale viisid.

Piletid ostetud, suundusime staadioni poole. Varustuseks sini-must-valge lipp kätte ja kohta otsima! Kohad leidsime suurepärased -otse stardi ja finishi kõrval, ülemises reas, nii et kõik oluline oli nagu peo peal:) Hea oli ka suur ekraan, tänu millele nägi ka harjumuspärast teleülekannet. Veel osutus positiivseks publiku reklaamiga poputamine, nt Milka shokolaadid ja EMT jagas lihapirukaid:DDD Selline asjakohane nänn minu meelest vägagi õigustab ennast ja mulle jättis palju soodsama mulje kui suured plakatid raja ääres.

Külm õnneks ei hakanud, kuigi seda olin väga peljanud. Sai siis soe suusapesu alla pandud ja villased sokid jamatkasaapad jne jne jne. Pläsku kah põue, kuid seda polnudki tarvis kasutada.

Ühesõnaga - jutu mõte on selles, et kuigi kodus on raudselt mugavam suusatamist vaadata, on kohalkäimine omaette elamuseks. Ja mina tahan veel! Teinekord on mõte juba varakult ööbimiskohad broneerida ja sõpradega koos minna... Vähemalt ühe korra veel!

Tagasitee oli muidugi väga lumine ja tuul möllas omanuhti edasi, kuid nii Otepää kui Tartu olid lumest hoolega puhastatud ja ka suur maantee oli väga hästi sõidetav. Erinevalt Tallinna lähistele jõudmisest siis.... Pealinnale lähenedes muutus tee aina halvemini sõidetavaks ja Tallinn ise oli täiesti kohutav. Eks see lumi tuli ikka Tallinnale ootamatumalt kui muudele Eestimaa asustatud paikadele, see ju vana nali.
Lisaks oli mul pühapäeval kesklinna asja ja no mitte kuhugi parkida ei ole! Igal pool parkimisala, kuid parkida ei saa. Ainult 4-veolised ja maasturid said tee äärde ennast jätta. Minu masinal on küll natuke liiga madal põhi sellistest hangedest läbironimiseks. Ja veel suurem üllatus tabas mind parklas, mis oli samuti suhteliselt parkimisvõimatu. Hämming.

Kassist ka - pühapäeval tegin pennet singi ja seentega. Minu gurmaanist kass varitses hetke, mil ma köögist väljun ja varastas seene! No öelge mulle - milline kass sööb seeni??? Paistab et vähemalt üks selline eksemplar on olemas... Hetkel ka vaatab mind nii süüdimatul ilmel... Oi kuidas ma teda armastan!

Vertigo

Nonii, sai siis ära proovitud linna üks nooblimaid restorane, Vertigo.
Ise pean ennast rohkem pubiinimeseks, kuid vahel on tore end kenasti riidesse sättida ja süüa mitte küünarnukiga laual lösutades vaid viksilt, servjett süles ja hunnik nuge-kahvleid-klaase laual vastu vaatamas:)
Suured tänud siinkohal kunagisele etiketiõpetajale Maaja Kallast'ile, tänu kelle juhtnööridele pole seni veel jänni pidanud jääma:)

Nagu me teame, tuleb restos süües ikka vähemalt mitmekäiguline eine valida, kuna kõht jääb muidu tühjaks. Kogusele reegline rõhku pandud pole, pigem kvaliteedile. Mao võib täis mugida ka kodus makaronidest, heas restos käid ikka pigem maitseelamusi nautlemas:)

Laud oli broneeritud akna alla ja vaade 9.korruselt hilisõhtusele vanalinnale oli päris hea. Samuti oli teenindamine ülimalt tip-top! Olen aegade jooksul üsna palju väljas söönud, kuid teeninduse osas sai küll Vertigo senised kõrgeimad punktid minu skaalal.

