Nonii, täna siis oli see päev, mil sõbranna osa tavaari sai linna kolitud:)
Hommikul ärkasin, jõin hommikukohvi ning kihutasin Keilasse sõbrantsile ja tema stuffile järele. Pagasnikus olid juba nädalapäevad tema asjad ootamas, mida eelmisel nädalavahetusel shoppamas käisime. Nüüd sai need siis korterisse ära viidud:)
Aga kena korter on, miskit pole öelda! Ja vaade on võrratu! Omajagu jamamist on küll pikalt arendajaga olnud, kuid see etapp on nüüdseks loodetavasti läbi ja saab rahulikult korterit sisustama hakata:)
Vahva on aidata teisel kolida ja mööda poode sobivaid mööblitükke valimas käia. Endal seisab ju ka millalgi korteri ostmine ees, siiani pole lihtsalt seda õiget leidnud. Et see aga üldse võimalikuks saaks, selle eest suur aitäh minu tänaseks meie seast lahkunud vanaisale. Hea, kui on hooliv perekond, sellest suuremat asja ei ole maailmas küll olemas...
Ehk siis teema juurde tagasi tulles on vahva teha veidi eelpraktikat:) Nii palju on ju tegelikult seda millele ei oska tähelepanu pöörata...Eks siis nüüd kõrvalt näen ja õpin.
Küll aga pidin ma vihast krambid saama täna Kristiine Jyskis. Kui stuff kolitud, läksime sinna, kuna sõbrants tahtis sealt üht suuremamõõtmelist toodet saada.
Nonii, läksime siis ja ostsime toote ära ning öeldi, et kätte saate autoparkla 3.korruselt. Ok, leidsime õige ukse ja läksime siis laost oma toodet kätte saama. Anname uksekella palju kordi ja mis ei avane, on uks. Läksin lõpuks kurjaks ja helistasin Hotline´i, et suunaku mind Kristiine Jyski. Suunasidki ja küsisin siis konkreetse häälega, et mida nad soovitaksid mul edasi teha kui ma olen kella andmisest lao ukse taga tüdinenud ja kui mul tõepoolest ei ole aega seal pool päeva oodata? Selle peale vastati ehmunud häälega, et saadetakse kohe keegi uksele. Hetke pärast tuligi üks ärritatusest lapilise näoga noormees, kes oli ilmselgelt häiritud et teda tööajal segati. Milline imposantne klienditeenindus!
Õhtul oli sõbra 30. sünnipäev:) Õnneks algas juba piisavalt vara, kuna mina pidin varem lahkuma. Hästi kahju oli küll, kuid tunnen end viimasel ajal natuke nõrgana. Nimelt on ka minu lähikonda jõudnud see ringlev karm kõhutõbi, mis põhja korralikult alt ära lööb. Õnneks olen ma tugeva tervisega ja iga asi mind ei murra, kuid natuke veider on olla küll viimastel päevadel. Küll aga on lootus, et ehk siiski päris maha ei niida. Siiani vähemalt veel inimese tunne sees:) Ja kuna homme on Karli 1. sünnipäeva tähistamine, siis ei saa ma kohe kindlasti vahepeal maha niidetuks osutuda! Seepärast lahkusin ka täna sünnipäevalt veidi varem, kuigi nii head sööki pakuti seal et kohe raske oli edasisest loobuda:) Kuid kuna tahan mõlemat sünnipäeva, siis tuleb teha kompromisse... Ja esmaspäeval peab ju veel ka tööle jõudma..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar