Mööblist

Ohjahh, veidrad asjad ikka ei lõpe seoses sõbranna kolimistega.

Olime ostnud talle kummuti. Kodus vaja ise kokku panna. Jee, midagi mulle! Hirmsasti meeldib selliste asjadega tegeleda (sõbrants irvitas, et lapsepõlves olid vist konstruktorid mu lemmikmänguasjad ja ta ei eksi - lemmikud olid konstruktorid, autod, relvad ja puzzled, nukud leidsid koha kusagil nurgas).
Poes küsisime veel kindluse mõttes üle, et kas tööriistad on komplektis olemas (sageli on sellised odavamd a la ühekordeks kasutamiseks komplektis kaasas) ja meile kinnitati korduvalt, et midagi juurde pole vaja. Täpsustamise vajadus tulenes sellest, et loomulikult ei ole tütarlapsel kodus ootamas remonditarvikute armeed. Tahtsingi teada, kas peaksin kodust enda omad tooma või saame hakkama. Pidavat hakkama saama.

Suure hurraaga asusin siis kummutit kokku panema ja mida ei ole, on tööriistad. Näppudega kruvisid ju kinni siiski ei keera. Kääre ega tange ka veel majapidamises polnud, seega ainsaks lahenduseks olidki näpud. Oi ma olin kuri! Selleks õhtuks siis jäid asjad vedelema.

Järgmisel õhtul sai tööriistad muretsetud ja sain oma lemmiktegevuse juurde asuda! Valgust ka veel õiget ei olnud, samal ajal siis paigaldati lakke lampi ja kui olid laes lamp ja toanurgas kummut, siis oli kohe päris rõõmus olemine! Sõbrants veel pakkus napsu ja magusat ja jälle oli üks kasulik õhtupoolik seljataga:)