Heaks muljeks oli enne eelroogasid toodud isutekitaja, mis toodi komplimentidega maja poolt. Selline armas zhest lihtsalt. Oli siis mingisugune vaht kalamarjaga. Ma küll ei armasta kalamarja, kuid see osutus väga heaks, kuna vaht oli natuke sidruniga... Ühesõnaga super!

Veinisoovitus osutus ka väga asjalikuks, kuigi kelneriga suhteliselt pikalt arutlesime sel teemal. Oli vaja leida midagi universaalset, mis sobiks erinevate lindude ja hirveliha juurde. Kuna kaaslane eelistas kindlasti punast, tuligi leida selline mõnus. Ja saigi mõnus! Natuke suitsuse ploomi maitsega, kuid samas piisavalt kerge. Kuid mitte liiga:)

Mina valisin eelroaks jaanalinnuliha, mis serveeriti toorelt ja foie gras'iga... Keele pidi alla viima! Pearoaks valisin nuumtuvi. Mõlemad veidrad valikud, kuid nagu juba ütlesin - makarone võib kodus ka süüa ja kui juba erilisse kohta minna, siis valida midagi sellist mida igapäev ei saa:)

Igal juhul olid mõlemad road äärmiselt maitsvad ja tõepoolest superhästi valmistatud. Kiitused kokale!

Magustoiduks tellisin pannkoogid põleva calvadosiga ning neid valmistati otse laua kõrval:) Väga lahe ja suure leegiga toimus kõik ning jällegi osutus valitu ütlemata maitsvaks...
Sinna võiks hea meelega teinekordki minna...

Paabel

Möödunud nädalal sai vaadatud filmi nimega "Paabel".

Väga raske oli seda filmi vaadata. Valus. Näha kuidas nii palju on mõttetust... Ja kuidas ühest väikesest valest teost võivad tulla sellised tagajärjed, mis toovad pöördumatut kahju. Seega ei maksa teha midagi valet seepärast, et hetkel on nii kas lihtsam või ei mõelda tagajärgedele. Üldse olen hakanud viimasel ajal nägema, et inimesed ei mõista lihtsat tõepära - tegu = tagajärg. Tehakse midagi ja eelnevalt ei kaaluta mis võiksid olla tagajärjed. Ja pärast on kogu maailm süüdi et halvasti läks. Ja siis halatakse ja vihatakse ja mida iganes veel.

Millalgi elus õppisin isiklikult küll ära, et igal teol on tagajärg. Aga selleks ongi alati vajalikud isklikud õppetunnid... Näiteks kui keegi vajab abi, siis ma ei mõtle mis ma selle eest vastu saan. Usun, et see tuleb mulle õigel hetkel ringiga tagasi. Ja kui ei teki tagasitulemise vajadust, siis jumal tänatud selle eest! Samuti kui teen kellelegi halba, tuleb see kuidagipidi tagasi mulle endale. Kas siis minu või mulle olulise kaudu. Ainsaks pääseteeks oleks püüda tehtud halba heastada nii suures ulatuses kui võimalik. Ja siiralt, mitte hirmust tagajärje ees. Seega ei maksa seda laviini aluseks olevat lumepalli isegi mitte tekitada.

Kõige suurem vihkamine käivat koos armastusega. On olnud elus hetki, kus olen tahtnud vihahoos ja suure riiu käigus öelda teisele midagi sellist, mis teisele poolele kindlasti kohutavalt haiget teeks (antud hetkel oleks see ju eesmärk), kuid alati olen end tagasi hoidnud ja seda lihtsal põhjusel - pärast tüli tuleb homne päev, kuid väljaöeldud sõnu enam tagasi võtta ei saa ning need jäävad teisele hinge. Liiga hinge. Öeldakse ju, et läheb vaja tuhandet sõna et tagasi võtta üht. Seega olen siiani suutnud end valitseda. Enesevalitsus on ütlemata raske kuid ütlemata vajalik isikuomadus...
Küll aga leian ma, et karm ja otsekohene võib olla nendega, kes minu ellu püüavad oma nina toppida. Näiteks on mul üks meesolend minevikust, kes kuidagi ei suuda mõista, et olen eluga edasi liikunud ja temal minu elus enam nii lähedast kohta ei ole. Ta peab ikka ennast minu jaoks kõige-kõigemaks, hoolimata sellest et tema ponnistused pole siiani vilja kandnud. Aga kuna tema järjekindlus mind natuke häirib ja kuna ei maksa inimesel lasta unistada, kui tõesti kohta pole, siis olen hakanud talle väga valusalt asju selgeks tegema. Tundub et hakkab aru saama. Ehk siis mulle küll ei meeldi inimestele haiget teha, kuid vahel on see vajalik. Sest mõned inimesed on lihtsalt võimetud mõistma, et elu läheb edasi ka ilma nendeta.

Samuti tõusetus minu jaoks filmis teravalt taas see Ameerika teema. Ja meeletu terrorismipaanika. Kuidas ikka kõik tahavad neid rünnata ja kõige taga on terrorism. Ja kuidas lihtsad inimesed selle all kõige rohkem peavad kannatama. Oi ma ei kannata seda Ameerika teemat! Topivad oma nina kõikjale ja kujutavad ette, et neil on selleks õigust. Oehh.... Lihtsad inimesed on seal kindlasti toredad (kuigi minu isikliku arvamuse järgi massidena keskmisest rumalamad), kuid nende poliitika teema on ikka üle piiride igas mõttes. Aga see selleks.

Veel oli seal suurepäraselt kajastatud kurtide maailma. Vaadatud/kuuldud elu läbi nende silmade ja kõrvade. See oli hämmastav kogemus minu jaoks. Ja pani mind paratamatult mõtlema sellele, et mida annab meile kuulmine? Ok, kuuleme välismüra, kuid inimesi me ju ei kuule... Tundub, et kuulame teisi inimesi nii pinnapealselt, et suur osa tegelikust infost läheb kaduma. Appi kui tühised ja egoistid me siiski oleme... Ei märka isegi inimest enda kõrval.

Vahelepõikeks meenub mulle sügisene juhtum Mustamäe haigla juures, kui ma ennast pärast vihkasin.
Hakkasin autosse istuma kui minu juurde astus memmeke ja küsis midagi vene keeles. Oli teine sellise räsitud olemisega. Kiirustasin ja oleksin peaaegu ta venekeelsele pobinale käega löönud (eriti kuna minu vene keele oskus on nullilähedane), kuid siiski peatusin ja otsustasin ta ära kuulata. Sain lõpuks aru, et ta soovis teada kust läheb buss nr 17. Rääkis veel et sai just haiglast välja ja oli seal südamega sees olnud ja nüüd tahab koju minna, kuid ei oska orienteeruda ja bussipeatust leida. Viiplesin seal siis nagu oskasin ja juhatasin talle bussipeatuse kätte. Ise istusin sooja autosse ja sõitsin minema.
Ma ei teagi kas ta bussipeatuse leidis, kuid mina nutsin koju jõudes korraliku peatäie. Ma ei suutnud taibata kuidas ma sain olla memmekese vastu nii hoolimatu. Mis häda oleks mul olnud talle üritada seletada, et istu auto peale ja ma viin su sinu koju ära. Oleks see mul tükki küljest võtnud? Kindlasti mitte. Pigem võttis mul tüki küljest see, et ma ei teadnud kuidas ennast talle arusaadavaks teha... Ja hiljem olin nii endast väljas seepärast, et ma isegi ei üritanud...

Tagasi filmi juurde - minu jaoks oli sellel filmil kaks suurt mõtet - esiteks siis see, et ära tee valesid lükkeid lihtsalt sellepärast, et nii võib sulle hetkel lihtsam tunduda ja teiseks - ela tänases päevas, kuna homset ei pruugi tulla. Ei saa asju lükata määramatusesse, kuna hiljem võib seda nii rängalt kahetseda. Kui oled kellagagi tülis, lepi temaga täna ja ütle lähedastele et armastad neid nii sageli kui võimalik. Sest me ei tea kunagi milline juhuslik asjaolu võib viia asjade kardinaalse muutumiseni. Nn liblikaefekt...

Veel oli huvitav see, kuidas lihtsad inimesed tunduvad olevat palju õnnelikumad. Seal filmiski elasid ühed oma savionnides kusagil Marokos ja teised pidutsesid Mehhiko pulmas, samal ajal kui liiva keerutas platsil ja pruudi kleidis ja nad olid õnnelikud. Neil oli oma elutarkus ja nad elasid lihtsalt. Neil ei olnud olelusvõitlust ja tobedaid vajadusi.
Võtan taaskord ennast lahkamiseks - materiaalse poole pealt, mida inimsuhetest kiputakse olulisemaks pidama, on mul ju tegelikult kõik vajalik olemas. Katus pea kohal, rattad all, ostan igasugu mõttetut nänni kokku, kuna tundub jube lahe, palka saan mitmekordset eesti keskmist, söön sageli väljas, kuna kodus ei viitsi teha jne jne jne. Aga miskipärast ei tunne ma end õnnelikuna. Ise ka ei tea miks. Samal ajal on mu perekond minust mitmesaja kilomeetri kaugusel ja tänu kiirele elutempole (milline loll jutt!!!) näen neid korra kuus või harveminigi. Telefonisuhtlus pole ju päris see... Lisaks ei julge ma päris oma peret luua, kuna see võtaks ära suure osa minu mugavusest. Ajuvaba või mis? Olen kõige ehedam näide inimesest, kes ei oska oma elu õnnelikult elada.

Kuna nii palju on viimasel ajal tekkinud mõtlemisainet, siis olen otsustanud end käsile võtta. Ja hakata elama nii, et tunneksin ka vaimset rahulolu. Sest see on siiski olulisim, usun mina...

Soovitan seda filmi südamest kõigile, kes tahavad olla paremad inimesed. Sealt on nii mõndagi õppida...

Mööblist

Ohjahh, veidrad asjad ikka ei lõpe seoses sõbranna kolimistega.

Olime ostnud talle kummuti. Kodus vaja ise kokku panna. Jee, midagi mulle! Hirmsasti meeldib selliste asjadega tegeleda (sõbrants irvitas, et lapsepõlves olid vist konstruktorid mu lemmikmänguasjad ja ta ei eksi - lemmikud olid konstruktorid, autod, relvad ja puzzled, nukud leidsid koha kusagil nurgas).
Poes küsisime veel kindluse mõttes üle, et kas tööriistad on komplektis olemas (sageli on sellised odavamd a la ühekordeks kasutamiseks komplektis kaasas) ja meile kinnitati korduvalt, et midagi juurde pole vaja. Täpsustamise vajadus tulenes sellest, et loomulikult ei ole tütarlapsel kodus ootamas remonditarvikute armeed. Tahtsingi teada, kas peaksin kodust enda omad tooma või saame hakkama. Pidavat hakkama saama.

Suure hurraaga asusin siis kummutit kokku panema ja mida ei ole, on tööriistad. Näppudega kruvisid ju kinni siiski ei keera. Kääre ega tange ka veel majapidamises polnud, seega ainsaks lahenduseks olidki näpud. Oi ma olin kuri! Selleks õhtuks siis jäid asjad vedelema.

Järgmisel õhtul sai tööriistad muretsetud ja sain oma lemmiktegevuse juurde asuda! Valgust ka veel õiget ei olnud, samal ajal siis paigaldati lakke lampi ja kui olid laes lamp ja toanurgas kummut, siis oli kohe päris rõõmus olemine! Sõbrants veel pakkus napsu ja magusat ja jälle oli üks kasulik õhtupoolik seljataga:)

Lapsed

Nii, Karli 1.sünnipäev edukalt üle elatud.
Lapsed on ühed ütlemata armsad olevused, midagi pole öelda. Aga endal on siiski hirm neid saada. Ei teagi miks. Mida vanemaks saan, seda rohkem pelgama hakkan.

Olen juba nii harjunud oma maailmaga, et ei kujuta hästi ettegi sellist suurt muudatust. Samuti ei ole ma väga seda tüüpi, kes midagi beebilõhnast õndsalt ohkaks ja beebisid väga fännaks. Muidugi on nad jube armsad ja vaatad neid heldimusega, kuid ise eelistaksin selle etapi vahele jätta ja tegeleda lastega, kellega juba suhelda saab. Ja koos joonistada ja ehitada ja kastanimunadest loomi meisterdada ja sügisvärvilisi lehti korjata... Matemaatika ülesanded... Keemilised katsetused...

See osa mulle väga meeldib, kuna selles vanuses lastega oskan juba suhelda, beebisid natuke pelgan.

Praegune elu on selline, et kõige paremad mõtted ja kuhugi minemise ideed tekivad ikka suvalisel ajal ja ootamatult, vaba aja planeerimisega ma ei tegele. Ja enamasti on toimetamised hilisõhtused. Tüüp "öökull". Millele järgneb magus ööuni hommikuni välja. Kui miski mind öösel äratama juhtuks, oleksin suhteliselt urisev.

Ja kujutame nüüd minu isekasse maailma last... Ei saa enam suvalisel hetkel kuhugi minna, kuna peab arvestama lapsega. Kas teda on kellelegi hoida jätta või kas tema kaasa võtmine oleks lapsele ok või liiga kurnav (ebasobiv kellaaeg või keskkond, nt olen siiani harrastanud hilisõhtuseid kinoskäimisi ja õhtul hilja kusagil väljas söömist - ei ole just keskkond beebile, ega ju). Ja siis veel see öine ärkamine. Ja ma EI SAA teist külge keerata vaid PEAN tõusma ja temaga tegelema. Ma ei tea...

Räägivad lapsevanemad, et pole see nii hull midagi, et kui endal laps käes, siis maailmapilt muutub ja kõik tundub järsku loomulik. Täitsa võimalik. Eks ma ka kunagi siis kogen selle ära, kuid ikka veel tahaks seni vabadust nautida. Sest kui laps käes, siis ta mul on ja jääb. Ja sellepärast võin ju sellega ka oodata, hoolimata sellest et aina rohkem on hakatud survet avaldama. Ok, vanus kihutab kiirrongina, kuid ega see sellepärast tegemata jää ja ega ma nüüd nii vana ikka ka veel ole. Et jõuab veel. Ma pole üldse laste vastane, hirmsal kombel nad meeldivad mulle, kuid ise pole selleks vist veel valmis. Imetlen oma hiljuti lapsevanemateks saanud tuttavaid, kuna ise ei kujuta tõesti veel ette sellist lisakoormust oma ellu... Usun, et kui see krõks käib, siis olen valmis, kuid kuni krõksu pole, niikaua elan veel vanaviisi:)

Aga jah, Karli sünnipäeval tabas mind tõsine shokk! Karl ise juba vudib niimoodi ringi, et pidevalt peab silm peal olema, kuid seal oli neid vanuses 1-4 lausa 6 eksemplari! Täiskasvanuid oli 16 ja neid ei märganudki, 6 lapse asemel aga tundus neid kohal olevat 60! Hämmastav! Istusin ja vaatasin silmad punnis peas:DDD

Tõde tunnistades - omamoodi oli vahva! Ja ega neid ju iga päev elamises 6 (loe: 60) ole:) Ühe lapsega korraga suhelda on hirmus vahva, eriti nt kui Karl kelmika näoga suud mopsutab ja kusagile vudib, et aga käekesed millelegi keelatule taha saada!!! Ja kuidas preilid Mona ja Mia on juba täitsa pisikesed preilnad valmis! Nii viisakalt ulatati üksteisele mänguasju...

Jääme siis krõksu ootama... Seni vaatan tuttavate pealt:) Ja tuleb tunnistada, et mida vanemaks nende lapsed saavad, seda vastuvõetavamaks mõte muutub:) Mine tea, äkki ühinen nendega teise ringi ajal;)

Kulmud

Eilsest alates on mul siis ka tätoveering!!! Lisaks rõngastamisele tätoveeringud.... Grazy!

Tegelikult asi palju proosalisem - realiseerisin nimelt ühe oma jõulukingituse. Sinu Pere Salongi kinkekaardi, kus töötab Eesti parim püsimeigi tegija Mari. Ehk siis, nagu juba varem mainisin, kingiti mulle jõuludeks kulmud! Jep...

Kusjuures selgus, et sellel salongil ei olegi kinkekaarti ja tänu sellele, et mulle taheti sellist kingitust teha, valmistas salong enesele kinkekaardi. Ehk siis mina olin kõige esimene kinkekaardi saaja ning idee muusa:) Algul olla öeldud, et ei ole olemas, kuid hetke pärast teatati, et tulge õhtul peale tööd läbi ja selleks ajaks on kaart olemas. Päris vahva on teada, et minu pärast sai miski alguse:)

Aga kulmudest siis... Nimelt kitkusin ma noorena oma väga pakse ja väga madalaid kulme, et need oleksid õhemad ja kõrgema kaarega. Ehk siis ilme vähemkuri. Lõpptulemuseks oli aga see, et kulmud olid poolikud. Ninajuurelt alates keskpaigani ja siis said otsa. Tähendas see seda, et igal hommikul, kui oli plaan inimeste sekka minna, pidin ma kulmud pähe joonistama. Ja riideid proovides või sportides vmt olukorras pidin alati valvel olema, et kulmud ära pühitud ei saaks. Lõpuks muutus juba suhteliselt tüütavaks. Ja siis kuulsin püsimeigist. Eks ma siis õhinaga vahel rääkisin sellest ja keegi väga kallis jättis selle meelde ja aitas mu unistusel teoks saada...

Protseduur ise kestis umbes tunnikese. Kõigepealt joonistas Mari mulle kulmude kuju ja määras tooni. Minu aktsepti järgselt võttis välja hambapuuri meenutava asjanduse ja kukkus tätoveerima. Asi töötas nagu tilluke õmblusmasin, ülikiirelt tippides. Natuke oli valus ka, kuna mingi hetk hakkas kulm juba paiste minema ja siis seal nõelaga edasi torkida...

Aga siis sai protseduur läbi ja nüüd on ikka tõsine hämming hommikul ärgates. Mul on kulmud juba olemas!!! Saate aru, ma ei pea neid joonistama, nad on mul juba nägu raamimas... Üle 10 aasta ei mäleta enam sellist aega... Heaven!

Alguses on kulmud tumedad. Jube tumedad. Umbes nädalajagu. Siis tuleb tume toon koorikutena maha ja lõpuks tuleb õige toon välja. Hetkel näen välja nagu oleksin kulmupliiatsiga liialdanud, kuid väga hullu pole õnneks midagi. Vahepeal peab 4 korda päevas kreemitama ja 5 päeva ei tohi vett kulmudele ligi lasta. Nädalaga pidi umbes korda saama ja kuu aja pärast on järelkontroll, et kas on ok või vaja natuke parandusi teha....

Loo moraal - ärge kitkuge kulmusid liigselt! Mari ütles ka, et tegelikult käivad kulmusid tätoveerimas päris paljud minusugused, kellel kulmud vaid osaliselt olemas...

Aga mul on nüüd kulmud!!!

Kolimine

Nonii, täna siis oli see päev, mil sõbranna osa tavaari sai linna kolitud:)
Hommikul ärkasin, jõin hommikukohvi ning kihutasin Keilasse sõbrantsile ja tema stuffile järele. Pagasnikus olid juba nädalapäevad tema asjad ootamas, mida eelmisel nädalavahetusel shoppamas käisime. Nüüd sai need siis korterisse ära viidud:)

Aga kena korter on, miskit pole öelda! Ja vaade on võrratu! Omajagu jamamist on küll pikalt arendajaga olnud, kuid see etapp on nüüdseks loodetavasti läbi ja saab rahulikult korterit sisustama hakata:)

Vahva on aidata teisel kolida ja mööda poode sobivaid mööblitükke valimas käia. Endal seisab ju ka millalgi korteri ostmine ees, siiani pole lihtsalt seda õiget leidnud. Et see aga üldse võimalikuks saaks, selle eest suur aitäh minu tänaseks meie seast lahkunud vanaisale. Hea, kui on hooliv perekond, sellest suuremat asja ei ole maailmas küll olemas...

Ehk siis teema juurde tagasi tulles on vahva teha veidi eelpraktikat:) Nii palju on ju tegelikult seda millele ei oska tähelepanu pöörata...Eks siis nüüd kõrvalt näen ja õpin.

Küll aga pidin ma vihast krambid saama täna Kristiine Jyskis. Kui stuff kolitud, läksime sinna, kuna sõbrants tahtis sealt üht suuremamõõtmelist toodet saada.
Nonii, läksime siis ja ostsime toote ära ning öeldi, et kätte saate autoparkla 3.korruselt. Ok, leidsime õige ukse ja läksime siis laost oma toodet kätte saama. Anname uksekella palju kordi ja mis ei avane, on uks. Läksin lõpuks kurjaks ja helistasin Hotline´i, et suunaku mind Kristiine Jyski. Suunasidki ja küsisin siis konkreetse häälega, et mida nad soovitaksid mul edasi teha kui ma olen kella andmisest lao ukse taga tüdinenud ja kui mul tõepoolest ei ole aega seal pool päeva oodata? Selle peale vastati ehmunud häälega, et saadetakse kohe keegi uksele. Hetke pärast tuligi üks ärritatusest lapilise näoga noormees, kes oli ilmselgelt häiritud et teda tööajal segati. Milline imposantne klienditeenindus!

Õhtul oli sõbra 30. sünnipäev:) Õnneks algas juba piisavalt vara, kuna mina pidin varem lahkuma. Hästi kahju oli küll, kuid tunnen end viimasel ajal natuke nõrgana. Nimelt on ka minu lähikonda jõudnud see ringlev karm kõhutõbi, mis põhja korralikult alt ära lööb. Õnneks olen ma tugeva tervisega ja iga asi mind ei murra, kuid natuke veider on olla küll viimastel päevadel. Küll aga on lootus, et ehk siiski päris maha ei niida. Siiani vähemalt veel inimese tunne sees:) Ja kuna homme on Karli 1. sünnipäeva tähistamine, siis ei saa ma kohe kindlasti vahepeal maha niidetuks osutuda! Seepärast lahkusin ka täna sünnipäevalt veidi varem, kuigi nii head sööki pakuti seal et kohe raske oli edasisest loobuda:) Kuid kuna tahan mõlemat sünnipäeva, siis tuleb teha kompromisse... Ja esmaspäeval peab ju veel ka tööle jõudma..

Uus!

Imetlen siiralt ja südamest oma sõbrannat, kes järjekindlalt enesele aastavahetusel realistlikke kuid raskelt saavutatavaid plaane seab ja aasta sees siis verstaposte niites tõdeb kui kaugel millegagi on. Kui mõni soov jääb saavutamata, siis on sel alati väga olulised põhjused, kuid üllatuslikult enamuse ta saavutab. Ükskõik kui ebareaalsena see kõrvaltvaatajaile võib tunduda.
Ja nii on see olnud aastaid ja juba aastaid teda kõrvalt jälgides olen ka mina võtnud mõttesse uusaastalubadustega maha saada. Et neid siis järgida.

Ja hämming ka mulle endale - ma alati unustan selle lubamise teema. Niisama lubada ei ole mõistlik, kuid eelnevaks põhjalikuks kaalumiseks jääb mul alati millegipärast nii vähe energiat, et pigem loobun lubamisest. Vahel kahetsen, kuna oleks ju hea kui oleks kindlad sihid ees, eriti oma sõbranna stiili arvestades. Aga kohe kuidagi ei õnnestu.

Küll aga olen ma üritanud järgida põhimõtet, et mida teed vana aasta viimasel päeval ja uue aasta esimesel päeval, selles stiilis saab olema sinu ülejäänud aasta. Seda nõuannet arvestades tegin ka mina nii, et uus aasta tuleks ikka kohe võimalikult hea! Lihtsalt oli hea olla ja olin kohe täitsa õnnelik:)

Möödunud aasta on olnud mu elus tõenäoliselt üks raskemaid. Mõni teab millest jutt, enamikul pole aimugi. Mõni arvab et teab või aimab:)
Ju siis pole olnud mul tahtmist neist asjust rääkida, kuna mida see mulle ikka annaks. Suurtes asjades (nii rõõm kui õnnetus) ei ole mitte rääkija tüüp.

Küll aga andis aastavahetus aimu, et nüüdsest läheb aina paremaks:) Paremaks minemise eelduseks on reeglina enese mõtete selgus ja sellega olen viimasel ajal hakkama saanud. Oma mõtted ära klaarinud ja edasised suunad võtnud. Võib-olla käivad need natuke uusaastalubaduste alla? Lihtsalt lasta elul end suvalises suunas kanda ei ole ka minu stiil. Mingid eesmärgid peavad ju olema:) Lihtsalt ma ei tea veel mis saab tehtud selle aastaga ja mis saab lihtsalt hoo sisse. Eks seda näis, jätan mänguruumi:)

Aga seda küll, et meeleolu on paljulubav. Sest aastavahetus oli ütlemata tore... Ja kui uus aasta oli käes, läksime sõpradele külla, kus on alati hea olla. Ja kus saab alati hästi süüa! Selle kala järele käivad siiamaani neelud...
Sõprade juures sai tutvutud ka uute nägudega (üks väga lahe noormeeste paar), kellega suhtlemine osutus väga värskendavaks ja lõbusaks:) Mulle nii meeldib tutvuda rõõmsameelsete inimestega! Ja vanade sõpradega sai otsustatud, et pole see elu nii kiire midagi et ei oleks vahel aega ka niisama kohtuda ja lauamänguõhtuid korraldada:)

Aga minu tualetiremondist siis niipalju, et sellega panin täiega puusse! Mul oli mingi kiiks, et tahan kirsipunast wc-d. R üritas algul vaielda, kuid nähes minu järjekindlust, andis ootamatult kiiresti järele. Irvitas küll, kuid andis järele. Mina siis suure hurraaga asusin värvima, ise veel võidukas olles, et "näe, ju siis polnudki halb mõte". Kui esimene kiht värvi oli peale kantud, siis tabas mind tõsine õudus. Siiani väristan kempsu minnes õlgu! Nimelt oli minu kirsipunasest saanud veripunane... Jääb mulje, et seal ruumis on mingi koledamast koledam veretöö toime pandud... Kui siis R irvitas, suutsin vaid piiksuda, et "miks sa mind siis ette ei hoiatanud kui teadsid et nii läheb?". Selle peale sain vastuseks, et ma nagunii olevat nii isepäine, et ei usu midagi enne kui ise kogen. Ja seega anti mulle irvituse saatel tore õppetund:) Igatahes tuleb nüüd uuesti kõik üle värvida... Heleda tooniga siiski seekord:)

Oehh, minu põhimõte, et enne kella 12-t ei joo, sai täna hommikul murtud... Tööle tulnud, kutsus ülemus meid kokku ja vahuvein hakkas voolama... Aga täna võib:)